Aeg on selline. Peep Ehasalu

ei jäta meid kunagi üksi, tema aitab meil alati edasi minna,” kostis seni vaikselt istunud Helmutilt. “Inimesed kipuvad teda unustama, aga asjata ei ole pühakirjas öeldud, et sa ei tohi muud kummardada ega teenida kui jumalat, sest jumal on püha vihaga, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni välja.”

      Seekord tõusis Tarmo. Viktor oli küll prole, kuid paistis normaalne mees. Tolle soodaga ei kavatsenud ta aga oma vaba nädalavahetust veeta. Kuradi usumehed topivad ka oma kurja jumalat igale poole!

      “Keda siis mina teie meelest kummardan?” küsis Katrin. “Ma teen oma tööd ja kui hästi läheb, avan ühel päeval oma restorani. Usklik ma ei ole, midagi ei kummarda kah.”

      “Mina ei ole kohtumõistja,” vastas Helmut leebelt. “Minul ei ole teist jumalat peale ühe, õige ja õiglase, kes on minu päästnud.”

      “Millest ta teid päästis?” sekkus nüüd Saima külaliste jutu vahele. “Ega teie ju joodiku moodi küll välja ei paista?”

      “Ta päästis mu hinge.” Helmut asetas peopesad rinnale. “Mis ma olin? Kakskümmend viis aastat tagasi olin partorg, mul oli naine ja tütar. Siis muutus kõik ja meil oli väga raske. Naise matsin viisteist aastat tagasi ja tütar läks pärast seda linna. Õnneks andis jumal mulle uue elu, uue suuna. Võib-olla on ta ka täna minu teed juhtinud, et ma tuleksin ja sellest teile räägiksin.”

      Helmut vaatas säravsilmi enda ümber, kuid kohtas vaid hämmastunud ja umbusklikke pilke. Ta oli nendega harjunud, Eesti inimene oli tulevikuta pagan. Ei saanud ka riik sedasi kaua kesta, kui tema rahva hing oli teel igavesse hukatusse. Helmut püüdis anda oma parima, nii nagu oli ta püüdnud kunagi hoolitseda oma kolhoosi inimeste eest. Nüüd oli ta tööl aga palju suurem eesmärk, igavest elu ei saanud võrrelda Krimmi tuusikuga.

      “Noh, siis on meil küll hästi läinud,” sõnas Viktor heatahtlikult. “Võib-olla see jumal on kusagil. Aga kas ta on või ei ole, teate, sellega ei tasu ennast vaevata, elage normaalset elu ja olge rahul sellega, mis on.”

      “See on väga õige, tänagem jumalat selle eest, mis ta on meile ka tänasel päeval andnud,” rõõmustas Helmut arvatava mõttekaaslase üle.

      “Teate, ma lähen teen selle peale ühe suitsu,” teatas Evi ja paistis, et tal oli tegemist naeru ohjeldamisega.

      Õue jõudes kuulis Evi veel toast kõnekõminat. Tundus, et usuteemast oldi tüdinud, sest jutt oli pöördunud värskele piparmünditeele. Härrastemaja teise korruse aknast paistis tuli. Merikest ja Tarmot polnud kuskil näha.

      Evi pani suitsu ette ja vedas mõned korralikud mahvid. Igatsus Eva järgi oli ta lõpuks Egiptusest ära toonud, liiga pikalt oli tütrest eemal oldud. Evi ühest rahakogumisaastast oli saanud viis, ja nüüd oli seda kogunenud piisavalt, et Eestis oma elamine hankida. Aga Evi süda oli rahulik, isa juures oli Eval hea ja turvaline, Sass sai tütrega hästi hakkama. Oli alati saanud. Mis siis, et nende ühine elu jäi lühikeseks, vähemalt Eva üle võisid nad uhked olla.

      Ta oli otse lennujaamast Sassi juurde sõitnud. Mees oli tulnud uksele, kuid Evit sisse ei lasknud. Omal rahulikul moel oli ta selgitanud, et Eva ei ole veel valmis emaga kohtumiseks, viie aasta jooksul paar kohtumist ei ole lihtsalt ema-tütre suhtele kasuks tulnud. Ja siis Eva karjumine ukse tagant: “Ära lase teda sisse! Mingu oma Egiptusemaale tagasi rikastele litsi lööma!”

      Varajane puberteet, oli Sass valusalt muianud. Kõik vajab aega. Jah, aega Evil nüüd oli. Kuid tütre sõnad tegid ikkagi haiget. Ta oli töötanud viietärnihotellis, algul koristajana, hiljem baaris. Evi polnud just kaunitar, kuid meestel oli temaga kerge jutule saada. Muidugi kasutas ta seda ära, kes ei kasutaks! Ta ei olnud aga lits, ei kõrgemast ega madalamast sordist, kaugel sellest. Evi valis ise, kellega oma öid veeta, nii nagu teevad kõik tervet suguelu elavad naised. Jah, talle tehti välja, osteti asju ja mõni jättis ka tähelepanuväärseid summasid. See kõik oli nüüd valmis Eestis uut kodu teenima. Ainult et kelle kodu?

