Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini

veel üks võimalus,” ütles Bothwell rahulikult. Ta kõndis ümber tooli ja seisis otse kolde ette, selg tule poole, vaatas Mary’le otsa ega näinud enam hääle vaigistamisega vaeva. “Me oleme seda juba kaalunud.”

      “Mida te kaalunud olete?”

      Naise hääl oli pinges, tema näol segunesid hirm ja erutus.

      “Kuidas murda teid rõhuvat iket. Ärge ehmuge. Kaval Murray ise pakkus seda Argyllile ja Lethingtonile – Šotimaa ja teie heaolu nimel.” Tema päevitunud nägu muigas. “Las nad räägivad ise enda eest.” Ta tõstis häält ja kutsus neid üle toa.

      Nad tulid kohe ning nelik moodustas kummalise seltskonna, kui nad sel novembripäeval tulevalgel seisid – võluv noor kuninganna, nii õrn ja mõtlik oma kõrge seljatoega toolis; lojaalne ja ennasttäis Bothwell, suurepärase kuldse vööga virsikukarva kollases kuues; Argyll, tüse ja tõsine oma kaunis ja kallis mustas ülikonnas; ning Lethingtoni Maitland, kitsa ja kavala näoga, pikas karusnahkses ülekuues, mis liikus vabalt tema kõhnade säärte ümber.

      Bothwell pöördus Lethingtoni poole.

      “Tema Armulisus on sobivas tujus, et kuulata, kuidas tema abielu Gordioni sõlme saaks lahti harutada,” ütles ta mõru irooniaga.

      Lethington kergitas kulme, limpsas oma õhukesi huuli ja hõõrus oma kondiseid käsi üksteise vastu.

      “Lahti harutada?” kordas ta, rõhutades oma imestust. “Lahti harutada? Haa!” Tema tumedad silmad särasid neile otsa. “Parem järgime Aleksandri eeskuju ja raiume selle pooleks. See oleks puhtam ja – ja lõplik.”

      “Ei, ei!” hüüdis Mary. “Ma ei luba teil tema verd valada.”

      “Ta ise ei olnud nii õrn, kui asi teistesse puutus,” meenutas Bothwell talle – nagu oleks Rizzio mälestus talle kallis.

      “Mida ta ka tegi, ei lasu see vähemalt minu südametunnistusel,” vastas naine.

      “Teda võib,” sekkus Argyll, “mõista süüdi reetmises, sest ta soostus Teie Armulisuse kinnipidamisega Holyroodis pärast Rizzio mõrva.”

      Mary kaalus seda hetkeks ja raputas siis pead.

      “Liiga hilja. Seda oleks pidanud juba ammu tegema. Nüüd ütleks rahvas, et see on vaid ettekääne temast vabanemiseks.” Ta vaatas Bothwelli poole, kes oli jäänud seisma otse tema kõrvale, tule juurde. “Te mainisite, et isand Murray oli seda asja arutanud. Kas jutt käis samasugustest abinõudest?”

      Bothwell naeris sisimas mõtte peale, et kaval Murray oleks olnud osaliseks milleski nii otseses ja meeleheitlikus. See oli Lethington, kes talle vastas.

      “Isand Murray oli abielulahutuse poolt. See vabastaks Teie Armulisuse ning see on saavutatav, ütles ta, kui rebite puruks paavsti bulla, millega ta abieluks loa andis. Kuid siiski, emand, ehkki isand Murray ise kaugemale ei läheks, ei kahtle ma sugugi, et kui kasutataks muid abinõusid, oleks ta nõus neile läbi sõrmede vaatama.”

      Kuid naise mõtted ei liikunud abielulahutusest kaugemale. Tema kahvatud põsed roosatasid õhinal.

      “Jah!” hüüatas ta. “Ka mina olen sellest mõelnud – sellest abielulahutusest. Ja Jumal teab, et ma ei taha seda niisama. Ning Te räägite, et seda saaks saavutada paavsti bulla lõhki rebimisega?”

      “Pärast seda võiks abielu seadustühiseks kuulutada,” seletas Argyll.

      Mary vaatas Bothwellist mööda tulle ja toetas lõua peopessa.

      “Jah,” ütles ta aeglaselt ja mõtlikult ning kordas siis taas, “jah. See oleks üks võimalus. See ongi see võimalus.” Ning äkki vaatas ta üles ja nad nägid tema silmades kahtlust ja hirmu. “Kuid sel juhul – mis saab minu pojast?”

      “Ahah!” ütles Lethington mõrult. Ta raputas oma kitsaid õlgu, sirutas käsi ja naases siis endisesse asendisse. “See ongi takistus, nagu me ka ette nägime. See paneks ohtu tema õiguse troonile.”

      “Te tahate öelda, et see teeks temast sohilapse?” hüüdis Mary, nõudes nende mõtete täielikku väljaütlemist.

