Võrratu. Barbara Cartland

tuleb meil aga hoidjat vaatama minna,” lausus Amorita, „ning sa pead kirurgiga rääkima – ta on üsna hirmuäratav mees.”

      „Hästi,” nõustus Harry. „Ent pärast seda pead sa kohe maale tagasi sõitma.”

      Ta märkas, et õde vaatab teda küsivalt, ning selgitas: „Mitte keegi ei tohi sind Londonis minu kõrval niimoodi näha, nagu sa praegu välja näed. Muidu tunnevad nad su ära, kui me lossi jõuame, ja saavad aru, et sa ei ole see, kellena esined.”

      „Muidugi, see kõlab mõistlikult,” sõnas Amorita. „Nii või teisiti, otsustades selle järgi, kuidas ma siia saabusin, ei vaevu keegi mulle teist pilkugi heitma.”

      Ta vaatas seda öeldes oma kulunud kleiti ning Harryl oli enda pärast häbi. Kindlasti peaks ta suutma teenida piisavalt palju raha, et oma õele vähemalt üks korralik kleit muretseda!

      Harry tõdes vaikimisi, et ta pole oma isaga võrdväärne hobuseratsastaja.

      Nad läksid haiglasse, kus üks karmi näoga matroon nad vastu võttis. Kui ta kuulda sai, et Harry on aadlik, muutus ta pisut lahkemaks. Ta näitas neile tuba, mille hoidja tervenisti enda päralt pidi saama.

      „See maksab vaid pisut rohkem kui üldpalatis viibimine,” sõnas naine, „kuid ma olen kindel, et olete selleks naise nimel, kes teie eest lapsest saadik hoolitsenud on, valmis.”

      Kerge kõhkluse järel Harry nõustus.

      Nad läksid hoidjat otsima.

      Talle toodi parajasti ooteruumis, kuhu patsiendid enne arsti vastuvõttu viidi, teed. Amorita pani käed oma vana hoidja kaela ümber ja suudles teda.

      „Kõik on korras, kallike,” lausus ta. „Harry korraldas nii, et saad kena toakese täitsa enda päralt, ning meile öeldi, et Sir William Thompson on kogu Londoni kõige parem kirurg! Tegelikult hoolitseb ta ka tema kuningliku kõrguse eest.”

      „Ma siis loodan, et ta hoolitseb mu eest hästi,” sõnas hoidja.

      Harry naeris. „Ma olen kindel, et kui ta seda ei tee, pruugib sul talle vaid paar karmi sõna öelda ja ta kuulab kohe su sõna.”

      Hoidja naeratas ning ütles siis: „See läheb kalliks maksma, härra Harry. Ma läheksin parem koju ning ootaksin, millal halastaja jumal mu enda juurde võtab.”

      „Sa ei tee mitte midagi säärast, hoidja!” kuulutas Harry. „Meil on sind rohkem vaja kui jumalal ning loss ei oleks meile enam sinuta kodu.”

      Hoidja silmi tõusid pisarad ning Amorita teadis, et Harry oli leidnud täpselt õiged sõnad.

      Hoidja oli alati Harryt jumaldanud. Amorita teadis hästi, et nii nende ema kui ka hoidja jaoks oli tema alati Harry järel teisel kohal. Vaid ta isa armastas tütart kahest lapsest rohkem. Kuigi Amorita seda kunagi välja ei näidanud, igatses ta isa järele väga.

      Nähes nüüd, kuidas hoidja Harryle naeratab, leidis ta end isa poole palvetamas. „Palun aita meid, papa,” anus ta. „Ma tean, et Harry ei taha mind Eldridge’i krahvi peole võtta, ning ma tean, et sina ja mamma oleksite šokeeritud mõttest, et ma näitlejannat teeselda kavatsen, aga me peame hoidja päästma ning midagi lossi ja kõikide nende inimestega, kes meist sõltuvad, ette võtma. Palun, palun, aita meid, kus iganes sa ka ei oleks!”

      Nagu mitmel korral varemgi, tundus neiule, et isa oli teda kuulnud ning et asjad ei lähe nii hullusti, kui Amorita kartis. Hoidjat mugavasse magamistuppa jättes tundis ta end pisut paremini.