      Evi suits sai otsa parajasti siis, kui Viktor õuele astus ja hakkas samuti taskus sigarettide järele kobama. Viktorile meeldisid inimesed, ehkki mõni oli nii pööraselt veider. Aga eks oli temalgi mõni veidrus küljes. “Mine, naudi,” oli Marju ta hommikul suudlusega välja saatnud. See oli Viktori traditsiooniline nädalavahetus, mille jaoks ta kolme kuu jooksul raha kõrvale pani ja läks siis üksinda Eestimaad avastama. Eks need rohkem kalalkäigud olid, aga see oli pere ühine nali – kui keegi küsis, siis Viktor ei läinud mitte kalale, vaid ikka Eestimaad avastama. Oleks neil poeg, oleks Viktor ehk temagi kaasa meelitanud, aga Annika ei tahtnud kaladest ega kalapüügist midagi teada.

      “Ilus õhtu,” ütles Viktor suitsu süüdates. “Hommikul kalale, siit paar kilomeetrit on selline koht – jaa, vaid valitute saladus.”

      Suits maitses pärast sööki hea. Viktori suitsud oli kanged. Pididki olema, sest töö juures sai suitsupause harva ja kodus pidi suitsetamiseks välja minema. Neid lahjasid ime aga tunnis mitu ja ikka ei tunne midagi. Nagu Viktori mõtete kinnituseks hakkas Evi teist süütama.

      Käis välisuks ja üksteise järel pudenesid söögitoast õuele kõik ülejäänud. Saima tuli kõige viimasena, suur mahlakann ühes ja papptopsid teises käes.

      “Oma põõsaste punane sõstar, ei mingit säilitust ega keemiat ei ole küljes,” teatas ta mahla topsidesse valades. “Laske teie pühas rahus leiba luusse ja mina toimetan.”

      Saimat pani imestama, et inimesed maksid selle eest, et tema juures üksi olla. Tavaliselt läks aga ikka nii, et inimene tahab enda kõrvale teist. Üksi olemiseks oli hea siuke inime, kes oli seda parem, mida võõram ta oli. Oli ka külalisi, kes isegi sööma ei tulnud, läksid randa või istusid toas, aga neid oli ikka vähem. Võib-olla see kohe oligi selline seltskondlik koht? Saima oli lugenud kohavõngetest ja energeetilisest väljast ning otsustanud, et laseb ühel päeval need võnked kellelgi lausa ära mõõta.

      Seekord olid kõik sellised toredad inimesed. Noored ehk veidi tormakad, aga ometi viisakad noored. Sellistele tahtis Saima alati midagi erilist pakkuda.

      “Meie panga pealt on ilmatu kaunis päikeseloojangut vahtida,” ütles Saima. “Minul on külalistele selline ettepanek, et kusagil pärast üheksat läheb päike looja ja sinna on nüüd tunni jagu aega, aga mina paneksin ühe päriselt hea portveini välja, kui ehk kõik seda sooviks. See oleks täitsa tasuta või nagu üteldakse, teie majutamise hinna sees. Mis külalised arvavad?”

      Katrin, Arvo, Helmut, Evi ja Viktor heitsid üksteisele kiirelt pilke. Arvo suule tõmbus muie ja siis hakkas ta laginal naerma. Ka teiste suud venisid muigele.

      “Jumal küll, mina mõtlesin, et lähen heidan ennast päikseloojangul pangalt alla, aga nüüd lähme sinna hoopis portveini nautima,” kõlas Arvo naer kohati hüsteeriliselt. Lõpuks mees rahunes ja pühkis silmanurgast naerupisara. “Oi-jah, mina olen küll kahe käega selle poolt, see oleks selle koha jaoks täpselt õige asi.”

      Kõigile paistis mõte meeldivat. Mehed tassisid Saima palvel toolid paarisaja meetri kaugusele pangaserva ja Saima ise tõttas midagi lauale meisterdama. See oli tegelikult üks peenike äri, see turismitalu pidamine. Tegid miski äkitsise ettepaneku ja, kui kõigil oli tore, siis pärast maksti ilusti ja tagasi-raha ei tahetudki.

      “Kus kaks inimest on?” küsis toimetamisest veidi higiseks muutunud Arvo. “Meid oli ju seitse kokku?”

      Viktor pilgutas silma ja marssis otse õhuhäiresignaali juurde. Väiksest vändakeerutamisest sai jube heli, aga selle peale paiskus härrastemaja teise korruse aken lahti ja akna vahelt kiikas välja Tarmo sassis pea. “No mis nüüd?”

      “Kell üheksa on portveini saatel päikseloojangu vaatamine,” hõikas Katrin rõõmsalt. “Palume lahkesti ühineda. Kuhukohta see ilus daam läks, ega sa ei näind?”

      “Jah, eee, aitäh, ma vaatan,” seletas Tarmo sõnu otsides. “Eks kui näen, siis ütlen edasi.” Aken tõmmati kinni ja kardinad ette.

      “Noored vajavad und rohkem, kui meie, vanainimesed,” teadis Helmut. “Ma lähen sean ennast korda.”

      Helmutil