407 karaati. Egert Anslan

niipalju kui tarvis.”

      Kuraator noogutas.

      „Ja mina ajan mõne säärejooksu kohale.”

      Hetkeks vaatasid kõik üksteisele otsa. Operatsioon oli käima lükatud. Kuraatori näoilme reetis, et tal on asjaga ühele poole saamise üle hea meel.

      „Härrased, mulle tundub, et tänaseks võib otsad kokku tõmmata,” sõnas ta. „Küsimusi on?”

      Et keegi ei reageerinud, vajutas Kuraator laua keskel ilutsevat nuppu. Ettekandja oli mõne hetkega kohal. „Lucy, kullatükk, too veel üks karahvin,” osutas ta lauale.

      „Ee… ma pean minema hakkama,” toksas Feliks seda kuuldes sõrmega käekellale. „Mul on täna veel üks kohtumine.”

      Vastust ootamata ajas ta end laua tagant püsti. Kuraator silmitses teda hetke, otsekui kaaludes, kuidas reageerida. Tööasjad olid räägitud. Lasku jalga, kui tahab.

      „Heakene küll,” lõi ta käega, „suhtleme homme.”

      Käteldi hüvastijätuks ning Feliks lahkus. Alles nüüd, restoranist tänavale astudes, hakkas talle kohale jõudma, millisesse mängu ta kistud oli. Ta surus hambad kokku, et varjata reetlikult värisevat lõuga ning võttis suuna Piccadilly Circusele. Kunagi varem ei olnud ta vaadanud esimesest reast, kuidas ilmsüütust inimesest tehakse tema enda teadmata märklaud. Õõvastav oli näha, kuidas Vene allilma lõputustest avarustest on kohale lennutatud oma ala parimad spetsialistid – osavaimad manipuleerijad ja kõrilõikajad –, kes hakkavad surnumatja külmaverelisusega kujundama õrna naisterahva saatust. Silmagi pilgutamata, justnagu räägiks nad loomaliha fileerimisest!

      Teine asi, mis Feliksi hinge näris, oli tema enda positsioon kogu selles loos. Ta tundis, et tal ei ole nende meestega midagi ühist. Nad tegutsesid kuritegeliku maailma põhimõtete järgi, täiesti emotsioonitult, hoolimata vähimalgi määral oma ohvrist. Ei maksnud loota, et nad temastki rohkem peavad kui Isadorast. Nende silmis oli ta ilmselt üks järjekordne kupeldaja, raha himustav tegelane, kes ilmus välja eikuskilt, rääkis oma loo, ja pidi kaduma eikuhugi. Kui midagi peaks nässu minema, siis olgu jumal talle armuline. Niisugused löövad isegi üksteist maha, miks nad peaks temasugust hoidma hakkama! Feliks mõistis iga ihurakuga, et taganeda pole enam võimalik ja see võttis ta põlvist nõrgaks. Südame puperdades peatas ta möödasõitva takso ning suundus koju. Polnud tal mingit teist kohtumist.

      Samal ajal oli seltskond Divo taganurga loožis märksa positiivsemalt meelestatud. Teine viinakarahvin ning lahkunud mees, kes siseringi ei kuulunud, olid nende tõsist hoiakut tublisti maha võtnud.

      „Mis mulje ta jättis?” küsis Kuraator ja viipas tooli poole, kus Feliks oli istunud.

      „Peaasi, et ta alt ära ei hüppa,” sõnas Gena. „Hakkas siin alguses jalga väristama.”

      Ta ei osanud Feliksist midagi erilist arvata, sest polnud varem nii nooblite tegelastega kokku puutunud. Kui, siis ainult tänaval, enne obaduse kuklasse andmist.

      „Kes ta on üldse?” küsis Artist. „Kelle kaudu ta tuli?”

      „Tead Kamenskit, seda Bogdani jooksupoissi? Tema kaudu.”

      „Ta tundus mulle natuke ebakindel,” ütles Artist. „Aga mis siin imestada, kõik nad pabistavad. Teeb ta seda üldse oma vabast tahtest või on keegi talle survet avaldanud?”

      „Ma pole niisugust inimest veel kohanud, kellele Bogdan poleks survet avaldanud,” ühmas Kuraator. „Minu teada oli Feliks neile ühe teene võlgu. Me kaitsesime teda kunagi ammu ühe iraanlase eest…”

      Kuraator sattus jutuhoogu. Eneselegi märkamatult täitis ta pitse, rääkides samal ajal oma vägitegudest. Nähes, et teised teda tähelepanelikult kuulavad, sai ta innustust veelgi juurde. Tasapisi hakkas ta nägu punetama ja käed üha enam žeste joonistama.

      „Moskvas on asjad paremini paigas kui Londonis,” müristas ta, ning põrutas rusikaga lauale. „Liiga palju on siin korralagedust ja sissesõitnuid – pilusilmad, tšurkad, kõiksugu neegrid ja inglased ise muidugi. Vanematel olijatel on asjad paigas, aga tattnokad ei tunne piire. Siin võib iga inimene peatänaval nuga saada.”

