Võrratu. Barbara Cartland

vastanud, kuid teda silmitsev Harry arvas mehe silmis kadeduseläiget vilksatamas. Kuid krahv astus juba oma faetonisse, millega ta oksjonipaika sõitnud oli. Ta sõbrad märkasid, et see oli vana ning vajas hädasti uut värvikihti. Ka selle ette rakendatud kaks hobust olid oma esimese nooruse juba seljataha jätnud. Nad olid sellegipoolest kindlad, et kuigi krahv sellega veel oksjonile oli sõitnud, istub ta järgmine kord, kui nad teda kohtavad, hoopis teistsuguses sõidukis.

      Krahv haaras ohjad ning viipas neile. Ta sõbrad hüüdsid talle vastuseks ning heitsid krahvi lahkudes mütsid õhku.

      „Tal on saatana enda vedamine!” kuulutas Sir Mortimer, vaadates, kuidas tõld neil silmist kaob.

      „Keegi pole seda ka rohkem ära teeninud kui Roydin,” ütles Charlie järsult. „Ma ei suuda sõnul väljendadagi, kui väga teadmine, et ta terve viimase aasta jooksul ei saanud endale Londonisse tulekut lubada, mind muretsema pani. Tänu taevale, nüüd näeme me teda jälle sagedamini – nagu vanasti.”

      Kõikide suust kostis nõustumismõminat.

      Seejärel hakkas Jimmy oma tõlla poole astuma, Charlie tema kõrval.

      „Kui üldse on mõni mees, keda ma ei kannata,” sõnas ta teiste kuuldekaugusest välja jõudes, „on see Mortimer Martin. Ma ei saa aru, kuidas tema sellesse seltskonda sattus!”

      „Ta astus just siis ligi, kui Roydin meile oma uudiseid rääkis, ning sattuski siis kuidagi meie sekka.”

      „Minu meelest oli see viga,” kostis Jimmy. „Minu arvates on ta üks vastik tegelane ja ma tean, et ta mängib praegu väga palju – rohkem, kui tema rahakott seda lubaks.”

      „Minagi märkasin seda, kui ühel õhtul klubis olin,” nentis Charlie.

      Nad sõitsid pisut edasi ning Jimmy küsis: „Kelle sa kavatsed kurtisaanide võistlusele kaasa võtta?”

      „On sul vaja küsidagi?” vastas Charlie.

      „Ei, ilmselt mitte,” kostis Jimmy. „Mina pean siis Lou-Louga rahulduma. Aga temagi näeb väga veetlev välja – eriti õhtuti.”

      Charlie naeris.

      „Nad näevad kõik õhtuti paremad välja kui hommikul ärgates!”

      Jimmy lasi kuuldavale mõnevõrra nilbe kommentaari, mille peale mõlemad südamest naersid. Edasi sõites mõtisklesid mõlemad omaette, kuidas leida kurtisaan, kelle sära kõik teised kaugele seljataha jätaks.

      Harry Howe oli keeldunud mitmest küüdipakkumisest, kuna tal ei olnud kavas St. Jamesi tänavale klubisse naasta. Selle asemel võttis ta üüritõlla ning suundus Chelsea poole.

      Haigla lähedal, mille oli sisse õnnistanud Nell Gwynn, asus ülimalt veetlev maja, mis noormehele läbi ja lõhki tuttav oli. Kui ta uksekella helistas, tuli seda avama valge põlle ja kroogitud peakattega toatüdruk. „Oh, teie, Sir Edward!” hüüatas too niksu tehes. „Ma mõtlesingi, kas näeme teid lõuna a’al.”

      „Ma jäin hiljaks,” sõnas Harry lühidalt ja astus esimese korruse salongi. Tema ilmudes hüppas püsti ülimalt kaunis noor naine, kes talle käed sirutas.

      „Harry!” hüüatas ta. „Ma arvasin, et oled mu unustanud!”

      „Anna andeks, Milly,” vastas Harry. „Mul oli kavas su juurde lõunale tulla, kuid juhtus midagi, mis mind kinni hoidis.”

      Ta haaras naise käte vahele, kuid ei jõudnud teda veel suudeldagi, kui naine uudishimulikult päris: „Mis juhtus?”

      „Ma räägin sulle hetke pärast,” vastas Harry ning suudles naist, teda seni enda vastu surudes, kuni naine kerge žestiga temast eemale tõmbus.

      „Ma olen uudishimulik!”

      „Ja oled seda veelgi enam, kui ma sulle räägin, mis juhtus,” kostis Harry.

