407 karaati. Egert Anslan

jah? Minu arust on see mees igav.”

      „Tegin jah,” sosistas Artist kiiresti ja mõlemad itsitasid vandeseltslaslikult.

      Sel hetkel märkas ta üht tütarlast.

      Ei, tegu polnud peibutuslind Anastassiaga, kelle pilte ta oli internetis kümnete kaupa uurinud. See tüdruk oli… ohh… Samal ajal kui Artist oma tunnetes sobras, et selgusele jõuda, mis ta sisemuse nii veidralt surisema pani, tuli neiu lähemale. Nähtavasti soovis ta kuulajatega liituda. Tema tumedad, peaaegu vööni ulatuvad juuksed olid lahti, varjates kogu selja, mille bordoopunane kleit muidu riivatult paljaks jätnuks. Uhh! Nende pilgud kohtusid viivuks ja Artist tundis otsekui elektrilööki. Nii sädemeid sähvivad olid neiu tumedad silmad, mis ta imearmsat nägu kaunistasid.

      „… mis heidab kuninglikule perekonnale valgust, andes sellega Akhenatenile ja Nefretitile valgustuse ja jõukuse…”

      Artist ei kuulnud enam midagi. Hetkeks unustas ta lese, kunsti, briljandi – kõik. Teda valdas igimehelik, seletamatu kihk võita tüdruku tähelepanu, talle meeldida. Kui muinsuskaitse mees oma esitluse lõpetas, prahvatas Artist küsimuse: „Millal saab Londonis näha 2007. aastal Djehuti hauakambrist leitud neljakümmet nelja lillekimpu?”

      Rahvas pööras imestunult päid. Kes seda küsis? Lilled? Tekkis sumin. Eeskõneleja jäi hetkeks mõtlema.

      „Ilmselt veel sel sajandil,” vastas ta silma pilgutades.

      Nali vabastas inimesed tardumusest ja hetkeks vallandus naerupahvak. Artisti silmad püüdsid kinni tüdruku pilgu. Ta ei vaadanud mujale, vaid naeratas armsalt.

      „Poleks arvanudki, et meesterahvast võivad lilled huvitada,” toksas Isadora Artisti. „Olete haruldane.”

      „Siin ongi vist täna haruldaste inimeste kogunemine,” pomises Artist pikajuukselise neiu peale mõeldes, kuid lesk kuulis seda ja võttis öeldut komplimendina.

      „Millega te lisaks naiste meelitamisele tegelete? Elate Londonis?”

      Artist märkas rahuldusega, et Isadora esitas isikliku küsimuse. Järelikult oli temas huvi tekkinud. „Ma olen müstik,” teatas ta hooletult.

      „Mütoloog?”

      „Ei, ma ennustan käe pealt.”

      „Tõsiselt?” Lesk vaatas enda ees seisvat meest. Kes see tüüp niisugune on? „Kas te minu käte pealt ka ennustada oskate?”

      „Mis neil siis viga peaks olema? Ikka oskan.”

      „Palun.” Isadora ulatas oma parema käe. Teine hoidis veiniklaasi.

      „Ennustatakse vasaku pealt,” teatas Artist ja pani lesele käe ümber õla, et teda rahva seast eemale juhtida. Samal ajal otsisid ta silmad pikajuukselist neiut, kes oli jõudnud kuhugi kaduda. „Lähme seina äärde, siis saan oma klaasi aknalauale panna,” lausus ta üha suurenevat rahutust alla surudes. Isadora ei öelnud sõnakestki. Kui nad aknalaua juurde jõudsid, ulatas ta uuesti oma käe ning jäi äraootavalt seisma. Naiselik vaist ütles talle, et Ruslan on teistsugune kui need, kes tema ümber tavaliselt tiirlesid. Mis mehes teisiti oli, sellest ei saanud ta veel päris täpselt aru.

      „Ahhaa, väga huvitav,” pomises Artist sõrmedega mööda Isadora peopesa libistades. „Tervis on teil hea, rahaprobleeme ei ole…”

      „Kust kohast see välja paistab?” küsis lesk veidi umbusklikuks muutudes.

      „Vaadake, ma seletan. Tervisejoon näitab nii füüsilist kui ka materiaalset heaolu. Eriti siis, kui elujoon hääbub või puudub üldse. Näete? Teie elujoon peab jooksma väikese sõrme alt kuni pöidla alaosani, peaaegu randmeni, et seal elujoonega ühineda…”

      „Aga siin polegi ju mingit joont!”

