Armastuse sissetung. Barbara Cartland

kinni siduda,” ütles Novella, „ja ma arvan, et oht on nüüd möödas ja te võite siit välja tulla.”

      Võõras tõusis püsti.

      „Olete kindel?” päris ta. „Kui tema kõrgeauline lord ihkab mind nii väga kätte saada, on ta kindlasti jätnud nuhi valvesse, juhuks, kui ma oma peidupaigast välja tulen.”

      „Ma mõtlesin selle peale,” lausus Novella, „ja vaatasin kõikidest raamatukogu akendest välja, kuid olen kindel, et õues pole kedagi.”

      „Siis oleksin ma ääretult tänulik, kui saaksin end pesta,” ütles võõras, „ja midagi hamba alla, juhul kui see teile raskusi ei valmista.”

      Novella vaatas mehele murelikult otsa.

      „Kus te olete olnud, et pole nii kaua magada ega süüa saanud?”

      Võõras kõhkles.

      „Va… vabandust,” lisas Novella kärmelt. „Mul polnud plaanis… oma nina teie asjadesse toppida, eriti veel olukorras, kus te soovite, et kõik võimalikult saladusse jääks.”

      „Mitte teie jaoks,” märkis võõras, „kui te olete nii uskumatult lahke olnud.”

      Mehe hääl muutus sügavamaks, kui ta lisas:

      „Vähe on naisi, kes liigseid küsimusi esitamata nii kiiresti tegutseksid, kui abi on vaja, ja teie näitasite mulle suurepärase peidukoha. “

      Võõras vaatas preestriruumis ringi ja ütles:

      „Mulle on kogu aeg nördimust valmistanud, et minu majas pole salakäiku või sellist preestriruumi. Ma tajun pühadust, mida siin põlvkondi tagasi palvetanud inimestest õhkus.”

      Novella naeratas.

      „Ka mina tunnen seda alati, kui siin käin,” sõnas ta. „Nad võitlesid oma usu eest ja nende siirus püsib sama kaua kui see maja.”

      „Kui ma magama jäin,” kõneles võõras, „tajusin otsekui kellegi kätt minu laupa puudutamas ja kinnitamas, et olen väljaspool ohtu.”

      „Te peate olema ülimalt ettevaatlik,” hoiatas Novella. „Lord Grimstone on jube mees. Minu isale pole ta kunagi meeldinud ja ta püüab teid tabada siis, kui te seda kõige vähem ootate.”

      „Seda üritan ma kõikide minu käsutuses olevate vahenditega vältida,” lausus võõras, „aga ma ei taha teid sellesse ebameeldivasse loosse segada, kuna te olete minu vastu nii suurt lahkust üles näidanud.”

      „Räägime sellest siis, kui olen teie käe kinni sidunud,” ütles Novella. „Lähme raamatukokku tagasi ja seejärel ülakorrusele, kus võite kindel olla, et lord Grimstone meie teadmata majja ei pääse.”

      „Ma ei tea, kuidas teid tänada,” ütles võõras vaikselt.

      Novella pöördus ukse poole, hoides küünalt nii kõrgelt, et mees näeks teed ja saaks talle järgneda.

      Tüdruk liikus aeglaselt mööda salakäiku tagasi.

      Samal ajal ei saanud ta lahti mõttest, et sellise põnevusega ei ole ta varem kokku puutunud.

      Teine peatükk

      Kui nad raamatukokku jõudsid, oli paneel lahti ja Novella puges avast läbi.

      Võõras tuli tema järel, end sirgu ajades, ja komistas.

      Novella mõistis, et ehkki mees oli pärast ärkamist mõistlikku juttu ajanud, oli ta tegelikult täiesti kurnatud.

      Sõnagi lausumata läks tüdruk edasi mööda koridori, mis viis vestibüüli.

      Alles treppideni jõudes küsis ta ärevalt:

      „K… kas te arvate, et jaksate… trepist üles minna?”

      „Jah – muidugi,” vastas võõras. „Minuga on – kõik korras – olen vaid – pisut väsinud.”

