Põgenemine Venemaalt. Barbara Cartland

te mingeid rumalusi ei tee, pole mingit põhjust, et keegi meie abielus kahtlema hakkaks.”

      „Ma ei taha seda kaasa teha,” ütles vikont jäiselt. „Nii et peate siiski midagi muud välja mõtlema.”

      „See on teie ülesanne,” ei jäänud printsess vastust võlgu. „Mina tegin väga mõistliku ettepaneku, mis mind hädast välja aitaks, ja ma loodan teile kui Inglise džentelmenile. Kas ei taha mitte kõik Inglismaa mehed just nimelt džentelmenid olla?”

      Vikont mõistis, et neiu käitub provotseerivalt.

      Ta tõusis püsti ja läks vaguni kaugeima akna juurde.

      Nad olid juba asustamata aladel, kus polnud inimtegevusest jälgegi.

      Vikondile torkas pähe, et kui tsaar printsessi kadumise avastab, võib mõni nuhk taibata, et neiu on koos temaga.

      Sellisel juhul hakkab vene salapolitsei neid jälitama.

      Vikont pööras ringi.

      Justkui mehe mõtteid lugenud, sõnas printsess: „Tsaar märkab alles homme hommikul, et ma ei ole enam palees.”

      „Kuidas te selles nii kindel olete?” küsis vikont.

      „Mu toatüdruk, kes on minuga lapsest saati koos olnud ja keda ma saan täielikult usaldada, ütles palee teenijaile, et mul on kõrge heinapalavik. Ja et ta andis mulle seetõttu unerohtu, tänu millele ma ärkan alles homme hommikul.”

      Vikont pidi tunnistama, et see tegi asja pisut paremaks.

      Kuid nad jõuavad Venemaalt välja alles kolme päeva pärast.

      Kui tsaar mõnesse jaama telegrafeerib, siis ootab neid perroonil politsei.

      Printsess sai aru, mis vikonti muretsema pani.

      „Ma saan Londonisse sõita kastis, kust te mind leidsite,” sõnas neiu. „Teie abikaasana on mul vaja esineda siis, kui me enam Venemaal pole.”

      „Te ei saa minuga koos reisida,” lausus vikont.

      Seda öelnud, mõistis mees, et ta kaotab selle lahingu.

      „Meil on sellele aega mõelda,” ütles printsess. „Eeldan, et saate Inglise härrasmehena oma toapoissi usaldada.”

      „Ta on praegu ainus, keda ma usaldan,” ütles vikont mõrult. „Samas poleks ta tohtinud lasta teie kohvreid minu omade sekka panna.”

      „Seda tehti minu juhatusel väga oskuslikult,” sõnas neiu. „Mu toatüdruk, kellest ma äsja rääkisin, tuli jaama ja palus teie toapoisil minna vaatama teie nimega kohvreid perrooni teises otsas.”

      Neiu vaikis hetke ning jätkas: „Samal ajal paigutati ülejäänud kohvreid hoiuruumi. Kaks meest, kes sellega tegelesid, olid väga rumalad, ning tõstsid mu üsna hooletult ülejäänud asjade sekka.”

      Vikont pidi tunnistama, et vähemalt oli printsess kõik hoolikalt läbi mõelnud.

      Tegelikult üllatas meest neiu taibukus.

      Ometi oli selline põgenemisviis väga keeruline.

      Vikont arvas, et ilmselt oli printsess nii meeleheitel, et valis Sankt-Peterburgist pääsemiseks ainsa võimaliku viisi.

      Tsaari plaan printsess paari panna, et enda positsiooni Indiale lähemale saamiseks parandada, oli jäle.

      Kuid vikont teadis, et see olnuks tsaarile väga iseloomulik käitumine.

      Tal oli ikka veel raske uskuda, et venelased olid julgenud Pandžabi kindluse vallutada.

      Bredon teadis, et Indias oli kaks armeekorpust, millest ühe eesotsas oli kindral Roberts, viidud lahinguvalmidusse, et vajadusel läbi Afganistani marssida ja Heratit kaitsta.

      Nüüd oli see hetk kätte jõudnud.

      Britid olid ilmselt liiga hilja mõistnud, et oleksid pidanud Pandžabi paremini kaitsma. Printsess vaatas mehele otsa.