      „Just see ongi kõige parem! Kui joont pole näha, pole ka probleeme. Oleks teil siin tugev joon, oleks see märk, et teis on kombineeritud tugev ärivaist ja raske töö. Kui joon on lainjas, siis oleks terviseprobleemid närvikavas, kui katkendlik, siis ei lase halb tervis teil äris edukas olla. Neid on üheksa eri varianti ja ma ei hakka seda rääkima, mida teil pole. Las ma vaatan edasi…”

      Artist silus näpuotsaga lese peopesa ning painutas seda veidi kokku, et kortsud paremini nähtavale tuleksid. „Oo, sisimas olete parandamatu romantik!” hüüatas ta. „Kuigi…”

      „Nooh?”

      „Kuidas nüüd öeldagi… teil on siin kaks abielu.”

      „Issand! Kas kogu mu elulugu on seal kirjas? Ma ei usu.”

      „Mis te nüüd! Vaadake ise.” Artist liibus lesele nii lähedale, et tundis ta uinutavalt magusat parfüümi. „Näete,” sosistas ta, „see järsult katkev jooneke näitab esimest abielu ja see teine, pikem, näitab teist. Kusjuures… ma ei tea, kuidas nüüd öelda… käsi näitab, et esimene abielu peaks teil juba lõppenud olema. Teiseni on veel aega.”

      „Uskumatu.”

      Artist tõstis pilgu naise peopesalt ja vaatas teda ebalevalt. „Ma näen siin kahte last. Aga teine on veel tulemas… Öelge ometi! Kas ma panen väga mööda? Kas teil on üks laps?”

      „On jah! Ehh, te teete nalja! Ei, see pole võimalik!” Isadora püüdis oma hämmingut naeru taha peita. Mees pani kõigega täkkesse ja ütles välja ka tema salaunistuse. „Te loete mind nagu avatud raamatut,” sosistas ta kõhevil näoga.

      „Saatus on inimese peopessa kootud, võiksin sellest tundide kaupa rääkida,” sõnas Artist ja võttis lonksu veini. „Müstiline, eks ole?”

      „Oh, ja kuidas veel! Kindlasti lugesite mu käe pealt rohkem, kui mulle välja ütlesite.”

      „Võib-olla,” pilgutas Artist lesele silma. „Kõik võib olla.”

      „Huvitav amet teil igatahes – müstik.”

      „Tegelikult pole see mu põhitöö,” möönas Artist, kui nad tagasi muuseumikülastajate sekka jalutasid. „Müstikast huvitun rohkem hobikorras. Mind on alati paelunud kauged kultuurid, esoteerika ja spirituaalsus. Neis on midagi hoomamatut.”

      „Ah nii? Nüüd saan ma aru, mida te siin näitusel teete.” Isadora vaatas vestluspartnerile otsa ja taipas ühtäkki, et ei kibelegi enam tagasi eksponaatide juurde. „Tore kuulda, et mõnes on säilinud huvi maailma juurte vastu. Teate, praegusel ajal on inimesed väga praktiliseks muutunud. Täpsemini öeldes – materiaalseks. Londonis elades ei jõua ümberringi toimuvat ära imestada.”

      „London ongi ju koht, kuhu tullakse karjääri tegema või oma rikkust nautima. Ei pea olema inimhingede insener, et mõista – siin muust ei mõeldagi kui rahast.”

      „Millest teie siis mõtlete? Kas kaunitest kunstidest?”

      „Ma mõtlen elust, kui lühike aeg meile on antud ja kui vähe me kasutame seda nautimiseks. Mõtlen, kuidas teha asju, mida ma tahan, nende asemel, mida ma pean tegema. Üritan iga päeva mööda saata nii, et selles oleks killuke headust, mõistmist ja lähedasi inimesi.”

      „Kui vaid kõik nii mõtleksid…”

      Lesk hakkas üha enam veenduma, et tema vastas seisev mees on teistsugune kui uhkeldajad, egoistid ja suurushullustusega pärjatud, kellega ta päevast päeva kohtub. Korraks tundis ta endas ebamäärast ühtekuuluvustunde puhangut, küünarnukitunnet, mis valitseb sarnase mõttemaailmaga inimeste vahel. Ta oli üritanud pärast Abrahami surma tekkinud hingelist tühikut seltskonnaürituste ja veiniga täita, kuid need ainult suurendasid ta igatsust lihtsate ja lähedaste suhete järele, mida siin linnas nii napilt jätkus.

      Artist märkas naise hetkelist nõrkust ja haaras ta käe. „Teate,” ütles ta Isadorale julgelt silma vaadates, „mul on nii hea meel, et teid siin kohtasin. Te tegite mu päeva ilusaks. Aitäh.”

      Lese näkku tõusis vaevumärgatav puna. „Kavatsesin teile just sedasama öelda,” tunnistas ta silmi maha lüües. Kogu oma väljapeetusele ja elegantsile vaatamata meenutas ta korraks tavalist kooliplikat.

      „Hea meelega kohtaksin