      “Seda see tõepoolest teeks,” nõustus riigisekretär.

      “Niisiis,” ütles Bothwell pehmelt, “jõuame tagasi Aleksandri meetodi juurde. Mida sõrmed lahti harutada ei suuda, võib nuga läbistada.”

      Naine värises ja tõmbas oma karvase keebi endale tihedamini ümber.

      Lethington nõjatus ettepoole. Ta rääkis lahke ja rahustava häälega.

      “Jätke see asi meie hooleks, emand,” kõneles ta, “ja me leiame vahendi, millega vabastada Teie Armulisus sellest noorest lollpeast teie au või poega kahjustamata. Ja Murray krahv uurib teist võimalust, kui te annate Mortonile ja tema sõpradele Darnley teenistuses korda saadetud mõrva andeks.

      Mary vaatas neile järgemööda otsa, uurides nende näoilmeid. Siis liikus tema mõtisklev pilk tagasi leegitsevatele halgudele ja ta rääkis väga vaikselt.

      “Ärge tehke midagi, millest võiks sündida kahju minu aule või südametunnistusele,” ütles ta kummaliselt, justkui meelega rõhutades ainult oma sõnade otsest tähendust. “Ennem laseksin teil selle asja puutumata jätta, kuni Jumal selle lahendab.”

      Lethington vaatas ülejäänud kahe otsa ja nemad vaatasid tema poole. Ta hõõrus oma käsi pehmelt üksteise vastu.

      “Usaldage meid, emand,” vastas ta. “Me kohtleme seda asja nii, et Teie Armulisus ei näe meid tegemas midagi muud kui seda, mida Parlament on heaks kiitnud.”

      Mary ei vastanud meelega ja nii järeldasid teised rahulolevalt vastust tema vaikimisest. Nad otsisid üles Huntly ja sir James Balfouri ning lubasid viiekesi üksteisele, et hävitavad tema, keda nad kutsusid “nooreks lollpeaks ja uhkeks türanniks”, viies lubaduse täide, kui Mary on Mortonile ja tema kaaslastele andestanud.

      Alles jõululaupäeval kirjutas Mary umbes seitsmekümne põgeniku, kes kuulutati lindpriiks osaluse eest Rizzio mõrvas ning kelle suhtes ta oli seni üles näidanud nii suurt vaenulikkust, armuandmisdokumendile alla.

      Maailm ei näinud selles midagi enamat kui lahkust ja heategu, üldist hea tahte ülesnäitamist. Kuid need viis, kes olid Craigmillari lossis end vastastikku sidunud, nägid selles täpsemalt tema osa pakutud tehingus, hinda, mida ta maksis, et saada lahti Darnley’st, märki, et ta on täielikult nõus, et sõlm, mida ei saa lahti harutada, tuleb lahti raiuda.

      Samal päeval läks Tema Armulisus koos Bothwelliga lord Drummondi juurde, kus nad peatusid enamiku nädalast ja kust nad läksid koos edasi Tullibardine’i, kusjuures nende vahetu ja lähedane suhtlemine skandaalile hoogu juurde andis.

      Samal ajal lahkus Darnley Stirlingist, kus ta oli viimasel ajal viletsates tingimustes elanud, aadelkonna poolt ignoreeritult, vaid hädavajalikke kulutusi tehes, oma tavalistest teenritest ilma jäetult, asendanud lauahõbeda tinanõudega. Haletsusväärne nooruk jõudis Glasgow’sse surmani haigena. Ta oli haigestunud teel ning sellest oli loomulikult levima hakanud kuulujutt, et teda mürgitati. Hiljem, kui saadi teada, et tema kunagi kaunis olnud nägu oli nüüd plekiline ja rikutud, mõisteti, et tema haigus ei olnud midagi muud kui tema kõlvatu eluviisi vältimatu tagajärg.

      Arvates, et ta on suremas, kirjutas Darnley kuningannale haledaid kirju, kuid Mary ignoreeris neid, kuni kuulis, et tema seisund on paranemas, ja läks teda viimaks (29. jaanuaril) Glasgow’sse külastama. Võis vabalt olla, et ta lootis, et loodus lahendab selle asja tema eest ja planeeritud meeleheitlikud abinõud ei osutu enam vajalikuks. Kuid kuuldes tema paranemisest muutusid tähtsaks kaks asja: tuua ta kohta, mis sobiks Mary plaanide jaoks, ja teeselda temaga uuesti head läbisaamist, isegi uut ja õrna kiindumust, et keegi ei võiks teda hiljem järgnevates komplikatsioonides süüdistada.

      Ma loodan, et ei kohtle tema mälestust sellega ebaõiglaselt. Just niimoodi mõistan ma tagajärgi ja ma ei näe ühtki teist võimalikku tõlgendust.

      Mary leidis ta voodist, nägu moonutuste varjamiseks siidrätikuga kaetud, ja kuninganna