      Milly istus diivanile ning Harry võttis tema kõrval istet. Ta rääkis naisele, kuidas ta parajasti White’si klubis oli, kui Eldridge’i krahv tuli teatama suurepärast uudist tohutu varanduse pärimisest.

      „Oh, Harry!” ahmis Milly õhku. „Oleks see vaid sina olnud!”

      „Ka mina mõtlesin nii,” vastas Harry. „Ent kuula edasi! Sulle meeldib kindlasti see, mis edasi juhtus.”

      Seejärel rääkis ta naisele krahvi korraldatavast peost, kuhu kõik ta sõbrad pidid kaasa võtma enda meelest kauneima kurtisaani. Ta lisas ka, et kõige kaunima naise kohaletoomise tasuks on tuhat naela ning et tüdruk ise saab auhinnaks „sädeleva kingituse”. Ta tsiteeris krahvi ning lisas: „See tähendab loomulikult teemante!”

      Milly silmad lõid särama.

      „Oh, Harry, see kõlab suurepäraselt!”

      „See ongi suurepärane,” vastas Harry. „Eriti veel seepärast, et ma olen kindel, et võidan ka võidusõidud.”

      „Selle eest on ka auhind välja pandud?” uuris Milly.

      „Jah, sama suur kui kurtisaanide eest,” vastas Harry.

      „Ja millal see pidu toimub?” päris Milly.

      „Reedel,” kostis Harry.

      Milly vajus näost ära. „Oi ei, mitte ometi reedel!”

      „Miks mitte? Mis viga?” küsis Harry.

      „Parun jõuab samal õhtul Londonisse tagasi.”

      „Oh ei! Ma ei usu seda!” sõnas Harry.

      „See on tõsi,” kinnitas Milly. „Ma sain temalt just täna hommikul teate.”

      „Aga sa leiad ju kindlasti mingi vabanduse, et minuga Elde’i lossi tulla?”

      Milly raputas pead. „Sa ju tead, et see on võimatu.”

      Toas valitses vaikus. Harry teadis sama hästi kui Milly, keda ta juba kolm aastat tundnud oli, et naine on parun von Waltermeri protežee. Ülimalt rikas parun oli üle kümne aasta Inglismaad oma koduks pidanud. Kuna ta oli väga nutikas, oli ta seotud arvukate tehniliste ettevõtetega ning teda peeti laias laastus Inglismaa kodanikuks.

      Kui ta seda heaks arvas, oli ta väga helde, nii et ta oli sellesama Chelseas asuva maja Millyle kinkinud. Ta oli naisele kinkinud ka tõlla, kaks hobust ning teenijad, kes naise eest hoolt kandsid. Lisaks oli Milly kahtlemata ka kogu beau monde’i peale kõige paremaid riideid kandev kurtisaan.

      Veelgi enam – parun ei naasnud reisilt kunagi ilma Millyle kingiks juveele toomata. Harry poleks suutnud osta isegi kõige tagasihoidlikumat neist.

      Ent üldtunnustatud reegli kohaselt ei olnud kurtisaan, kellest oli saanud mõne härrasmehe isiklik prote-žee, teistele kättesaadav. Vaid seetõttu, et Milly oli Harryt nii kaua aega tundnud, astus naine sellest reeglist üle. Sellegipoolest teadis ta, et Harry ei suudaks teda kuidagi nõnda luksuslikult üleval pidada, kui parun seda tegi.

      „Mul on kahju, Harry,” sõnas naine siiral häälel.

      „Pole viga, Milly,” kostis Harry filosoofiliselt. „See pole sinu süü.”

      „Kindlasti leiad sa kellegi teise, keda kaasa võtta.”

      „Mitte kedagi nii kaunist kui sina,” vastas mees. „Tegelikult ei tunnegi ma peale sinu mitte kedagi teist, kes vääriks teiste kutsutute pilku.”

      Milly suudles teda, kuid teadis, et see ei lohuta Harryt hetkel eriti.

      „Ma arvan, et peaksin klubisse tagasi minema ja vaatama, mis seal toimub,” kostis Harry.

      „Palun jää õhtusöögile!”

      Mees raputas pead.

      „Ma tulen homme, kui saan,” sõnas ta. „Vahepeal tuleb mul aga katsuda sellele olukorrale mingi lahendus välja mõelda.”

      „Oh, Harry, oleks see pidu olnud ükskõik millisel muul nädalal, oleksin ma saanud tulla, ent kui parun on nii kaua ära olnud, ootab ta minupoolset innukat vastuvõttu.”

      „Tean,