Armastuse sissetung. Barbara Cartland

jutt käib, milord,” lausus Novella, „kuid kinnitan teile, et ükskõik, keda te taga ajate, siin teda pole!”

      „Olen päris kindel, et ta on siin!” kähvas lord Grimstone. „Ja ma käsin oma teenritel ta üles otsida.”

      Novella ajas ennast sirgu.

      „See on minu kodu,” sõnas ta, „ja nagu ma juba teie kõrgeaulisele lordile ütlesin, on minu ema haige.

      Vaevalt te end siis nii agressiivselt üleval peaksite, kui mu isa kodus oleks.”

      „Kindral oleks kindlasti väga rahul, kui te mu teenritel selle selli otsimist ei takista,” vaidles lord Grimstone vastu.

      „Minu isa tahaks teada põhjust, miks te seda meest taga ajate, ja teeks teile ka selgeks, et teda siin majas ei ole.”

      Et Novella valetas, mida ta muidu kunagi ei teinud, pani ta sõrmed risti.

      Samal ajal ütles ta endale, et ei suudaks meest, kelle ta oli ära peitnud, iialgi kellelegi nii põlastusväärsele ja ebameeldivale nagu lord Grimstone välja anda.

      „Ükskõik, mida sa ütled,” ütles nüüd lord, „ma kavatsen selle mehe üles otsida ja vahistada!”

      „Siis otsige teda mujalt,” sõnas Novella, „ma ei lase teie teenritel minu ema rahu häirida ega siin mööda maja ringi trampida. Igal juhul on väga häbematu seda minu loata teha.”

      Lord Grimstone mõistis, et see on tõepoolest nii.

      Ta seisis hetke, kõheldes, ent kindlalt otsustanud oma ohver üles leida.

      Siis vaatas ta järsku Novellale otsa ja ütles hoopis teistsuguse häälega:

      „Selle aja jooksul, mis meie viimasest kohtumisest on möödunud, on sinust kena noor naine sirgunud.”

      Mees mõõtis Novellat pilguga ülevalt alla ja alt üles, mis oli tüdrukule solvav.

      Lõua pisut kõrgemale kergitanud, ütles Novella:

      „Kui ma ei eksi, milord, siis kuulen ma teie teenreid vestibüülis ringi kõndimas. Olge nii lahke ja käskige neil õue jääda, kuni oleme oma vestluse lõpetanud.”

      Ta hääles oli väärikus, mis lasi tal paista vanemana, kui ta tegelikult oli.

      Ta läks lord Grimstone’ist mööda ja hakkas piki koridori edasi minema.

      Novella tegi seda kiirustamata ega pööranud kordagi pead, et kontrollida, kas mees talle järgneb.

      Raamatukogus ringi vaadanud, lahkus lord Grimstone ruumist omaette vandudes.

      Kui Novella vestibüüli jõudis, oli mees peaaegu tema taga.

      Novella märkas kolme meest kiikamas trepi alla ning kummuti ja kellakapi taha.

      Seejärel tõstsid nad pilgu trepimademe poole.

      Samal toonil, nagu ta oli lord Grimstone’i puhul kasutanud, ütles Novella:

      „Kuna teid pole majja kutsutud, siis ehk oleksite nii lahked ja ootaksite väljas, kuni teile antakse luba siseneda.”

      Novellale tundusid need mehed tahumatud, mis ei käinud sugugi kohalike kohta.

      Nad vaatasid talle üllatunult otsa.

      Siis liikusid nad veidi ebalevalt eesukse suunas.

      Nad olid just ukse juurde jõudnud, kui välja ilmus lord Grimstone.

      Nad peatusid ja pöörasid oma pilgu otsekui käske oodates tema poole.

      „Tehke, nagu daam ütles!” käsutas ta. „Ma kutsun teid, kui vaja.”

      Nad puudutasid oma mütsi, mida nad polnud peast võtnud, ja läksid trepist alla hoovi.

      Lord Grimstone peatus kamina ees.

      „Kuula nüüd, mu tüdruk,” ähvardas ta, „ära seisa õiglusel tee peal ees. Ma jään selle juurde, et võtan mehe, kes kusagil siin majas redutab, endaga kaasa.”

