Südame võluvägi. Barbara Cartland

“Sa oled mind igat moodi nimetanud, Crispin, mäletan siiamaani, aga õelaks küll mitte kunagi!”

      “Ma ei imestaks millegi üle, mida sa teeksid, et oma tahtmist saada!” vastas hertsog. “Oletan, et kavatsed selle vaese tüdruku kõrvaldada! Kas su valik on haud või klooster?”

      “Seda märkust pean ma väga ebasõbralikuks!” pahutses krahvinna nördinult. “Tegelikult on mul palju parem mõte ja nimelt, et sina, kallis Crispin, peaksid temaga abielluma!”

      Hertsog vahtis krahvinnale otsa, nagu poleks ta õigesti kuulnud.

      Pärast üpris pikana tunduvat pausi küsis ta siis:

      “Kas sa teed nalja?”

      “Pole kunagi tõsisem olnud,” vastas krahvinna.

      “Sel juhul on mu vastus loomulikult “Ei” ja pole tarvis enam seda teemat jätkata,” vastas hertsog. “Nii et ma arvan, Isobel, et peaksid nüüd lahkuma, sest meil pole teineteisele enam rohkem midagi öelda.”

      Ta sirutas käe kellanööri poole.

      Enne kui ta selle haarata jõudis, ütles krahvinna:

      “Oota! Ma pole veel lõpetanud!”

      “Siin pole rohkem midagi öelda,” andis hertsog vastu. “Ma ei kujuta ette, kuidas sa oskasid välja mõelda midagi nii täielikult naeruväärset, nagu see, et peaksin su võõrastütrega abielluma!”

      Ta tõmbas hinge, enne kui jätkas:

      “Kui tahad tõtt teada, siis pean mina seda lihtsalt ettekäändeks, et siia mind mõnitama tulla!”

      “Sa reageerid täpselt nii, nagu ma arvasin,” ütles krahvinna relvitukstegevalt. “Aga nagu ma olen tihti varemgi öelnud, Crispin, näed sa vihasena väga kena välja!”

      Ta tõi kuuldavale lühikese võrgutava naerukihina, enne kui lisas:

      “Mäletan, kui vihane sa olid, kui tabasid Edwardi mind suudlemas. Ja kui põnev see oli, kui mina ütlesin, et mul on kahju, ja sa mulle kõik andestasid.”

      Ta sõnad näisid peaaegu õhus hõljuvat.

      Kui hertsog vait oli, jätkas naine:

      “Sa võisid väga jõhker olla, kui armukadedaks läksid! Kuid pead tunnistama, et see erutas meid mõlemaid!”

      “Lõpeta!”

      Hertsog peaaegu karjus selle sõna.

      “Mida sa üritad teha, Isobel? Miks sa oled tulnud minevikku üles kiskuma? Kui lahku läksime, siis ütlesin, et jälestan ja vihkan sind selle pärast, kuidas sa mind reetsid.”

      Ta vaikis hetkeks ja jätkas siis:

      “Olin piisavalt rumal, et uskuda, nagu võiksid sa mulle truu olla, kuigi olid truudusetu oma abikaasale!”

      Ta purskas need sõnad välja, nagu ei suudaks neid tagasi hoida.

      Siis ta ütles:

      “Jumala pärast – mine ära! Valmistasid mulle kord suure pettumuse ja ma ei taha sinust enam isegi mõelda!”

      “Kuid mõnikord ei saa sa sinna midagi parata,” lausus krahvinna tasa, “ja kuigi sa mind ei usu, on minuga sama lugu.”

      “Aga sinul on muidugi küllalt teisi mehi, kes sind lohutavad,” andis hertsog vastu. “Kui nad sinust White’s Clubis räägivad, siis leian end mõtlemas, et ruumis pole ühtki meest, kes poleks ühel või teisel ajal olnud su armuke.”

      “See on meeldiv mõte, aga mitte päris tõsi,” ütles krahvinna. “Ole nüüd niigi mõistlik, Crispin, et aru saada, et sellepärast ma ei kavatsegi istuda lesknaiste seas poodiumil – vähemalt kümne järgmise aasta jooksul küll veel mitte!”

