Põgenemine Venemaalt. Barbara Cartland

järgnes, istus printsess juba kastis patjade vahel.

      Ta vaatas üles, et vikont kastikaane sulgeks.

      Kui Bredon käe sirutas, aeglustas rong sõitu.

      „Ma ei usu, et me kauaks siia jääme,” sõnas mees. „Kui kedagi siin liikumas kuulete, püüdke mitte aevastada.”

      „Olen väga ettevaatlik,” lausus neiu. „Politsei pole nii viisakas kui teie.”

      Printsess naeratas.

      Vikont teadis, et neiu oli endaga rahul, et lahingu võitis.

      Nüüd oli printsess tema vastutusel.

      Kui neil õnnestub Venemaalt välja jõuda, peab ta printsessi sõnade järgi käituma ja teda enda abikaasana esitlema.

      Rong peatus aegamisi.

      Bredon hakkas kasti kaant allapoole laskma.

      Ta küsis virilalt: „Mul polnud valikut, eks?”

      „Absoluutselt mitte,” vastas neiu.

      Vikont pani kastile kaane peale.

      Teine peatükk

      Rong peatus.

      Aknast välja vaadates silmas vikont perroonil kaht reisijat, kes odavamasse vagunisse ronisid.

      Peale nende oli perrooni teises otsas veel kaks meest, kes olid ilmselt pakikandjad, ning nende vaguni juurde ei tulnud kedagi.

      Kui rong uuesti sõitma hakkas, sõnas Bates: „Nonii, mu härra, ja ongi kõik! Midagi halba ei juhtunud.”

      „Bates, me peame ikkagi väga ettevaatlikud olema,” manitses vikont.

      Bates noogutas ja lausus: „Venelaste puhul ei tohi valvsust kaotada. Ma ei usalda neid põrmugi.”

      Rong oli mõnda aega sõitnud, kui vikont taipas, et Bates oli tema vagunisse jäänud ega olnudki enda omasse läinud.

      Arvatavasti seetõttu, et taldrikud ja klaasid ära pesta.

      Kui ta mõtles minna printsessi kutsuma, sõnas Bates: „Härra, kui salapolitsei meile jälile saab, oleks minu meelest hea, kui mina end kohvrisse ära peidaks.”

      Vikont vaatas teenrile üllatunult otsa.

      Siis ta aga taipas, et see oleks mõistlik.

      Kui salapolitsei neid kusagil ootab, siis vajab ta kindlasti Batesi abi.

      Samas teadvustas vikont endale, et kui nad peaksid venelaste haardesse sattuma, siis ei jää neil ilmselt muud üle kui alla anda.

      Enne kui vikont diplomaadina Venemaale saabus, oli ta põhjalikult uurinud venelaste luuretehnikat.

      See oli jubedam kui miski muu.

      Nikolai I, kes sai 1825. aastal tsaariks, oli hirmuvalitseja ja türann.

      Ta oli väga julm ja ebameeldiv mees, kuid ta ei olnud teiste järele nuhkimises üksi.

      Nikolai I tugevdas salapolitseid ja lõi uue üksuse: kolmanda osakonna.

      Ta palkas seda juhtima enda türannist sõbra.

      Tsaar käskis tal igas Venemaa linnas käituda kui rahva moraali parandaja.

      Sel ajal polnud surmanuhtlus veel jõustunud, kuid kõigile oli teada, et omakohus võis mehe hauda viia.

      Kolmas osakond jälgis valvsalt kõike, mida valitsuse või tsaari kohta räägiti või kirjutati.

      Neil olid kõikjal salakuulajad.

      Inimesed arreteeriti kohe, kui tekkis vähimgi kahtlus, et nad on riigivastased.

      Aleksander II valitsusajal oli kolmanda osakonna mõju veidi nõrgenenud.

      Aleksander III troonile tulekuga taastasid nad enda jõu ja nüüd ähvardas kõiki hädaoht. Keegi polnud selle eest kaitstud.

      Vikont mõtles sellele, kui printsess kupeesse astus.

      „Ma ei aevastanudki,” lausus neiu, „kuigi keegi poleks seda nagunii kuulnud.”

