Armastuse sissetung. Barbara Cartland

küsis võõras.

      „Muidugi, kui see on nii tähtis, nagu te väidate,” vastas Novella.

      „Siis saan ma teid vaid kogu südamest tänada,” ütles mees sügava häälega. „Nüüd aga sooviksin ma võimalusel panna kirja kõik, mis te peate kaasa võtma, nii et ma vajan sulepead, kirjapaberit ja tinti.”

      „Kohe toon,” kostis Novella, „aga kas te arvate, et tohite liigutada? Teie haav võib jälle veritsema hakata.”

      „Sel juhul tuleb amm ja peatab selle,” vastas võõras.

      Kuna ta oli seda isegi mõelnud, tõi Novella kuuldavale naerupahvaku.

      Ta jooksis trepist alla.

      Ta läks isa kabinetti, võttis sealt kuivatus- ja kirjapaberi, tindi ning kirjutussule.

      Need mehele viinud, aitas ta tal voodis istukile tõusta.

      Novella tajus, et see tekitas mehele valu.

      Õnneks oli haavatud tema vasak käsi.

      Novella sättis kuivatus- ja kirjapaberi mehe ette ning tindipoti raamatu peale, et see ümber ei läheks.

      Siis ütles tüdruk pisut häbelikult:

      „Olen püüdnud mitte uudishimulik olla… aga arvan, et… kui mul tuleb Londonisse minna, peaksin… vähemalt teie nime teadma.”

      Võõras vaatas Novellale üksisilmi otsa. Siis hüüatas ta:

      „Helde taevas! Mulle ei tulnud pähegi, et te ei teagi, kes ma olen! Loomulikult oli minust äärmiselt ebaviisakas end tutvustamata jätta!”

      Novella ootas ja hetke pärast ütles võõras:

      „Minu nimi on Vale Chester, kuid see on nimi, mida ei tohi väljaspool seda ruumi kasutada. Kui Londonisse jõuate, peate minu kohta ütlema Üks-Viis.”

      Novella silmad läksid pärani.

      „Kas see tähendab, et… teete midagi väga salajast?” küsis ta.

      „Väga, väga salajast,” nõustus Vale Chester. „Ja sellepärast ei tohigi keegi peale sinu, Novella, minu nime teada.”

      Novella oli märganud, et mees kasutas tema ristinime, ja lausus seepärast:

      „Ehk oleks turvalisem, kui kutsun teid siin härra Vale’iks, ja pean meeles, et väljaspool olete te Üks-Viis.”

      Kui Novella numbri ütles, pööras Vale pea ukse poole, otsekui vaistlikult kartes, et neid kuulatakse pealt.

      Siis ütles mees:

      „Kas sa annaksid mulle midagi juua? Tundub absurdne, aga istudes hakkab mu pea ringi käima.”

      „See on sellest, et teil on ikka veel palavik,” märkis Novella.

      Laua peal seisis kann ja selle kõrval klaas ning Novella oletas, et kannus on odrakeedus.

      Seda oli amm talle alati haiguse korral andnud.

      Ta valas klaasi pooleldi täis ja viis selle Vale’ile.

      Too jõi selle kiiresti ära ja asus siis kirjutama.

      Kuna Novella ei tahtnud nuhkijana paista, seisis ta akna juures ja vaatas aeda.

      Seal tundus väga rahulik.

      Puude otsas laulsid linnud.

      Nartsissid olid õide puhkemas ning sireli- ja ebajasmiinipõõsad ajasid pungi.

      Sõda ja kõik sinna juurde kuuluv näis kaugel eemal.

      Et sõda oli kestnud juba mitu aastat, ei olnud see kõikjal nii selgesti nähtav nagu selle alguses, kui emad ja teised tema emasugused naised välja arvata.

      Ent nüüd oli rahulikus ja vaikses maakohas, kus muidu midagi ei juhtunud, saanud haavata mees, kes võitles nende vastu, kes talle surma soovivad.

