Aeg on selline. Peep Ehasalu

“sitt” ütles. Ja kõige rohkem kiitust voolas kultuuri nuusutanud ajakirjanikelt, kes filosoofide tsitaate kuuldes pöördesse läksid. Platon, bljad, Wittgenstein, teadagi mis.

      Tegin veel ühe suitsu ja neelasin ergutuseks paar tabletti. Klaasitäis vett peale ja juba hakkas kehas mõnusalt surisema.

      “Uno üks, kas kuuldel?” Seekord ilmus uksele Roberti rõugearmiline nägu. “Oled valmis?”

      “Sa mine tee rahus Juliaga paar rõdustseeni! Äkki ulatad talle kanni kargama!” Roberti nägu väljendas tema täielikku teadmatust Shakespeare’i loomingust. Ah, olgu! Tema ei olnud ooperistuudios Gounod’ ja Bellini loomingut lahanud. Totaalselt perssekukkunud haridusteega Robert ei saanudki kõike teada. Vähemalt oli ta avastanud mind, oskas liigutada rahasid ja korraldada mind Saksamaale, Jaapanisse või Lätti. Unot müüa. Prost olen, raisk. Aga las olla, kes poleks? Pealegi oli Uno kõigest mu lavanimi, Jaakob ei kõlanud rokkari jaoks piisavalt seksikalt.

      “Kohe tulen!” Tõmbasin sõrmedega läbi juuste. Viis aastat rokkimist! Mida perset! Alguses oli see isegi lõbus: tuled lavale, saadad kõik persse ja röögid paar lugu selliste detsibellidega, et nõrgematel kõmab veel nädal hiljem kõrvus. Ja kõik on sillas. Just, saatke mind veel persse, palun, tehke minuga, mis tahate! Või pigem, mida nemad tahavad – mina kiima käes ei kannatanud. Mõni jõudis minu kõrval isegi seltskonnaveerule. Nüüd hakkas see kõik tüütama.

      Mul oli lavast lihtsalt ükskõik. Aga minna tuli, leping on leping ja ma ei tahtnud Robertit alt vedada. Robert oli ehitanud mulle püstloodis üles kihutava karjääri ja viimased viis aastat olin ma seda mööda üha kõrgemale kimanud. Sellest, et Robert vahepeal aina uusi ja uusi ajudeta suurerinnalisi assistente palkas, neist tüdis ja siis sõna otseses mõttes tänavale viskas, oli mul samuti suht ükskõik.

      Ma armastasin muusikat, aga rokkima pani mind siiski Robert. Ilma temata laulaksin provintsiooperis kolmandat armastajat või teeksin kooris jämedat häält. Loomu poolest olin ma musikaalselt ükskõikne. Mina polnud himustanud ei kuulsust ega raha, need olid ise minu juurde trüginud. Minu ülesanne oli mängu kaasa mängida. Kuna mäng hakkas muutuma igavaks, siis muretsesin endale Roberti soovitusel väikse täiendava energialaksu. Tundsin, kuidas tabletid vere pähe tõstsid. Just seda mul vaja oligi!

      “On sul kõik korras?” karjus Julia mulle murelikult kõrva, kui ma tõusust veidi uimasena läbi kõrge rohu lava poole liikusin. “Sa oled näost nii punane!”

      “Jah, tahaks kellelegi taha keerata, nii et aja püksid maha ja mine lavale!” Sellest piisas, et Julia minema sibliks. Muidugi olen ma näost punane! Kohe pasundan ma nii, et publikul pask lippab.

      Lavalt hakkas kostma rütmilist raginat, mille peale rahvas debiilselt kaasa plaksutas. Jälle oli see blond paksmagu lava ette trüginud. Kas ta aru ei saa, et mul tappes ka ta peale ei tõuse?

      Mõne meetri kaugusel trepist keppis üks külakrants teist omasugust. Tohoo, kurat, sellise innuga trukib, ei lase ennast hiigelmürast segadagi! “Hästi paned, Pontu!”

      “Sah phanehksid iše kah khui muh ašemhel olhekšid,” vastas koer mulle otse silma vaadates, tegevust kordagi katkestamata.

      “Ei paneks, raisk, koera,” vastasin automaatselt, kuni taipasin, et koerad ei räägi. Väljaarvatud see siin. Vau, aine mõjub ja kõik räägivad! Trepp, ära mölise, raisk, mina tulen!

      “Ahoi, vitud!” karjusin lavale tõustes. Vastu tõusis kätemeri ja hull röökimine. Muusika voolas liiga aeglaselt, ma pidin veel ligi pool minutit aega täitma, suhtlema publikuga. “Ma näen, et kõik litsid naised on kohal! Mehed, eile ma keppisin teie emasid, täna põrutan teie naistele otse jalge vahele! Vau! Jee! On mõnel tütred ka kaasas? Jumala eest, kõigile keeran taha, raisk!”

      Midagi läks laval ümber. Statiiv, raisk. See kukkus kolinal lavalaudadele ja kõlas vaikuses vastu. Vaikuses? Mida kuradit? Felix, kidramees, hoidis ühe käega kulmust kinni. Põrandal vedelesid klaasikillud ja õllepudelisilt. Teised ei mänginud enam. Ja rahvas ei huilanud.

