Aeg on selline. Peep Ehasalu

Naine vaatas talle õhtuhämaruses otsa. Arvo oli näost kahvatu ja ta klaasi hoidev käsi värises. Mida mees mõtles? Kui ma teda puudutaksin, poleks ju tegemist tapmise, vaid õnnetusjuhtumiga …

      “Kui proua lubab, siis mina võtaksin küll veel ühe klaasikese,” lausus Viktor nagu möödaminnes. Nii head kraami ei saanud ta endale iga päev lubada. Mees teab, mis mees teeb. Tahab kuristiku kõrval kõikuda – palun. Viktor tahtis minna hommikul kalale – ja läheb.

      “Vabandage mind,” ütles Arvo koomilise kurguhäälega. “Ma püüan öelda, et … vabandage mind.”

      “Plaanisid alla hüpata, jah?” Evi lonksas head kraami ja kirtsutas nina. “Väga paha mõte. Kui on mure, siis laduge välja, aitab alati.”

      “Kas sind ennast aitab?” küsis Katrin sujuvalt sina peale üle minnes. “Mind küll ei aita oma muredest rääkimine.”

      “Ja su mured on …?” küsis Evi teravalt vastu. “Kas liha saab pehme või ega pudru põhja ei kõrbe? Anna andeks, selliseid muresid ei jaksagi keegi kuulata. Mehel on firmaga lõpp, sa ju kuulsid päeval. Arvo, lase tulla, hakkab kergem.”

      Arvol polnud sõrmust, võib-olla polnudki tal kellelegi rääkida. Evi oli näinud selliseid mehi küll. Elasid viietärnihotellis, lõid laiaks hunniku raha, kuid öösel nutsid Evi patja, kui nad ei meeldinud oma alluvatele või perele või mõni tehing ei õnnestunud. Sest mehed pidid alati olema õnnestujad, elu jumalad.

      Katrin ei meeldinud Evile algusest peale. Ümar töörügaja, kes unistab oma restoranist. Laseb ennast kurnata, et saaks kunagi ise kurnama hakata. Antipaatia oli vastastikune, kuid aeg selle ehedaks väljendamiseks piiratud. Katrinile käis närvidele, kuidas Evi mehi oma pilli järgi tantsitada püüdis. Ta oleks midagi sapist vastanud, kuid Arvo hakkaski rääkima.

      “Vabandage,” kordas ta veel kord ja jätkas juba kindlamalt, “plaan oli küll siit alla … komistada. Õnnetusi juhtub, kui mõistate, mis ma mõtlen. Perenaine, ära pahanda, täpne raha on öökapil …”

      “No tohoo hullu, kas see on siin mõni siuke koht või!” Saima pahameel oli ehtne. Kes siin kõik käinud ei olnud, pered ja paarid ja päris palju välismaalasi! Aga see ise soliidne Eesti mees siin mõtles tema järsakust alla kukkuda. “Issand jumal, kas mul ei ole krunt taraga piiratud? Kas mul ei ole pandud hoiatussildid siia välja? Aga no kui on ikka mees loll, siis on tema kohe loll põhjalikult.”

      Viktor naeris jälle nii, et taevas kajas vastu. Vot see on mutt, ei lase oma majapidamist kurjasti kasutada! Saima etteaste pani ka teised muhelema. Isegi Arvo muigas kibedalt. “Mis te nüüd proua, ega ma paha pärast. Iga surm ei ole paha, mõni on päris mõistlik valik.”

      “Miks?” küsis Katrin lühikese küsimuse. Ta ei olnud ikka veel lahti saanud mõttest, et Arvo tööks on tappa. Hea küll, mitte tappa, aga surnud loomi vastu võtta. Aga mis tunne on tappa? Võtta elu?

      “Kas mulle ka midagi jätsite?” kostis taamal Merikese hõige. Vannitoa ukse oli ta enda järel pauguga kinni tõmmanud, kuid Tarmo jäi endiselt norisema. Las magab ja kogub jõudu! Piknikumeeleolu ei paistnud just laes olevat, aga vähemalt polnud pudel veel tühi.

      Merike võttis klaasist paraja lonksu, et tunda kurgulaes alkoholi teravust. Kõik vaatasid kaljuserval seisvat Arvot. Merike taipas, et oli vist katkestanud midagi olulist.

      “Arvol oli plaan siitilmast lahkuda, kuid sedasi ei ole see mitte jumalale meelepärane, see on päris selgelt piiblis kirjas,” sosistas Helmut nagu kituv koolipoiss.

      “Mu naine lahkus tütardega juba siis, kui nad olid väiksed,” rääkis Arvo. “See oli oma viisteist aastat tagasi. Ma tahtsin neile anda üle eduka firma, et nad ei peaks kunagi puudust tundma. Nüüd on aga minu surm ainus viis neile midagi jätta.”

      Arvo pidas pausi ja keegi ei püüdnudki teda katkestada. Arvo vaatas alla oma jalge ette ja jätkas: “Mõelda on sellest palju kergem. Esimene samm on raske.”

