Võrratu. Barbara Cartland

istus tänava otsas üüritõlda ning sõitis tagasi. Tõllas mõtles ta endamisi, et teda on tabanud kõige õnnetumate asjaolude kokkulangemine.

      Ta suundus oma elukohta Half Mooni tänaval. See oli mainekas aadress, kuigi temale kuulus vaid üks tuba maja pööningukorrusel. Järsust trepist üles ronides mõtles ta, kui tore oleks elada alumiste korruste kõrgete lagedega korterites.

      Oma magamistoa ust avades märkas ta oma üllatuseks, et toas oli juba keegi – üks naisterahvas, kes vaatas aknast välja ümbritsevaid katuseid ning Harry sisse astumise peale pöördus.

      „Amorita!” hüüatas Harry. „Mida sina siin teed?”

      Neiu sööstis tema poole. „Oh, Harry, mul on nii hea meel, et sa tagasi jõudsid! Ma kartsin juba, et jäängi sind ootama.”

      „Mida sa Londonis teed?” päris Harry.

      „Mul on halbu uudiseid,” vastas ta õde.

      „Mis lahti on?” uuris Harry.

      „Hoidjal on operatsiooni vaja. Ma viisin ta just haiglasse ja dr Graham korraldas asjad nii, et temaga tegeleb üks väga hea kirurg… Aga see maksab vähemalt sada naela, Harry!”

      Harry hüüatas.

      „Sada naela? Meil ei ole sadat naela!”

      „Ma tean, ma tean!” sõnas Amorita. „Ent me ei saa ju lasta vaesel hoidjal surra, ta kannatab juba niigi suuri valusid.”

      Harry tõstis käe laubale. „Miks see pidi just nüüd juhtuma?” küsis ta meelt heites.

      „Hoidja on ju meie lapsepõlvest saadik meiega olnud,” lausus Amorita. „Nüüd, kus mamma ja papa surnud on, ei ole meil kedagi, kes meid temast rohkem armastaks.”

      „Ma tean,” sõnas Harry, „ent ühe hoobi ma täna juba sain, see on nüüd siis järgmine!”

      „Mis siis enne juhtus?” küsis ta õde uudishimulikult.

      Harry istus voodile. „Mu halba õnne pole võimalik uneski ette kujutada,” lausus ta. „Ometi arvasin ma kaks tundi tagasi, et mul on võimalus võita kaks tuhat naela.”

      „Kaks tuhat naela!” hüüatas Amorita. „Kuidas sa ometi nii palju oleksid võinud võita?”

      Kuna asjade täpset sündmuskäiku oleks õele keeruline seletada olnud, sõnas Harry aeglaselt: „Mu sõber Roydin Eldridge tuli täna White’si klubisse ja kuulutas meile suurepärast uudist – talle langes varandus sülle.”

      Seejärel selgitas ta, et krahv soovis tänada oma sõpru, kes teda toetasid, kui ta veel vaene oli.

      Siis ütles Harry: „Ta korraldab Elde’i lossis võiduajamised ning nende võitjale on auhinnaks välja pandud tuhat naela. Teise tuhande võidab mees, kes toob peole kaasa peo kõige kaunima kurtisaani.”

      Selle koha peal segas Amorita vahele: „Mis on kurtisaan?”

      Harryle meenus alles pisukese hilinemisega, kellega ta räägib. Hetkelise kõhkluse järel vastas ta: „Näitlejanna.”

      „Ah, saan aru!” märkis Amorita.

      „Mul on üks sõber, kes oleks sellesse rolli suurepäraselt sobinud,” jätkas Harry. „Kahjuks ei saa ta mulle just sellel päeval saatjaks olla.”

      „Ent sa leiad ju kindlasti kellegi teise,” kostis ta õde.

      Harry viipas lootusetult käega. „Ausalt öelda ei tunne ma kedagi teist ning kuna mul ei ole raha, ei saa ma seda endale ka lubada.”

      Toas valitses vaikus ning Harry tõusis. „Miks see küll just minuga juhtuma pidi?” küsis ta. „Millega ma sellise kohutavalt halva õnne küll ära olen teeninud?”

      Ta astus akna juurde ning sõnas seljaga toa poole seistes vihaselt: „Kui ma ühtegi kurtisaani ei leia, ei saa ma peole minna, mis tähendab, et mul pole ka võimalust ühtegi võidusõitu võita. Olgu kõik neetud! Kurat ise ei oleks suutnud hullemat plaani välja mõelda!”

      Äkki kostis õrn kõhklev hääleke tema selja tagant: „Aga miks ei võiks ma ise sinuga tulla?”