      Kuraator võttis karahvini, valas vahepeal tühjaksjoodud pitsid täis ja jätkas: „Üldiselt on nii, et iga rahvusgrupp ajab oma rahvaga seotud teemasid. Aga kui vene äril kohapeal midagi näiteks hiinlastega hapuks läheb, siis on jama majas.” Kuraator vangutas pead.

      „Viimati läksime nendega sadamas kokku. Kujutad ette? Kilid hakkasid meie laevadele ligi ajama! Ja mida ütlevad? Et kaup, mis vene laevade peal on, tuleb Hiinast, siis on neil otsekui mingid õigused tekkinud. Ma ajasin viiskümmend matsi kohale, kui nad kokkusaamist nõudsid. Selle peale puhus neil klaariks. Kaks päeva hiljem tuli mingi kõrvadeta vend, Tsing või Ming või mis ta nimi oligi, ja tahtis hakata milleski kokku leppima! Ma ei kujuta ette, mis kohaga need ahvid mõtlevad.”

      Kuraator oli jälle ägedalt žestikuleerima hakanud, unustades, et hoiab käes pitsi. „Aga meie pundis on kõik paigas,” raius ta, nii et viin üle pitsiääre lauale läigatas. „Võtame!”

      Joodi. Artist vaatas Kuraatorit ja talle tundus, et see mees ei pruugi enne hommikut peatuda. Päeval oli ta asjalikum paistnud. Nüüd, kui Feliks lahkunud oli, näis ta nagu mingist pingest vabanevat. Kuigi kõik oli sujunud plaanipäraselt, tundus Artistile, et Kuraator üritab talle muljet avaldada. Kas ta tunneb Moskva kirvest pea kohal rippuvat ja teab, et tema käekäik sõltub Artisti õnnestumisest? Nad on briljandioperatsioonis ju koos, kuigi Kuraatoril polnud muud teha kui kaasa noogutada. Kastanid pidi ju tema, Artist, tulest välja tooma.

      Gena oma pead strateegiliste küsimustega ei vaevanud. Ta oli taldriku tühjaks söönud ja kummardus Kuraatori poole: „Kuule, kuidas siin naistevärgid on?”

      Kuraator puhkes naerma. „Nagu muda. Oleneb, mida tahad.”

      Vastust kuuldes Gena neelatas. Ta proovis teha võimalikult ükskõikse näo ja küsis: „Mis tüdruk see Lucy on?”

      „Aaa! Musta himustad? Arusaadav.” Kuraator vibutas oma jämedat näppu. „Pole probleem, aga neid pead mujalt vaatama, meie töötajatega ei tohi jamada. Lucy on hea tüdruk, lastekodulaps. Varjana, kes meid vahepeal teenindas, tundis teda kuskilt ja tõi ta siia. Las teeb rahus oma tööd, ta elu pole olnud meelakkumine…” Kuraator lõi käega. „Gena, sa oled Londonis. Musti on kõik kohad täis. Mine ja tutvu ükskõik kus.”

      „Aga kust kohast neid saab? Saad mulle äkki mõne ette lükata? Tahaks neegrit, noh.”

      Kuraator tundis, et peab oma kogenematut kolleegi rahvusküsimustes harima. „Kui tahad mustadega tegemist teha, siis ära nende kuuldes „neeger” ütle. See on sõimusõna,” lausus ta. „Mõni kuuleb ja annab sulle nuga. Ja tüdrukut niimoodi kindlasti ei saa.”

      Nende sõnadega viskas ta enda teadmata Genale kinda.

      „Ärgu kujutagu ette! Ma annan neile endale nuga, kui hüppama tulevad!” tõmbus vang puhevile. „Tsoonis tahtis üks äss mulle pesuruumis teritatud hambaharjaga ära susata. Mõtles, et on ilgelt kaval, saad aru? Ma lähen hambaid pesema ja vaatan – vend tuleb ka, hambahari käes. Noh, aga ma olen tüübiga juba viis aastat koos istunud ja tean, et ta pole selle aja jooksul kordagi hambaid pesnud. Järelikult on midagi mäda. Vaatan, kutt hakkab minu poole tulema, lööb. Panin pesukausi ette! Venna hari lendas „plinn!” pooleks ja ma äsasin talle enda omaga silma. Sa ei kujuta ette, kus tuli verd sealt. Kuradi tarkpea, raisk.” Gena naeris oma lugu meenutades lõbustatult. Tsoonis veedetud aastad olid õpetanud teda iseenda peale lootma. Kui verekoer on ketist lahti, peab külarahvas peitu pugema, mitte vastupidi.

      Kuraator ei teinud märkamagi, et kolleeg ta soovitust tõsiselt ei võtnud. Tehku, mis tahab, tema ei pea kellelegi lapsehoidjat mängima. Ruslan paistis aga asjalik olevat ja sellest piisas. Kui Bogdan talle nädala eest helistas ja teatas, et saadab inimese, kes töö ära teeb, ei tekkinud kahtlustki, et nii ka läheb. Moskva sõel oli piisavalt tihe, et eemaldada terad sõkaldest. Ainus asi, millest Kuraator päris hästi aru ei saanud, oli Gena tulek. Noh, arusaadav, et põgenenud poiss ja on tarvis aidata, aga