      Novella teadis, et see oli veel väga leebelt öeldud.

      Trepist üles minnes pani tüdruk tähele, et mees vinnas end tema taga mööda käsipuud ülespoole.

      Oma vigastatud kätt hoidis mees vastu keha.

      Kergendusega märkas Novella, et kuigi käehaavast tuli ikka veel verd, ei tilkunud see enam põrandale.

      Kui Novella trepimademele jõudis, väljus amm ema magamistoast.

      Too vaatas võõrale üllatunult otsa.

      „Sind ma just otsisingi, hoidjatädi,” ütles Novella. „Seda härrat tulistati kätte ja haav veritseb hullusti. Samuti on ta ääretult väsinud ja peaks minu arust võimalikult ruttu voodisse minema.”

      Amm oli nagu harilikult oma ülesannete kõrgusel.

      „Ehk astuksite siiapoole, sir…” ütles ta.

      Kõneldes avas ta teisel pool leedi Wentmore’i tuba asuva ruumi ukse.

      Seda tuba hoiti härrastele, keda tüdruku isa oli enne sõttaminekut võõrustanud.

      Toa kujundus ja mööbel tundusid mõnevõrra maskuliinsed, ent voodi oli lai ja mugav.

      Kui mees üle ukseläve astudes taas tuikuma lõi, ütles amm järsult:

      „Lipake alla, preili Novella, tooge mulle kannuga kuuma vett ja paluge härra Dawkinsil jalamaid siia tulla.”

      Kuna Novella mõistis, et amm oli talle omasel moel ohjad enda kätte haaranud, tegi ta nagu kästud.

      Kui ta kööki jõudis, istus Dawkins laua taga, tema naine aga toimetas pliidi ääres.

      „Amm kutsub sind ülakorrusele,” teatas Novella mehele. „Meil on üks vigastatud külaline.”

      Dawkins ajas end aeglaselt püsti.

      „Ma lä’en õige üles ja vaatan, mis ma saan ä’ä teha,” lausus ta.

      „Ütle ammele, et toon kannu üles kohe, kui vesi keema läheb,” teatas Novella.

      Kui Dawkins oli köögist väljunud, ütles ta proua erutatult:

      „Ja kesse tullistas, tahaks teada!”

      Novella mõtles, et seda tahaks ka tema teada.

      Kuid ta vastas:

      „Arvan, et tegu oli õnnetusega ja härra on mitte ainult rampväsinud, vaid ka tema kõht on väga tühi.”

      Kuna see oli proua Dawkinsi pärusmaa, ütles naine:

      „Mul ei lä’e supi valmistamiseks minutitki ja kuna munad toodi just tuppa, teen talle omletti.”

      „Ta on kindlasti tänulik,” sõnas Novella. „Ja palun, proua Dawkins, ehk ma tohiksin selle kannu saada, sest amm tahab tema haava puhastada.”

      Proua Dawkins lükkas veekannu pliidi keskele, et vesi rutem keema läheks.

      Niipea kui see keema hakkas, andis ta kannu tüdrukule.

      „Preili Novella, ütelge ammele,” rääkis ta, „et oleme supiga kibekähku üleval ja see põle mitte liialdus!”

      Novella naeratas.

      Ta oli proua Dawkinsi naljakate ütlemistega harjunud.

      Magamistuppa naasnud, märkas Novella, et amm ja Dawkins olid võõra voodisse upitanud.

      Mehe haavatud käsivars toetus käterätikute virnale.

      Nüüd, kui Novella nägi võõrast selgemini, pani ta tähele, et mees oli õigupoolest väga nägus ja kahtlemata kõrgest soost.

      Tundus veider võõrustada meest, kelle nime ta ei teadnud ja kes oli palunud tal oma elu päästa.

      Ent Novellal polnud aega selle üle pikemalt juurelda.

      Amm saatis ta sidemeid ja ravikreeme otsima.

      Ta oli valmistanud need aias kasvavatest lilledest ja ürtidest.

      Ta oli nendega Novellat ravinud sellest