Südame võluvägi. Barbara Cartland

jääb ta kõigele, mis siin sünnib, umbes kolmeks nädalaks kättesaamatuks.”

      Krahvinna ohkas kergelt.

      “See oleks sulle meeldinud, Crispin, tol ajal, kui me teineteisele veel nii palju tähendasime.”

      Hertsog jättis viimase märkuse tähele panemata ja ütles:

      “Kas arvad tõesti, et su abikaasa tunnistab abielu, mis sõlmiti tema loata, ja mis seetõttu on minu arvates ebaseaduslik?”

      Isobel naeris.

      “Selle moega sa ei pääse, Crispin! Milline isa ei rõõmustaks, kui ta tütar abiellub hertsogiga?”

      “Oletame, et tüdruk keeldub – mida ta arvatavasti teebki?”

      “Võid Safina minu hooleks jätta.”

      “Siis jääb üle vaid öelda, et mul on tüdrukust väga kahju!” märkis hertsog sarkastiliselt.

      “Muidugi võid sa, kallis Crispin, talle seda oma ainulaadsel viisil mõista anda!”

      Tekkis vaikus. Siis ütles hertsog:

      “Ära tee mulle seda, Isobel! Kui sul on alles mälestus õnnest, mida kord jagasime, leiad sa mõne teise mehe, ning ma olen kindel, et neid on palju, kes selle tüdruku sinu käest vastu võtavad.”

      Kõneldes sai ta aru, et palub krahvinnat.

      Samas oli ta meeleheitel.

      Ta oli kaotamas kõike – oma vabadust, oma lootust, et võiks ühel päeval õnnelikult abielluda.

      Ning ta ütles endale meeleheitlikult, et ka eneseaustust.

      Kõnelemise lõpetanud, sai ta aru, et Isobeli palumine on kõigest ajaraiskamine.

      Naine oli alati olnud jäik nagu raudnael.

      See oli vaid ta eksootiline sensuaalsus, mis ta voodis kuumaks ja klammerduvaks muutis.

      Ta võis olla julm, osavõtmatu ja äärmiselt kättemaksuhimuline.

      Praegu ta naeris ja vastas:

      “Ma mäletan seda ja ma mäletan paljut muudki, ning ma mäletan alati seda, kuidas sa mu peale maruvihane olid, kuidas sa mu maha jätsid. Aga kirjade põhjal otsustades on Yvonne’il õnnestunud sind lohutada ja panna unustama kõik ebameeldivused, mille tõttu sa kannatasid!”

      Viisist, kuidas Isobel kõneles, paistis selgelt armukadedust selle üle, et hertsog oli Yvonne’i käte vahel lohutust leidnud.

      Ta leidis Yvonne’is sama, mida oli leidnud Isobelis – armsa meela naise.

      Ta suutis sütitada leegi, mis võis nende armatsemise ajal nad mõlemad neelata.

      See oli meeletult, joovastavalt erutav.

      Ent kireleek võib nad ka läbi põletada.

      Isobel teadis, et just nõnda oli tema puhul juhtunudki.

      Kuna ta oli naine, siis oli ta armukade, ta tahtis meest piinata, teda kannatama panna ning endale allutada.

      Hertsog mõistis, et tal pole rohkem midagi öelda.

      Tema iseloomu hulka kuuluv uhkus käskis tal ilma end rohkem alandamata vältimatut omaks võtta.

      “Väga hea, Isobel,” sõnas ta viimaks. “Ma nõustun selle talumatu olukorraga ühel tingimusel – et sa annad mulle tagasi Yvonne’ilt varastatud kirjad.”

      Ta vaikis hetkeks ning jätkas siis:

      “Ma ei usalda sind ja ma vannun, et ei pane sõrmust su võõrastütre sõrme enne, kui need on kindlalt minu käes.”

      Krahvinnal läks hetk aega, et sellele lahendus leida.

      Viimaks ta ütles:

      “Hea küll, Crispin. Toon need Wyni kaasa ja annan sulle kabelis üle kohe, kui laulatus on alanud.”

      “Ma muidugi uurin neid, et ehtsuses kindel olla,” hoiatas hertsog.