      “Noh, raisk, kas rokime!” hüüdsin uduselt rahvast vahtides. Paks blondiin oli ainuke, kes mulle lehvitas. Siis kostis esimene vile. Kohe teine ja kolmas. Midagi lendas lartsatades lavale. Teised tegid kehaga pille kattes lavalt minekut.

      “Minge ka persse, kuradi aborigeenid!” röögatasin ja astusin sirge seljaga minema. Midagi tabas mind selga, aga ma ei lasknud ennast segada.

      “Mida sa võtsid?” röökis Robert mulle telgis. “Kuhu su piirid kadusid? Idioot oled vä? See on su publik, kes sulle palka maksab, sa idikas!”

      Ma ei viitsind ta’ga vaielda. Mis talle seekord ei meeldinud? Kunagi oli ta plaksutades püsti tõusnud, kui ma eksamikontserdil esinemise lõpuks oma juuksepahmaku taha heitsin ja hingepõhjast “persse” pomisesin. Muidugi kuulis seda ka komisjon, aga ega esitusel muidu viga olnud. Roberti sõnul kuulusin ma rokilavale, mitte pirtsaka maitsega publiku ette, kes ühest vandesõnast ära minestab.

      Kuidas see hariduseta oinas mind nii ära oskas rääkida? Kogu aeg oli tore ja siis nüüd enam ei ole? Mis piirid? Mina pean sinu lepingust kinni, veel mõni aasta ja neli plaati. Mina alt ära ei hüppa, aga see on rokilava, kuradi persevest, mitte mingi ooper!

      Järgmisel kahel kuul ei toimunud midagi. Senised esinemised tühistati. Uusi ei tulnud. Ja mille eest, raisk?! Kas nad ei saa aru, kui suures pinges esinejad on? Keda ma solvasin? Mass ei saa solvuda, massil pole hinge, kuhu midagi võtta.

      Ka järgmised kaks kuud vaikust. Mina ka kusagile ei läinud. Ajaleht kirjutas, et ma olevat enesetappu proovinud. Milleks? Mul oli neist ju savi. Kodus oli mõnus pikalt magada, raamatuid lugeda ja vaadata kõiki neid õhtuseid saateid, mis mul tavaliselt esinemiste tõttu nägemata jäid.

      Ja siis kutsuti mind esinema. Juubelile. Robert arvas, et comeback’iks oleks see päris hea variant. Comeback’iks? Neli kuud pausi on puhkus, mitte kadumine. Tellijal pole terve bändi jaoks raha, aga kui ma nõustuksin ainult kitarri saatel paar laulu tegema, siis oleks see sünnipäevalapsele kingituseks või nii. Ja makstaks siiski täitsa korralikult. Ainult väga palju ropendama ei peaks.

      “Tere, publik, kuradi tore on peale puhkust jälle inimeste ees olla!” alustasin esinemist paarikümne nabapluusis beibe ees. “Ja esimese loo pühendan sünnipäevalapsele!”

      Loomulikult oleksin pidanud aimama. Juba tuttav blond paksuke veeres sõbrannaderingist välja ja sättis ennast peokangelannale mõeldud toolile. “Ei tõuse mul käsi, ei tõuse mul puus, ei tõusta saa ise, et anda sul suud.” Ei, seda ma loomulikult ei laulnud, aga mõtete koondamisega oli tublisti tegemist.

      “Fucking hard love!” jaurasin kitarri ragistades. Ega naturaalpillist imesid välja ei võlu, lugu sai tunduvalt romantilisem kui korraliku saatega. Blondiin naeratas õndsalt. Vähemalt naeratus oli tal kena, lohud põskedes ja puha. Palju ta kaalub, mõtlesin, samal ajal järgmise looga alustades.

      Pärast esinemist püüdsin kõrvaltoas kiiresti asjad pakkida, kuid sünnipäevalaps ei lasknud sellel rahus sündida. “Ma olen käinud peaaegu kõigil su kontsertidel,” sosistas ta tuppa libisedes. “See oli mu kõige ilusam sünnipäevakink.”

      Tüdrukul silmad sätendasid ja ma kahtlustasin, et ta oli lisaks šampusele veel midagi võtnud. Igatahes tegi see ta lopsaka oleku meeldivamaks. Kui vana ta võis olla? Juubel? Fuck, tüdruk sai vist 20! Või kõige rohkem 25.

      “Siis on tore,” pomisesin ja püüdsin kitarrikohvri lukku kinni saada. “Kui meeldis, on tore.” Püüdsin olla seljaga juubilari poole, et mitte kogemata midagi sapist öelda. Või roppu.

      “Ma tean, et ma kaalun rohkem, kui peaksin,” jätkas tüdruk sosinal, “oma kaalu kohta peaksin ma lihtsalt veidi pikem olema.” Seda nalja olin ma enne ka kuulnud, aga selle tüdruku suust ei kõlanudki see nii võltsilt. Sain kohvri kinni ja keerasin ennast ringi. Tüdruk seisis mulle nii lähedal, et pidin selilikukkumise vältimiseks tal ümbert kinni haarama.

      “Aga ma olen hea.” Tundsin tüdruku huuli vastu enda omi ja vastasin suudlusele automaatselt. Tüdruk oli soe ja pehme.

      “Parem