      „Ema ütles alati, et inglased on liiga usaldavad ja teevad pigem seda, mis on õige, mitte otstarbekas. Venelased on teie uinunud olekut ära kasutanud, kuid peate sellest üle saama.”

      Vikont teadis seda.

      Tal jäi üle vaid jumalat paluda, et vastus ei peitu Inglismaa ja Venemaa vahelises sõjas.

      „Ma tean, millele te mõtlete,” sõnas printsess, „ja tunnen teile kaasa. Kuid samas saan teid ilmselt aidata. Olen ikkagi ju poolenisti venelanna ja tean, kui salakavalalt venelased käituvad. Eriti veel siis, kui nende eesotsas on selline tsaar nagu praegu.”

      Vikont mõtles endamisi, et see oli väga ebatõenäoline, et printsess saanuks teda aidata.

      Kuid neiust oli viisakas seda pakkuda.

      Ega vikontki saanud kommete poolest alla jääda.

      „Tänan,” lausus mees. „Igasugune abi on teretulnud ja luban anda endast parima, et teidki aidata.”

      „See on üsna lihtne,” ütles printsess võidukalt. „Esitlege mind pärast Venemaalt lahkumist oma abikaasana.”

      Vikont mõtles sellele, et mõne aja pärast teeb rong ilmselt väikese peatuse. Toapoiss tuleb talle siis õhtusööki serveerima.

      Toit pandi talle korvides kaasa ning oli aja küsimus, millal Bates selle lahti pakib.

      Teenija serveerib selle vikondile sama elegantselt nagu olnuksid nad kodus.

      Bredon võttis vestitaskust uuri.

      Talle torkas alles nüüd pähe, et ta polnud printsessi jaoks sobivalt riides.

      „Peaksime umbes kümne või viieteist minuti pärast väikese vahepeatuse tegema. Tahan, et mu teener hoiuruumis mõned kohvrid lahti pakib. Seega arvan, et oleks parem, kui läheksite tagasi sinna, kust teid leidsin.”

      „Kuna ma kavatsen teiega õhtust süüa ja et te teenrit kindlasti usaldate, ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks temaga nüüd kohe kohtuda.”

      Vikont vaikis ja neiu jätkas: „Ta peaks mind vahepeatuse ajal nägema ja meid aitama, kui salapolitsei peaks enne Venemaalt välja jõudmist rongi tulema.”

      „Mida te kavatsete siis ette võtta?” küsis vikont ärritatult.

      „Loomulikult peidan end siis jälle kasti, kuid see tekitab kahtlusi, kui teie teener ei oska vastata, mis kastis on ja kuidas kast üldse teie asjade hulka on sattunud.”

      Vikont pidi tunnistama, et neiu jutus oli iva.

      Kuid ta pidi mõtlema olulistele asjadele, mitte tütarlapsele.

      Vikont silmitses printsessi ja nägi ta silmis kelmikat sära, mõistes, et neiule tegid mehe mõtted nalja.

      „Te olete mu suurde jamasse tirinud!” sõnas vikont vihaselt.

      „Palun väga vabandust!” hüüatas printsess. „Aga see olnuks veelgi kohutavam, kui ma oleksin sattunud mõne tumedanahalise emiiri kätte, kellel on haaremitäis naisi, kuid kes oleks tahtnud mind niikuinii kohe järele proovida.”

      „Mul on raske uskuda, et praegune olukord on parem.”

      „Ma tean, et on,” vastas printsess. „Ja kuna ma pean enda elu eest võitlema, siis kasutan selleks kõiksugu vahendeid, kaasa arvatud seda!”

      Seda öelnud, tõmbas neiu kleidi taskust välja väikese püstoli.

      See oli pisike ja kalliskividega kaetud.

      Vikont tundis selles ära püstoli, mille Venemaa käsitöömeistrid olid impeeriumi valitsejaile valmistanud.

      „Kas te oskate seda kasutada?” küsis vikont.

      „Väga hästi,” vastas printsess. „Te unustate, et olen poolenisti inglanna, ja ema jutustas mulle tihti, kui hästi meie suguvõsas lasta osati.”

      „Jumala pärast, miks teie ema venelasega abiellus?” küsis vikont.

      Kuigi küsimus oli ebaviisakas, printsess naeratas.

      „Mu isa sõitis