Südame võluvägi. Barbara Cartland

leedi seletab kõik ära,” ütles härra Carter ruttu.

      Ta ronis kutsari juurde pukki.

      Doverist välja sõites küsis Safina tüdrukult, kelle nimi oli Smith, nagu ta teada sai, kas temal on mingit aimu sellest, kuhu nad lähevad.

      “Kõrgeauline leedi saatis mu lihtsalt koos härra Carteriga Doverisse,” vastas tüdruk, “ja muud mulle ei öeldud.”

      Ta tundus selle üle pahane olevat ja Safina ütles:

      “See kõik tundub väga müstiline. Ma lootsin, et läheme Wicki.”

      “Käisin seal nädala eest koos kõrgeaulise lordiga,” ütles teenijatüdruk.

      “Oli seal ilus?” küsis Safina.

      “Lilled hakkasid just õitsema.”

      “Mu ema arvas alati, et pole midagi ilusamat kui kevadine Wick,” ütles Safina. “Ta tsiteeris tihti Robert Browningit, kes ütles:

      “Oh, saaks ma olla Inglismaal, kui nüüd aprill on seal.””

      Smith ei vastanud ja Safina arvas, et pole mingit mõtet proovida temaga rääkida.

      Selle asemel kujutas ta ette, et viibib Wickis ja vaatab õitsvaid mandlipuid.

      Nartsissid oleksid pargis tammede all nagu kuldne vaip.

      “Ma pean sinna pääsema varsti, väga varsti,” mõtles ta.

      See oli pikk ja väsitav teekond.

      Mõnes kohas oli tee kitsas ja käänuline, nii et neli tõlda vedavat hobust pidid aeglaselt astuma.

      Hakkas juba pimedaks minema, kui nad viimaks ühe postijaama õue keerasid.

      Oli üpris selge, mis koht see on, nii et Safina oli jälle üllatunud.

      Ta isa vältis alati võõrastemajades ja postijaamades peatumist.

      Kui nad kusagile sõitsid, siis korraldas ta alati nii, et nad peatusid mõne juures ta paljudest sõpradest.

      Safina oli kindel, et isa tunneks kedagi ka selles Inglismaa osas.

      Seepärast näis ebaharilik, et võõrasema ootab teda tavalises postijaamas.

      Niipalju kui Safina nägi, polnud siin midagi, mis oleks peatuma meelitanud.

      Kindlasti polnud see populaarne koht, sest õuel polnud ühtki teist tõlda.

      Õue teises otsas polnud ka kuigi palju talle.

      Võõrastemajapidaja, paks tugev mees, ootas uksel ja kummardas Safinale aupaklikult.

      “Kõrgeaulist leedit oodatakse juba,” ütles ta neiule.

      Enne, kui Safina oleks jõudnud vastata, hakkas mees mööda kitsast koridori minema.

      Nad möödusid söögisaalist, kus sõi õhtusööki kõigest kolm inimest.

      Koridori lõpus oli tammepuust uks.

      Võõrastemajapidaja avas selle.

      Safina sai aru, et see on eraldi elutuba.

      Ruumi kaugemas otsas põles kaminas tuli ning selle ees istus ta võõrasema.

      Ainus pilk ütles Safinale, et Isobel on endiselt sama ilus, nagu oli olnud siis, kui neiu Inglismaalt lahkus.

      Kuid nüüd oli ta elegantsemalt riietatud ja kandis rohkem ehteid.

      “Sa jäid hiljaks,” ütles Isobel, kui Safina tema poole kõndis, “hakkasin juba imestama, mis sinuga on juhtunud.”

      “See oli pikk reis,” vastas Safina, “ja teed olid kitsad, mitte nagu suured maanteed.”

      “Noh, igatahes oled nüüd siin,” ütles Isobel. “Arvasin, et tahad ennast enne õhtusööki korrastada.”

      “Tänan teid, tahaksin küll,” vastas Safina.

      Isobel pöördus võõrastemajapidaja poole, kes ukseavas tammus.

      “Vii kõrgeauline leedi üles ja vaata, et mu tüdruk teda teeniks,” käsutas ta.

      “Väga hea, m’leedi.”

      Safina läks mehe järel tagasi läbi koridori ja iidsest puutrepist üles.

      Ta mõtles, et see on veider viis tervitada kedagi, kes on Inglismaalt kolm aastat eemal viibinud.

      “Ta vihkab mind ikka veel,” mõtles ta kerge ohkega.

      Oli silmanähtav, et aastad, mil nad ei kohtunud, pole Isobeli sallimatust vähendanud.

      Safina korrastas end ühes küllaltki meeldivas toas.

      Isobeli toatüdruk oli närviline olevus, kellel oli nähtavasti keelatud Safinaga rääkida.

      Ta seadis Safina juukseid ning valas sooja vett kaussi, et neiu saaks end pesta.

      Siis kiirustas Safina alla ja leidis, et elutuppa on nüüd laud kaetud.

      Nagu ta arvaski, ootas Isobel juba kannatamatult.

      “Istu maha,” ütles ta, “siin pole kedagi, kelle jaoks peaksid ennast kohevile ajama, ja me lahkume hommikul vara, nii et ma tahan voodisse saada.”

      1

      “Hamlet”, 1. vaatus, 5. stseen, G. Mere tõlge.