      „Teil vedas,” sõnas vikont. „Kuid sellegipoolest peab ettevaatlik olema.”

      „Loomulikult!” nõustus printsess.

      „Pidasin just aru,” lausus vikont nagu muuseas. „Kui tsaar teie kadumise avastab, kas arvate, et ta tõesti saadab salapolitsei teid otsima?”

      „Võite selles üsna kindel olla,” vastas printsess. „Kõige rohkem ajab teda marru see, kui ta ka väiksemates asjades enda tahtmist ei saa.”

      Vikont vaikis ja printsess lausus: „Tean täpselt, millele mõtlete! Kahjuks saadab ta mulle aga kindlasti kolmanda osakonna järele.”

      „Kui nad teid üles leiavad, mida nad teiega siis teevad?” küsis vikont.

      „Nad viivad mu tagasi ja panevad mõnele tsaari välja valitud idamaisele valitsejale mehele või lasevad mul lihtsalt ära kaduda.”

      „Te tahate öelda, et nad tapavad teid?” küsis vikont.

      Printsess noogutas.

      Vikont istus tugitoolile.

      „Kuulge,” sõnas ta tõsiselt. „Kas on ikka õige enda eluga niimoodi riskida?”

      „Ma pean põgenema! Ma pean!” vastas printsess.

      Ta istus toolile vikondi kõrvale ja lõi käsi kokku.

      „Kas suudate ette kujutada, mis tunne oleks abielluda mõne hirmsa idamaa mehega, kes mõistab minu emakeelt sama vähe kui mina tema emakeelt?”

      Vikont ei vastanud ja neiu jätkas: „Kui ma pean surema – ja kui mind tagasi Sankt-Peterburgi viiakse – siis olen vähemasti üritanud pääseda. Sureksin pigem ühe kuuli läbi, aga vaevalt kolmanda osakonna mehed minult seda küsivad.”

      „Mul on seda väga raske uskuda,” sõnas vikont.

      Ta pidas endamisi aru, kas ta ei peaks sellest ise tsaariga rääkima.

      Tsiviliseeritud riigis oleks see võimalik.

      Kuid Bredon oli üsna kindel, et Aleksander III ei võtaks teda kuulda.

      Kui ta Sankt-Peterburgi jõudis, hakkas ta kohe kõikjalt kuulma tsaarist igasugu lugusid, hoolimata sellest, et neid oli ohtlik edasi rääkida.

      Algul tegid need mehele isegi nalja.

      Vikondile räägiti, et tsaar on väga kokkuhoidlik ja ihne.

      Ta olevat andnud korralduse kõik seebid ja küünlad viimse vahatilgani ära kasutada ja laudlinu iga päev mitte vahetada.

      Tühjas toas ei tohtinud niisama tuled põleda.

      Tsaaril ei jäänud miski kahe silma vahele.

      Tema arvates polnud kahekümnele inimesele vaja sajast munast omletti teha.

      Seega oli lauas alati keegi, kes sai väga vähe süüa.

      Sellest hoolimata ei kurtnud tsaari külalised kunagi halva toidu üle.

      Vikondile läks eriti hinge lugu tsaari pojast ja pärijast Nikolaist, kes oli kolmeteistaastane.

      Ta oli nii näljane, et tegi ristimisel talle antud kuldse risti lahti ja sõi sealt meevaha.

      Poisi õde, suursugune vürstitar Olga selgitas Nikolaile, et selline teguviis oli jumalateotus. Püha ristike oli mesilasvaha täis.

      Nikolail oli küll häbi, kuid tema sõnul maitses vaha jumalikult.

      Tsaarist räägiti nii palju jutte, et viimaks vikont lihtsalt ei kuulanud neid enam.

      Tema meelest olid need vaid lihtrahva väljamõeldised.

      Kuid nüüd oli vikondil võimalik kuulda kõigist Sankt-Peterburgis toimunud jubedustest.

      Ta sai teada ka Vene armee plaanidest, mis pakuksid kindlasti lord Granville’ile suurt huvi.

      Printsess oli lahkesti valmis jutustama, mis elu ta pärast vanemate surma