      Teine peatükk

      Harry pööras aeglaselt ringi ning põrnitses hämmeldunult oma õele otsa. „Sina?” päris ta. „Kindlasti mitte!”

      „Aga miks… miks mitte?” päris Amorita. „Lõpuks ei tea ju mitte keegi, et ma pole laval üles astunud. Ma võin öelda, et alles otsin endale mõnda rolli.”

      Harry kõhkles õigeid sõnu valides. Lõpuks lausus ta: „Sa oled leedi, Amorita, ning need naised, kellega sul seal seltsida tuleks, ei ole seda.”

      „Mina küll ei mõista, mis vahet seal on, kes nad on,” vaidles Amorita vaikselt vastu. „Oluline on see, et kui ma kaasa tulen, saad sa peole minna ja võiduajamised võita.”

      Ta nuuksatas tasa ning jätkas siis: „Me ei saa lasta hoidjal surra… tal on operatsiooni vaja. Kui sa tuhat naela võidaksid, mõtle, mida kõike me veel lossiga saaksime teha… ja me saaksime Briggsidele võlgu oleva palga ära maksta – nad pole juba kuid oma palka kätte saanud!”

      Amorita seletas seda kõike nii innukalt, et ta põsele valgus pisar.

      „Taeva nimel, Amorita, ära küta end üles!” hüüdis Harry. „Mul on kõige selle pärast niigi paha tunne, sa ei pea seda veel hullemaks tegema.”

      „Ma tahan asju paremaks teha,” sõnas Amorita pisaraid neelates.

      Harry ei vastanud ning hetkelise pausi järel jätkas ta õde: „Ma ei mõista, miks ma ei võiks kehastada töötut näitlejannat! Sa ütled, et ma olen leedi, aga see ei ole mulle ju punase värviga otsa ette kirjutatud!”

      Harry naeris pisut lämbunult. „Sellest pole kasu, Amorita,” sõnas ta. „Ma ei või sind viia peole, kuhu mitte ükski leedi jalgagi ei tõstaks. Kui tuleb välja, et ma oma õe sinna kaasa võtsin, satuksid sina seltskonna põlu alla ja mind heidetaks tõenäoliselt klubist välja.”

      „Ma ei suuda seda uskuda!” hüüdis Amorita. „Mis puutub minu seltskonna põlu alla sattumisse, siis kuna ma pole kunagi ühelgi ballil ega tantsupeol käinud, ei saa keegi mind ka paariaks kuulutada.”

      „Kuula nüüd…” hakkas Harry ütlema, kuid ta õde jätkas: „Ainus probleem on see, et mul oleks vaja korralikke riideid, aga kuna me ei saa neid endale lubada, tuleks mul katsuda need laenata… Ainult ma ei suuda ettegi kujutada, kelle käest.”

      Harry pöördus taas akna poole. „See ei oleks keeruline,” kostis ta. „Ma saaksin need sulle laenata.”

      Amorita hüppas oma toolilt püsti ning astus venna kõrvale akna alla. „Kas see tähendab, et sa võtad mu endaga kaasa?”

      „Ma tean, et ei tohiks seda teha,” vastas Harry, „ning isa vihastaks selle peale väga, aga taevas teab, et mul ei ole ühtegi teist mõtet, kuidas tuhat naela saada – ning Roydin lubas mul endale ta uute hobuste seast ratsu valida.”

      „Noh, näed siis!” kostis Amorita. „Ta teab, et võidad, ning mina tean seda samuti. Nii et, Harry, sa ei tohi proovimisest loobuda. Mõtle ometi hoidja peale.”

      Neiule tõusid uuesti pisarad silma, kui ta jätkas: „Mamma surmast saadik on hoidja siin ilmas ainus inimene, kes meid tõeliselt armastab. Kuidas me saame lasta tal ilma operatsioonita kannatada ja surra?”

      „Olgu, olgu!” ohkas Harry. „Sinu võit. Aga, Amorita, sa ei tohi mitte mingil juhul sellest kellelegi sõnakestki hingata – mõistad? Mitte keegi ei tohi kunagi teada saada, et oled mu õde.”

      Amorita heitis käed venna kaela ümber. „Ma armastan sind, Harry,” sõnas ta. „Ma ei teeks mitte kunagi midagi, mis sind haavaks või su nimele kahju teeks.”

      Ta ohkas ning jätkas siis: „Ent me ei saa ka niimoodi aeglaselt surnuks nälgida ning lasta lossil laguneda, kuni meil enam kuskil magadagi pole.” Ta suudles venda ning kui