      Ja et mees polnud ise suuteline Londonisse minema, siis pidi tüdruk salajase kirja sõjaministrile viima.

      „See ei saa olla tõsi,” mõtles Novella. „Ma kujutan seda kõike endale ette!”

      Ta vaatas selja taha, nagu sooviks veenduda, et võõras on ikka voodis, ja mees ütles:

      „Ma lõpetasin.”

      Novella läks mehe juurde.

      Too voltis paberi, millele ta oli kirja kirjutanud, väikeseks ruuduks.

      „Oleks hea, kui hoiaksid seda oma keha ligidal,” ütles ta, „kuni saad selle anda mehele, kelle juurde ma sind saadan. Sa pead lubama, et see kiri on sinu juures ööpäevläbi. Kui peaks juhtuma, et sul pole võimalik kaugemale minna või tunned end kellestki tundmatust ohustatuna, siis hävita see.”

      Vale rääkis nii tõsiselt, et Novella mõistis talle ulatatud kirja tähtsust.

      Otsekui oleks mees teda selleks sundinud, libistas Novella kirja kleidi alla, nii et see asus rindade vahel tema naha vastas.

      Vale polnud seda soovitanud; ta polnud seda sõnagagi maininud.

      Ent Novella teadis, et just seda ta tahtiski.

      „Aitäh!” ütles Vale vaikselt.

      Siis, nagu oleks ta end üleliia pingutanud, libises mees voodile pikali ja toetas pea padjale.

      Novella võttis kirjapaberi, sulepea ja tindi laualt ning asetas need kummutile.

      Pannud sinna ka kuivatuspaberi, pööras ta end voodi poole, et Vale’iga rääkida.

      Mees oli sügavasti magama jäänud.

      Pärast einestamist käskis Novella valmis panna ponikaariku, mida ta alati ise juhtis.

      Ta asus teele Little Bedlingtoni küla poole, et preili Grahamiga kohtuda.

      See oli väga sarnane nende külale, ainult et väiksem.

      Majadele oli äsja pandud uued rookatused.

      Preili Graham elas neist ühes kaunimas, millel oli suur aed.

      Kui Novella värava taga peatus, oli preili Graham ametis priimulate korjamisega.

      Ta oli peaaegu kuuekümneaastane naine, kes oli pensionile läinud, sest tal polnud enam vaja edasi töötada.

      Ta sai Novella isa käest väikest pensioni.

      Samuti maksti talle tema isa surma järel mõnisada naela aastas.

      Olles alati väga puhas ja korralik, ei olnud ta hallis peas ainsatki sassis juuksekarva.

      Nüüd pöördus ta vaatama, kes värava ees peatus.

      „Novella!” hüüatas ta. „Sind ma küll näha ei lootnud!”

      Novella ronis kaarikust maha.

      Vana ja üsna laisa poni jättis ta tee kõrvale rohtu näksima.

      Novella teadis, et loom ei lähe kaugele.

      Tüdruk embas oma vana koduõpetajannat ja ütles:

      „Arvasingi, et olete mind nähes üllatunud, aga ma tulin teenet paluma.”

      „Muidugi, kullake,” sõnas preili Graham. „Sa ju tead, et see ainult rõõmustab mind. Ehk tuled tuppa ja ma teen sulle tassi teed või kohvi?”

      „Kohvi, palun,” vastas Novella. „Ma ei saa kauaks jääda, kuid tulin küsima, kas oleksite nõus minuga homme hommikul Londonisse sõitma.”

      „Londonisse?” imestas preili Graham.

      Ta tundus nii üllatunud olevat, et Novella puhkes naerma.

      „Võis arvata, et seda te oodata ei osanud,” nentis Novella, „aga Londonisse pean ma minema papa asjade pärast.”

      „Siis tulen ma loomulikult sinuga kaasa,” ütles preili Graham. „Kui kaua sinu arvates reis kestab?”

      „Sinna sõiduks kulub kaks päeva ja me ööbime samades võõrastemajades, kus papa ja minagi alati ööbisime,” seletas Novella. „Ja meil pole mingit