      „Mis õiglusesse puutub, milord,” kostis Novella, „siis arvan, et seda peate arutama politseiülemaga, kes on minu isa hea tuttav. Kui toote ta siia ja selgitate, milles probleem, olen ma loomulikult nõus temaga igati vajalikku koostööd tegema.”

      Lord Grimstone’i näoilme reetis Novellale, et viimane asi, mida mees tahtis, oli politseiülema sekkumine tema tegemistesse.

      Tüdruk oli välja käinud trumbi, millele lord Grimstone’il polnud midagi vastu panna.

      Ent otsekui suutmata tunnistada, et oli mingile plikale kaotanud, ütles mees:

      „Pole mingit tarvidust sellest kõigest suurt numbrit teha! Ma lasin selle mehe arreteerida ja ta pistis plehku. Soovin ainult maja läbi otsida ja viia ta sinna, kus ta rohkem tüli ei tekita.”

      „Minu teada pole see tundmatu midagi sellist teinud,” väitis Novella. „Pean teie kõrgeaulise lordi käitumist erakordseks ja millekski, millega ma pole oma elus varem kokku puutunud!”

      Viivuks tundus lord Grimstone veidi kimbatuses olevat.

      Siis ütles ta:

      „Ajad väga nutikalt oma jonni, kuid olen kindlalt otsustanud mitte lahkuda tühjade kätega.”

      „Väga hea,” sõnas Novella. „Kui nii väga peale käite, siis võivad teie teenrid maja läbi otsida tingimusel, et nad ei häiri minu ema.”

      Novella vaikis, enne kui jätkas.

      „Aga ma arvan, et minu isal oleks teie kõrgeaulise lordi käitumise kohta nii mõndagi öelda. Annan talle sellest teada niipea, kui ta sõjast, kus ta oma riigi eest Napoleon Bonaparte’i vastu võitleb, koju tuleb.”

      Seda öeldes Novella eemaldus ja avas ukse, mis viis võõrastetuppa.

      Tema süda tagus meeletult, kui ta liikus ärkliakna poole, kust avanes vaade roosiaiale.

      Ent ta uskus, et oli toiminud nii, nagu isa oleks temalt oodanud.

      Ta lootis, et lord Grimstone oli hetkeks täielikult nurka surutud.

      Tõtt-öelda oli mees Novellale tema lahkudes järele vaadanud.

      Siis, otsekui oleks ta oma veendumuste vastaselt lasknud Novellal end ümber veenda, läks lord Grimstone eesukse juurde.

      Tema teenrid seisid trepi ees.

      Nende taga oli lord Grimstone’i faeton ∗ ja vanker, millega too oli kavatsenud vangi minema vedada, lähenes järjest aeglasemas tempos mööda sissesõiduteed majale.

      Trepi ülemisel astmel seistes küsis lord Grimstone teenritelt karmi häälega:

      „Kas olete päris kindlad, et mees, keda me otsime, tuli siia?”

      Üks teistest pisut intelligentsema väljanägemisega teener ütles:

      „Me arvab, ta seda tein’d, m’lord, aga ta võis maja nuka taga ä’ä lipsata. Me oli tast jupi maad tagapool, nigu teie kõrgeauline lord õieti teab.”

      Lord Grimstone kortsutas kulmu.

      „Oleksin pidanud arvama, et te selle kihva keerate!” lausus ta pahuralt. „Olgu, otsige aed läbi, oinapead! Kui teda majas ei ole, siis varjab ta end kindlasti seal.”

      Teenrid ruttasid käsku täitma.

      Nad lippasid ümber maja nurga, heites pilgu nii jugapuuhekkide kui ka põõsaste taha.

      Novella jälgis neid võõrastetoa aknast.

      Ta tundis võidurõõmu, et oli lord Grimstone’i üle kavaldanud.

      Samal ajal juurdles ta selle üle, mida oli võõras teinud, et teda vangi taheti võtta.

      Kas ta sai valesti aru või oli mees tõepoolest kurjategija?

      Võõras oli temalt varjupaika palunud.

      Ent Novella oli kindlalt otsustanud, et lord Grimstone’i taolisele ebameeldivale inimesele ta teda üles ei anna.

      „Kui lord on läinud, võib-olla