Arvo Kukumägi. Alasti elu. Evelin Kivimaa

      Anastassia akordioni mängimas.

      Inimeseraasuke: Kuku on suurisilmi maailma uudistanud vähem kui aasta.

      Elu 1400grammine algus

      Sündisin enneaegselt, seitsmekuisena, kaalusin ainult kilo ja nelisada grammi. Ema Anastassia rääkis, et Petseri sünnitusmajas oli sel päeval sündinud 28 tüdrukut ja üks poiss – mina. Kõik sünnitusmajas olnud vene naised soovitanud panna mulle nimeks Sergei, et see on ilus nimi. Mu isa Nikolai tahtis mulle hoopis Eino nimeks panna. Ma ei teagi täpselt, kuidas ma just Arvoks sain.

      Setupäraselt öeldakse perekonnanimi enne eesnime, nii et mina olen Kukumäe Arvo. Mu perekonnanimi ei ole mitte käo, vaid kohanime järgi. Minu isapoolse vanaisa maa peal oli väga käbirikas männitukk, mille järgi pandi ka talu ja perekonnanimi, Kukumägi. Setu keeles tähendab lähme “kukkõ” korjama, et lähme “käbisid” korjama.

      Ema jutu järgi olin ma olnud lapsena väeti ja vilets, põdesin igasugu haigusi, leetreid ja sarlakeid. Ema oli mulle isegi suririided valmis õmmelnud.

      Rinnapiima sain hästi kaua, ema rääkis, et veel nelja-aastasena olin ma tema tissi kallal krõbistanud. Ta ei saanud sellest muidu lahti, kui kleepis kasukakarvad ümber nibu ja ütles, et “rinnad läksid soeks kätte”. Setu keeles öeldakse hundi kohta susi. Siis ma enam tissi ei tahtnud, jätsin päevapealt maha.

      Mul on kolm aastat vanem õde Ilme. Kui ma olin kolmeaastane, siis sündis mulle teine õde – Aime. Mäletan, et võtsin imiku, viisin liivakasti ja hakkasin talle liivast kooke küpsetama. Ema sattus peale, jumalale tänu. Mine tea, mis ma muidu lapse lolli peaga oleks teinud.

      Õde Ilme Piirisalu, Paide Selveri apteegi juhataja:

      Pisiõde suri vaid kolmekuisena, olles suurema osa oma elust veetnud haiglates. Vanematele oli see loomulikult raske. Mul on hästi meeles matusepäev. Karge sügisilm. Kirst oli hästi väike, nii ilus ja valge. Ema õmbles ise surikleidi ja – mütsi, ilusad ja sitsilised. Kirstu ei lastud hauda mitte nööridega, nagu tavaliselt tehakse, vaid vanaisa viis selle süles. Arvo oli pärast kaua aega vanaisa peale pahane, et miks ta viis õe hauda.

      Kuku:

      Nii kaua kui ma mäletan, elas meil ka kasuvend Martin. Ta oli minu tädipoeg, minust julgelt kümme aastat vanem. Tädil oli põdur tervis ja tema kolmest lapsest läks üks lastekodusse, teine kasvas oma kodus ja Martin tuli meile. Ta oli nagu lihane pereliige, mingit vahet ei tehtud.

      Martiniga hoidsime teineteist nagu vennad. Ta ehitas ise kärukese, millega vedas mind mööda ilma ringi. Kui ta sõjaväest tagasi tuli, siis kinkis mulle sõduri püksirihma ja pilotka. Mõni aasta tagasi ta suri, aga kuni sinnamaani me ikka suhtlesime.

      Mu ema Anastassia perekonnanimi oli enne abiellumist Põdramägi, nii et kokku said Kukumägi ja Põdramägi. Mul on väga suur suguvõsa, tädi- ja onulaste lapsi ma kohe kindlasti ei tunne. Ma ei teagi, palju neid kokku on – nagu kihulasi. Mu emapoolne vanaema Vassilissa sünnitas 11 last, aga kaks või kolm surid imikuna. Nii et ema poolt on mul palju tädisid ja kaks onu. Mu isal oli kuus venda ja üks õde.

      Isapoolset vanaisa Pjotri olen näinud ainult pildi peal, kuna ta suri kohe pärast sõda. Isapoolse vanaema Tatjana tervis polnud kuigi hea, ta oli pikalt voodihaige. Ta elas mu isa sünnitalus Sesniki külas, meie kodust viie kilomeetri kaugusel. Käisin seal tihti, jala ja rattaga ja punnvõrriga.

      Ma ei ole välimuselt isasse. Ta oli suur mees, 190 sentimeetri kanti, kõhn ja sooniline. Mina olen nagu emapoolse vanaisa Georgi koopia. Lühike, kõhnuke, sooniline, aga vastupidav vana oli. Oma aja kohta haritud mees, kuus klassi tsaarikoolis käinud.

      Emapoolsed vanavanemad elasid meie kodule väga lähedal, otse üle põllu, sinna polnud kilomeetritki maad. Vanaema Vassilissa küpsetas kuni oma surmani koduleiba, kord või kaks nädalas. Mulle küpsetati alati nisujahust kakukesi.