      “Kui kavatsed jälle soovitada, et peaksin su võõrastütrega abielluma,” ütles hertsog, “siis ära näe vaeva. Nii et head aega, Isobel. Nagu ma juba varem ütlesin, loodan, et ei kohta sind enam kunagi – vähemalt mitte nelja silma all.”

      Jälle sirutas ta käe kellanööri järele, kuid krahvinna ütles kähku:

      “Oota! Mul on öelda veel kaks asja, mis sind veenavad, et teed vea.”

      Hertsogi käsi peatus.

      Samas ajas ta lõua õieli ning ta näole tekkis karm, jonnakas ilme, mida need, kes teda tundsid, pidasid kurjakuulutavaks.

      “Esimene põhjus, miks peaksid Safinaga abielluma, on väga lihtne,” ütles krahvinna. “Abielludes saab ta teatava hulga raha – umbes 30 000 naela. Ta ema varanduse põhiosa jääb aga minu ja ainult minu käsutada senikaua, kuni Albert on elus.”

      “Ma pole huvitatud!” ütles hertsog külmalt.

      “Võiksid siiski olla!” vastas krahvinna. “30 000 peaks katma enamiku su võlgadest ja avama fantastilised tulevikuväljavaated.”

      “Ütlesin juba, et ma pole huvitatud,” ütles hertsog, “ning kui jääksin ootama, millal Albert sureb, siis olen päris kindel, et sinusuguse nõiaga jääb ta igavesti elama.”

      Ta kõneles selge kibedusega hääles, kuid krahvinna ainult naeris.

      “Nii et nüüd olen ma nõid!” ütles ta. “Rääkisid alati, et olen su ära võlunud, aga kui õigesti mäletan, siis olin tookord jumalanna ja sa kummardasid mu jalge ees!”

      “Ma olin loll!” ütles hertsog.

      “Väga innukas, nõudlik, käskiv loll!” nurrus krahvinna.

      “Vastus su ettepanekule on endiselt “Ei”!” ütles hertsog.

      “Praegu oled kuulnud ainult ühte põhjust, miks peaksid selle vastu võtma,” vastas krahvinna.

      “Ja milline on teine?” küsis hertsog.

      “Mul on kaks kirja,” vastas krahvinna, “mis ma võtsin eile sekretärist Yvonne de Mauzoni buduaaris.”

      Hertsog jäigastus.

      “Kaks kirja?” küsis ta uskumatult.

      “Need on väga võluvalt sõnastatud ja muidugi tulid mõned väljendid tuttavad ette.”

      “Mida sa räägid ja miks sa need kirjad võtsid?” küsis hertsog vihaselt.

      “Ma mõtlesin, kallis Crispin, et kui peaksid osutuma tõrksaks peigmeheks, nagu sa paistadki olevat, siis võiksid need suursaadikule märkimisväärset huvi pakkuda.”

      Kabinetis tekkis niisugune vaikus, et oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist.

      Paistis, et hertsog on kiviks muutunud, ning ka teda jälgiv krahvinna ei liigutanud.

      Hertsog katkestas vaikuse.

      “Sa ei julgeks!”

      “Ma ei liialda, kui ütlen, et teeksin ükskõik mida, kui vaid Alberti tüütust põngerjast lahti saaksin.”

      Hertsog kõndis üle toa ja jäi akna alla seisma, tühja pilguga välja vaadates.

      Ta teadis vaid, et kui Isobel tahab oma tahtmist saada, siis ei peata teda miski.

      Ning naine tahab teda karistada selle eest, et ta temakese maha jättis.

      Kord oli hertsog avastanud, et kui ta ise ära oli, võttis Isobel oma voodisse mitte ühe, vaid kaks tema sõpra.

      Mees oli rumala peaga arvanud, et naine armastab teda nii palju, kui on üldse võimeline kedagi armastama.

      Talle oli vastik see, et naine ei suutnud truuks jääda isegi nende paari päeva jooksul, mil ta oli sunnitud Londonist ära sõitma, sest ta ema oli haigeks jäänud.

      Nad olid kohutavalt tülitsenud.

      Hertsog oli majast välja tormanud, öeldes, et ei räägi naisega enam kunagi.

      Ta oli Isobeli jälestanud, sest too purustas ta armastuse.

      See oli juhtunud aasta tagasi.

      Ta