Ajaloolised ööd, I osa. Rafael Sabatini

on?” küsis Mary temalt, hääl äkitselt vaikne ja värelev.

      “Emand – ta on surnud! Mõrvatud!” kuulutas too.

      Kuninganna vaatas teda, nägu kui marmorist. Siis kostis ta hääl, vaikne ja pinev:

      “Olete – te kindel?”

      “Nägin ta keha omaenda silmaga, emand.”

      Saabus pikk paus. Kuninganna oigas vaikselt ning tema võluvad silmad täitusid pisaratega, mis veeresid aeglaselt mööda tema põski alla. Midagi tema leinas kohustas kõiki vaikima ja tema argpüksist abikaasa tema kõrval värises, kui Mary pilk taas kord temal peatus.

      “Ja nii ongi?” küsis naine lõpuks, meest vaadates. Ta kuivatas oma silmad. “Siis hüvasti, pisarad, aeg on õppida kättemaksu.” Ta tõusis, nagu oleks see talle suureks pingutuseks, ja seistes toetus hetkeks lauaservale. Korraks vaatas ta Ruthvenit, kes istus süngelt eemal, pistoda ühes ja tühi veinikruus teises käes; siis pööras ta pilgu mujale ja silmitses kurjakuulutavalt Darnley nägu. “Te olete saanud oma tahtmise, mu isand,” sõnas ta, “kuid kuulake hästi, mida ma nüüd teile ütlen. Kuulake ja pidage meeles. Ma ei puhka enne, kui olen teinud teid sama õnnetuks, kui mina praegu olen.”

      Seda öelnud, tuikus ta edasi. Krahvinna kiirustas tema juurde ja tema käele toetudes lahkus Mary läbi väikese ukse oma kambrisse.

      Sel õhtul löödi häirekella ja Edinburgh mattus kaosesse. Bothwell, Huntly, Atholl ja teised, kes olid Holyroodis olnud, kui Rizzio mõrvati, ja kes kuningannat kuidagi aidata ei saanud, kartsid jagada Rizzio saatust – palee oli üle ujutatud mõrtsukate sõduritest – ja põgenesid läbi akna. Häire, mida nad Edinburgh’s levitasid, tõi preestrid ja ja linnarahva tõrvikutega palee juurde; nad nõudsid kuningannat näha ja keeldusid lahkumast, enne kui Darnley oli ennast näidanud ja kinnitanud, et kuninganna ja temaga on kõik hästi. Ning samal ajal, kui Darnley neile seda Mary toa aknast kinnitas, seisis kuninganna ise pinges ja kahvatuna vägivaldse jõugu keskel, kes olid selle häirekella peale rikkunud tema kambri eraldatust; jõhker Punane Douglas hoidis pistoda tema silme ees, vandudes, et kui ta häält teeb, lõikab ta naise tükkideks.

      Kui jõuk lõpuks lahkus ja ta omapäi jättis, ei jäänud talle tema olukorra kohta enam mingeid illusioone. Ta oli vang omaenese palees. Eesruumid ja väljakud olid täis Mortoni ja Ruthveni sõdureid, palee ise oli sisse piiratud ja mitte keegi ei pääsenud sisse ega välja, kui mõrtsukad seda just ei soovinud.

      Lõpuks haaras ka Darnley võimu, mida ta nii ihanud oli. Ta dikteeris teadaande, mis loeti ette järgmisel hommikul Edinburgh’ turuplatsil – andes käsu, et kõik parlamendiliikmetest aadlikud, kes olid linna kogunenud Murray ja tema kaaslaste vastast eelnõu heaks kiitma, lahkuksid linnast reetmissüüdistuse ja hülgamise ähvardusel kolme tunni jooksul.

      Samal ajal istus Mary üksi oma kambris, vaese Rizzio viimane karje: “Õiglust!” ikka veel kõrvus kajamas, õppides kättemaksu, just nagu ta lubanud oli. Kaotagu ta sellepärast kasvõi oma elu, kättemaks saab teoks, vandus ta – karistus mitte ainult selle vägivaldse teo, vaid ka selle kordasaatmise viisi, kõikide solvangute eest, mida ta oli pidanud kannatama, meeletu vägivalla eest, mida tema tunded ja isik olid tunda saanud, ja praeguse kinnipidamise ja ohtuseadmise eest.

      Tema viha oli seda tugevam, et ta ei lubanud endal kordagi seda paljude solvajate vahel ära jagada. Ruthven, kes oli teda nii räigelt mõnitanud; Douglas, kes oli tema kallal isiklikult vägivalda tarvitanud; Faudonside’i maaomanik, Morton ja kõik teised, kes teda nüüd abitu vangina kinni pidasid, ei olnud tema jaoks rohkemat kui Darnley tööriistad. Kogu tema raev oli suunatud Darnley’le. Tal oli neil tundidel meeles, kuidas ta oli kannatanud mehe rõvedate käte vahel, ning vandus, et mida iganes see ka talle maksma ei lähe, Darnley peab oma teguviisi veel kahetsema.