      Merike pani klaasi lauale ja kõndis otse Arvo ette. “Sa jätsid oma lapsed ja korvad selle kaljult alla hüppamisega, kas ma sain õigesti aru?” Küsimus oli otsekohene. Ainult sellisel viisil vahekokkuvõtteid tehes sai Merike oma tööd teha. Mõned olid lihtsalt nii lootusetud jahujad, et ilma nende soovide sõnastamiseta ei olnud neid võimalik mõista.

      “See kõik on palju keerulisem,” langetas Arvo pea. Merike oli kaunis naine, kaunis ja kättesaamatu. Ja oskas tema sügava hingehäda ühe lausega inetuks muuta.

      “See on alati palju keerulisem,” ütles Merike.

      Edasist mäletasid nad kõik erinevalt. Saima saatis Arvo suunas sajatusi. Tema maa peal polnud sellist sigadust nagu allakukkumine veel juhtunud. Viktori meelest ulatas Merike Arvole käe. Katrin nägi selgelt, et Merike tõukas Arvot, ja oli Merikese peale omamoodi kade. Evi arvates viskus Arvo Merikesest eemale. Arvo enda käest ei saanud enam küsida.

      Päike vajus horisondi taha. Helmuti jaoks oli see märk. Ta laskus põlvili ja liikus niimoodi kiiresti järsakuservale. Ta nägi oma silmaga, kuidas tuvid, palju tuvisid, lendas järsakust üles taeva poole. Otse tema silme ees oli jumal ühe hinge enda juurde võtnud ja teised olid teda saatmas. Ta sai loa Arvo hinge eest paluda.

      Kohe seejärel joodi pudel kiiresti tühjaks. Kuna keegi ei osanud olukorda täpselt kirjeldada, otsustati, et Arvo oli komistanud kivi otsa ja alla kukkunud. Viktor helistas hädaabinumbril. Poole tunni pärast olid politsei ja kiirabi kohal. Kolme tunni pärast olid nad läinud, kaasas Arvo laibakotti pakitud surnukeha.

      Merike ei osanud öelda, miks ta käe Arvo suunas sirutas. Sirutamise hetkel ei olnud ajul plaani. Kas ta oli tapnud või tahtnud minna koos Arvoga? Ta tundis Arvo ülikonna õhkõrna puudutust endiselt sõrmeotstes. Kas ta lükkas Arvot või kukkus mees enne puudutust? Selles võis kindel olla ainult jumal, kes annab elu ja võtab elu. Merike oli seni ainult andnud, võtnud oli keegi teine.

      Arvo oli omamoodi julge mees. Ehkki loll nagu mehed üldiselt. Arvo tütardele öeldakse, et pole midagi, elu läheb edasi, palun, siin on isast jäänud raha. Sõprade vaikiv kaastunne, kolleegide võltsreipus. Viktoril oli õigus, mõttetu on põdema jääda. Elu lähebki kuidagi edasi.

      Merike kõndis joonelt Tarmo tuppa, teiste pilkudele vilistades. Tarmo avas unised silmad ja vaatas naise poole.

      “Kuidas oli?”

      “Arvo hüppas ennast surnuks,” vastas Merike.

      “Aa, siis polnud väga lahe,” tõdes Tarmo. Milline see Arvo neist oli? Äkki see jumalamees? Vahet pole, võõrad inimesed. “Tuled voodisse?”

      Merike riietas ennast lahti, heitis voodisse ja lasi Tarmol ennast silitada. Mehe käed olid soojad. Ei, Merike hüpata ei kavatsenud. Tema juhtis mängu. Tema ei saanud endale nõrkust lubada.

      “Ütle, et sul pole muid jumalaid peale minu,” ütles ta Tarmole.

      “Praegu ei ole mul kedagi teist,” vastas Tarmo.

      Teine

      Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!

      “Käi persse!” Julia tippis kiiresti esinejate telgi ukseni. “Ära tule rohkem, mul on kell käe peal, laual ja, kurat, jalge vahel ripub ka kell!” Veel viisteist minutit. Nagu ma ei tunneks kella. Mingu oma Roberti juurde ja lasku ennast jälle põrutada, viieteistkümne minutiga jõuab mitu korda. Nagu ma ei teaks.

      Kui ma oma viksi ja viisaka välimusega roppusi ladusin, siis mind millegipärast kuulati. Koolitatud bassihääle ja rahuliku selge diktsiooniga lausutud “perse” ja “puts” tundusid üheksakümnendate alul ju eriliselt sügavamõttelisena. Tourette’i sündroomiga polnud sel miskit pistmist, seda mul polnud. Mul olid hea haridus ja korralikud vanemad.

      Olin ropendamise mõjukust isegi praktikas katsetanud. Viiest pikast intervjuust neljas oli tsiteeritud ainult lauset, kuhu olin spetsiaalselt paar “sitta” sisse öelnud. Pressikonverentsilt oli teleuudistesse jõudnud vaid ropu sõnaga lause, kus sõna asemel kõlas muidugi