      “Ja kui need pole ehtsad – mis siis?”

      “Võid tüdruku minema viia.”

      “Sa saad oma kirjad,” lubas Isobel.

      Ta tõusis püsti ning jälle sirutas hertsog käe kellanööri järele, kuid naine oli tal ees.

      “Tegime täna kaupa,” ütles ta vaikselt, “ja sa võiksid seda suudlusega kinnitada, lihtsalt vanade aegade auks.”

      “Suudleksin ennem vanakuradi madu-ussi!” vastas hertsog ägedalt. “Ma vihkasin sind, Isobel, selle pärast, mida sa mulle tegid, kui sind armastasin, ja nüüd ma jälestan sind samamoodi, nagu ma jälestan ennast, et võisin sinuga üldse kunagi tegemist teha!”

      Kõneldes mõistis hertsog, et sellist pahvatust polnud naine temalt oodanud.

      Ta teadis väga hästi, kui heal arvamusel see naine endast on, ja põhjusega.

      Ei olnud ühtegi meest, keda ta poleks suutnud ümber oma väikese sõrme keerata ning sundida teda tegema, mida iganes naine tahtis.

      Hertsog märkas Isobeli silmis üllatust.

      Ta mõtles, et elukogenud naise fassaadi taga on veel alles jäänuseid noorest tüdrukust, kes tahtis seltskonda vallutada ja oligi seda edukalt teinud.

      Pisut rahulikuma häälega lisas ta:

      “Sa sundisid mind vastu mu enda tahtmist tegema midagi, mida sina tahad. Ole siis sellega rahul ja ma võin ainult paluda, et sina mu edaspidi rahule jätaksid.”

      Kõnelemise ajal sirutas ta käe naise selja taha ja helistas kella.

      Seda tehes tajus ta teravalt eksootilist parfüümi, mida naine alati kasutas.

      Kui hästi ta mäletas seda võrgutavat lõhna, mis jäi talle külge veel kauaks pärast seda, kui ta oli naise juurest lahkunud.

      Kui uks avanes ja ülemteener ilmus, ütles mees:

      “Head aega, krahvinna. Teist oli väga lahke mind külastada ning muidugi ootan ma, et kuuleksin edasisi üksikasju seoses meie poolt arutatud teemaga.”

      Isobel sirutas käe välja ja hertsog tõstis selle vormitäiteks oma huulte juurde.

      Kui siis naine läks üle toa sinna, kus ootas ülemteener, kõndis hertsog akna alla.

      Ta ei suutnud seda naist kauem näha.

      Ta kuulis ust sulguvat.

      Siis ta enesevalitsus katkes.

      Ta ei pidanud ennast enam sundima väärikalt käituma ning ta vandus Isobeli sosinal maapõhja.

      Vandus Isobeli põrgusse, mida teadis iseennast ootavat.

      Põrgusse, millesse hertsog saab vangistatud kogu oma ülejäänud eluks.

      Teine peatükk

      “Hakkan teist puudust tundma, kõrgeauline ema, ja tänan teid kogu selle lahkuse eest, mida minu suhtes üles näitasite, kui ma siin olin.”

      Safina kõneles eksimatu siirusega ning ema kloostriülem naeratas.

      “See oli väga meeldiv, et sa siin olid, Safina,” ütles ta, “ja ma loodan, et kui lähed välja maailma, siis hoiad meeles, mida oleme sulle õpetanud.”

      “Ma pean seda kõike meeles,” kinnitas Safina, “ning ausalt öeldes, kõrgeauline ema, soovin ma, et ei peakski teie juurest lahkuma.”

      Ema kloostriülem pani käe tüdruku õlale.

      “Sa oled nüüd täiskasvanu ja sul on elus oma ülesanne täita. Ära unusta, et on inimesi, kes püüavad su eeskuju järgida ja keda sa innustad. Sa ei tohi nende lootusi petta.”

      “Ma püüan,” lubas Safina.

      “Jumal olgu sinuga, mu laps,” ütles ema kloostriülem.

      Safina tegi kniksu, suudles ema kätt ja kõndis ukse poole.

      Kui ta lahkus, vaatas ema kloostriülem talle