      Leivajahu käis vanaisa jahvatamas vesiveskis, mis oli seitse-kaheksa kilomeetrit eemal. Mina olin siis hobusemees. Minnes sõitsin traavi, nii et tuhk ja tolm lendas, aga tagasi tulles lubas vanaisa mul ainult sammu sõita, sest jahu võis kotist välja lennata. See ajas mind tohutult närvi. Mis see natuke jahu siia või sinna!

      Õde Ilme Piirisalu:

      Kodus meil suurt rikkust ei olnud, aga puudust ka ei tuntud. Kui teised lapsed käisid koolis veel viltides, siis meil olid talvesaapad. Meie vanematel oli ümbruskonnas kõige esimene telekas. Reedeti oli teatriõhtu, siis tulid paljud külainimesed meie juurde. Meil ei olnud toolegi nii palju, kuurist toodi tuppa pikk puust pink, et kõik istuma mahuksid.

      Arvo oli hästi maias poisike. Meie kodus käis sageli külas üks vanamees, kes oli üsna kasimatu, riided mustad. Tal olid alati lahtiselt taskus suured pehmed hernekommid, mida ta pakkus. Mina ei võtnud neid kunagi. Ja kui Arvo võttis, siis viskasin need kartulivagude vahele. Mäletan, et pärast ta otsis komme sealt vagude vahelt taga.

      Kuku:

      Oravakese kommid on eluaeg mu lemmikud olnud. Kui ema tõi poest 100 või 200 grammi komme, siis jagasime neid õega. 100 grammi sees oli seitse kommi, ühe lõikasime noaga pooleks. Mina sõin kribinal-krabinal oma kolm ja pool kommi ära, aga tema hakkas minu nina all muigutama ja maigutama, ajas mind jubedalt närvi.

      Ütlesin: “Ilmekene, anna mulle ka üks, anna kas või pool kommi!”

      Tema: “Ei saa, sa sõid enda omad juba ära.”

      Aga ma olin nii äkilise loomuga, et panin poe juurde. Meesterattaga, üks jalg raami alt, sest ma olin nii väike, et üle raami ei ulatunud sõita. Ostsin 200 grammi kommi ja hakkasin ise õe ees muigutama-maigutama.

      Ükskord jäin õele suitsetamisega vahele. Tõmbasin peldiku taga suitsu, naljaviluks, nagu poisikesed ikka, olin siis vist kuueaastane. Eks ma olin enne ka proovinud. Teinekord naabripoisiga popsutasime, ega me alla tõmmanud. Isa ostis suitsu saja paki kaupa, need olid võrguga pandud ahju ligi, et oleks head kuivad. Sain sealt vabalt võtta.

      Kui ma õele vahele jäin, siis hakkas ta mind terroriseerima. Muidu olid temal ikka oma tööd teha ja minul omad. Aga siis ta hakkas oma töid minu kaela veeretama: “Nii, Arvo teeb selle nüüd ära.” Ütlesin, et ei tee ma midagi. Ja siis ta alustas: “Ema… Arvo… tegi…”, ja siis ma läksin kohe ja tegin kõik tema eest ära.

      Ega ma väga kaua vastu pidanud, mul viskas üle ja lasin õel välja öelda. Mõni mõis! Ma oleks isa selja taha pugenud, kui keegi oleks tahtnud mind tutistada. Isa ei lasknud mind kellelgi näpuotsagagi puutuda. Aga midagi ei juhtunudki.

      Muidu oli mul ikka kuldne õde. Me hoidsime teineteist väga. Kui ta juba ülikoolis käis, siis tõi mulle ikka raamatuid. Meil seal kartulivao vahel ju raamatupoodi ei olnud, ainult külaraamatukogu, mis oli mul mitu korda läbi loetud. Lenini teoseid ma muidugi ei lugenud, mulle pakkusid huvi reisikirjad ja elulood.

      Ema ei lasknud mul õhtuti kaua lugeda, kustutas tule ära, et hommikul vaja vara tõusta. Aga kuidas sa jätad huvitava koha pealt pooleli! Siis ma lugesin taskulambiga, vatiteki all. Ühe patareiga sai ühe raamatu läbi. Vahel lugesin kella kolmeni öösel. Hommikul ärkasin ikka vara üles, ämbrite kolina peale, kui ema hakkas sigu ja lambaid ja kanu ja lehmi toitma. Talvel tehti ju kõik loomasöök toas.

      Mul oli omaette tagakamber. Nii kui kevad saabus, kolisin küüni, sest seal oli vabadust laiemalt. Keegi ei küsinud, mis kell ma tulen või lähen. Vanematel minuga mingeid muresid ei olnud, ei õppimise ega käitumise pärast. Ma olin aktivist ja brigadir, ettevõtja.

      Külapoistega püüdsime ojakesest haugi. Iga mees tegi endale ise pajuvitstest või männivitstest mõrrad, ja panime sisse. Igal hommikul enne kooliminekut vaatasin mõrrad üle, viisin kalad koju, ema puhastas ära, pani soola ja kuivama.

      Minus on mingi kauplemise kirg. Arvata on, et emapoolset liini pidi on minus ka natuke juudi verd. Iidvana lugu räägib, et üks mu vaarisa olnud Odessa kaupmees, kes kolis Petserisse ja abiellus setu tüdrukuga.

      Sügiseti