      Darnley tuli tema juurde hommikul, ammutades julgust kuninglikust võimust, mida ta usurpeeris, ning kindel, et nüüd, kui tal oli kuninglik võim ja kontroll olukorra üle, ei hakka Mary enam tehtut ja tagasivõtmatut arutama, vaid nõustub möödapääsmatuga, jõuab temaga kokkuleppele ja annab talle vastuvaidlemata – oli tal ju nüüd mässuliste isandate soosing – ametliku õiguse kroonile ja kuningavõimule läbi abielu, mida ta nii väga ihkas.

      Kuid viis, kuidas teda vastu võeti, põrmustas selle enesekindluse kildudeks.

      “Sa oled kohelnud mind nii ebaõiglaselt,” ütles naine talle, hääl täis külma viha, “et ei meie alguspäevade sõpruse ega kõikide tulevikulootuste arvesse võtmine ei pane mind kunagi seda unustama. Jamais! Jamais je n’oublierai!” lisas ta, saates ta nii ähvardaval viisil minema, et mees lahkuski.

      Mary otsis meeleheitlikult viisi, kuidas Darnley’t kohelda, teades vaid poolt sellest, mis toimub. Ja samal ajal, kui ta sellega tegeles, tuli tema otsitud lahendus äkki ise tema juurde. Mary Beaton, üks vähestest teenijatest, kes talle oli jäetud, tõi talle sõna, et Murray krahv koos Rothesi ja mõningate teiste pagendatud isandatega oli lossis. Uudised paljastasid talle kogu situatsiooni ja heitsid valgust eelmise öö traagilistele sündmustele, näidates talle, kuidas Darnley endale toetajaskonda kogus. Kuid tema kasu oli suurem, kui paljalt olukorrast ülevaate saamine. Ta meenutas esialgset vastastikust viha ja usaldamatust Murray ja Darnley vahel ning nägi, kuidas sellest võis talle tolles hädaolukorras kasu tõusta.

      Kohe lasi ta Murray enda juurde kutsuda, käskides talle öelda, et ta tervitab tema naasmist. Kuid hoolimata sellest aimas Murray vaevalt – arvestades, mis nende vahel toimud oli – sellist vastuvõttu, mis teda Mary käte vahe ootas.

      Mary tõusis, et teda tervitada, võluvad silmad pisaraid täis valgunud. Ta embas meest, suudles teda ja siis, tema vastu naaldudes, justkui lohutust otsides, lasi ta pisaratel kontrollimatut oma põselt tema habemesse valguda.

      “Mind on karistatud,” nuttis ta, “oh, kuidas mind on karistatud! Oleks ma teid, Murray, ainult kodus hoidnud, poleks te kunagi lasknud meestel mind kohelda viisil, kuidas nad mind kohtlesid.”

      Naist enda vastas hoides ei suutnud ta teha muud, kui teda lohutavalt õlale patsutada, olles täielikult löödud ja ka sügavalt liigutatud sellest näidatud kiindumusest, mille olemasolu ta ei olnud kunagi sisimas aimanud.

      “Ah, mon Dieu, Jamie, kui väga olen ma teid oma leinas oodanud!” jätkas Mary. “Teiste süül olete te nii kaua riigist väljas olnud. Kuid ma soovin vaid, et te mulle tugevaks toeks oleksite, ja te näete, et minu tasu teile ei ole iial väiksem, kui te ära teeninud olete.”

      Ja mees, keda Mary pisarad, tema naalduv hoolitsus ja truudusetõotused olid tema iseka hinge sügavate soppideni vapustanud, vastas liigutatud vandega, et truumat ja pühendunumat alamat kui tema ei leia Mary kusagilt Šotimaalt.

      “Ja mis puutub Davie tapmisesse,” lõpetas mees tundeküllaselt, “vannun ma oma hinge lunastuse nimel, et mul ei olnud selles mingit osa, ega ei teadnud ma ka sellest midagi enne oma naasmist!”

      “Ma tean, ma tean!” oigas Mary. “Kas ma muidu oleksin teid niimoodi tervitanud? Olge minu sõber, Jamie, olge minu sõber!”

      Mees vandus seda meelsasti, sest oli väga võimuahne ja nägi oma tagasituleku ust palju laiemalt avatud olevat, kui ta oleks oodata osanud. Siis rääkis ta Darnley’st, anudes naist, et ta tema vastu võtaks ja kuulaks, mis tal öelda on, väites, et kuningas oli vandunud, et ta ei olnud mõrva soovinud ja et aadlikud olid viinud asja tema kontrolli alt välja ja palju kaugemale, kui ta kavatsenud oli.

      Et see oli vajalik tema pikemaajalise eesmärgi saavutamiseks, andis Mary oma nõusoleku, teeseldes veenmise õnnestumist. Ta oli aru saanud, et enne, kui ta saab tegeleda Darnley ja teda toetavate mässuliste aadlikega, kes teda vangistuses hoidsid, peab ta Holyroodi kütkeist vabanema.

      Darnley tuli. Nüüd oli ta pahur, mäletades oma hiljutist kohtlemist ja kartes – uskumata Murray kinnitusi – edasisi sarnaseid tagasilööke. Mary teatas, et ta on valmis kuulama, mida mehel öelda on, ning kuulas hoolega, küünarnukk nikerdatud toolikäetoel, lõug käele toetatud. Kui mees oli omadega valmis, istus Mary kaua ja mõtles, vaadates läbi akna paistvat halli märtsitaevast. Lõpuks ta pöördus ja vaatas talle otsa.

      “Kas te teesklete,