Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini

ütles ta. “Olin kuningaseisuse jaoks liiga noor. Oma rohelises nooruses kuulasin halbu nõuandjaid ning muutusin armukadedaks, tehes lollusi, mis sellega kaasas käivad. Ja kui te mu välja viskasite ja ma jäin sõpradeta, võttis minu üle võimust saatan. Ent siiski, kui te oleksite vaid nõus kogu mineviku unustusse matma, teeksin ma selle heaks ja te leiaksite mu praegu rohkem väärt olevat.”

      Mary tõusis, huuled valged, põu pika mantli all hingeldamas. Ta pöördus ja astus akna juurde. Seal seisis kuninganna ja vaatas välja, süngesse õue, põlved värisemas.

      “Miks te mulle ei vasta?” hüüdis mees.

      “Mis vastuseid te vajate?” küsis Mary ja ta hääl värises. “Kas teile ei ole juba vastatud?” ning siis lisas hinge kinni pidades: “Ma arvan, et on aeg minna.”

      Nad kuulsid trepil raskeid samme ja mõõga kõlinat, kui see vastu käsipuud põrkas. Uks avanes ja Bothwell, mässituna erepunasesse keepi, seisis oma laiu õlgu kummargil hoides madala uksepiida all. Tema säravad silmad, nii kummaliselt mõnitava vaatega, ja kogu nägu oli Darnley poole pööratud ning tema pilk tekitas Darnley’s vaikset hirmu ja raevu.

      “Teie Armulisus,” ütles Bothwelli madal hääl, “on peaaegu südaöö.”

      Ta tuli viimasel silmapilgul; oli vaja tema nägemist koos meenutusega, mida kõike ta Mary jaoks tähendas, et too jääks kindlaks eesmärgile ega kurnaks end kaastundega.

      “Hästi,” ütles naine. “Ma tulen.”

      Bothwell astus kõrvale, et lasta tal lahkuda, ühtlasi seda mõista andes. Kuid kuningas pidas Mary kinni.

      “Üks hetk – paar sõna!” palus ta, ning Bothwellile: “Jätke meid omaette, härra!”

      Kuid ehkki ta oli kuningas, ei näidanud ennasttäis piirialade isand, Mary armsam, mingeid varma kuuletumise märke. Just Mary poole vaatas Bothwell käskude saamiseks ega liigutanud, enne kui too andis talle märku lahkuda. Ja isegi siis ei läinud ta kaugemale kui teisele poole ust, nii et ta oleks tema toetamiseks käepärast, kui naist peaks sellel viimasel tunnil mingi nõrkus tabama.

      Darnley rabeles voodis istukile, haaras tal käest ja tõmbas ta enda juurde.

      “Ärge jätke mind, Mary. Ärge jätke mind!” anus ta teda.

      “Mis, mida see tähendab?” hüüdis naine, kuid tema hääl polnud kindel. “Kas te soovite, et ma valmistaksin pettumuse vaesele Sebastienile, kes mind armastab?”

      “Saan aru. Sebastien tähendab teile rohkem kui mina?”

      “See on lollus. Sebastien on minu ustav teener.”

      “Ja mina olen vähem? Kas te ei usu, et nüüdsest on minu ainus eesmärk teid ustavalt teenida? Oh, andestage see nõrkus. Mu meel on täna õhtul täis kurje endeid. Minge siis, kui te peate, kuid andke mulle mingigi kinnitus, et te mind armastate, mingi siiras lubadus, et te tulete homme uuesti, et minust enam mitte lahkuda.”

      Mary vaatas valgesse haletsusväärsesse noorde näkku, mis oli kunagi nii võluv olnud, ja tema hing vääratas. Ta vajas teadmist, et Bothwell on siinsamas ukse taga, et too kuulis kõike, mida öeldi, et muutuda oma traagilise eesmärgi jaoks piisavalt tugevaks.