Põgenemine Venemaalt. Barbara Cartland

ei teadnud kunagi, kas talle valetati või mitte.

      Tegelikult suhtus Bredon umbusklikult kõigesse, mida talle usaldati.

      Ta oli kindel, et ei saa usaldada ühtki venelast, kellega ta võimalikust sõjast rääkis.

      Valanud endale klaasikese šampanjat, pani mees pudelile korgi uuesti peale.

      Ta läks voodi juurde, et võtta seljast ametnikukuub, mis tema diplomaadiseisusele viitas.

      Vikont oli olnud kindel, et venelased tulevad teda ära saatma.

      Nad oleksid olnud väga üllatunud, kui ta poleks end selleks puhuks kuldlindi ja muude kaunistustega ehtinud.

      Kupee voodi näis üsna väikese ja ebamugavana ning Bredon oli kindel, et see pole kuigi pehme.

      Kuid sellest polnud suurt midagi.

      Palju reisinud, teadis vikont, et kindel sai olla ainult oma kodumaale.

      Ta võttis kuue seljast ning heitis selle voodile.

      Seejärel vaatas ta ringi, et midagi õhemat ja mugavamat selga panna.

      Kuid vikont nägi oma meelehärmiks, et teener polnud peale tualett-tarvete midagi lahti pakkinud.

      Tualettlaual olid reas tuttidega elevandiluust juukseharjad ning nendega kokku sobivad kingalusikas ja nööbikonks.

      Riidekapis ei rippunud aga midagi.

      Seega astus Bredon hoiuruumi, kuhu tema kohvrid olid tõstetud.

      Tegu oli väga pisikese ruumiga.

      Reisides võttis vikont kaasa riided igaks juhtumiks, kuna ta ei teadnud kunagi, mis teda ees ootas.

      Kuid ta teadis, et Venemaal on palju häid hobuseid, kellega ratsutada.

      Mehe ratsasaapad võtsid väga palju ruumi.

      Samuti õukonnakostüüm kohtumisteks tsaari ja diplomaatidega.

      Kuigi Aleksander III käis ise riides nagu talupoeg, pidid kõik teised väga ametlikult riietuma.

      Bredon oli osalenud uhketel Talvepalee pidudel.

      Tema meelest olid need nii peened ja värvikad nagu ballid, mida Katariina Suure ajal peeti.

      Silmitsedes kohvreid ja kaste, pidas vikont aru, millises on mugav ja avar jakk, mida ta üksi olles või kirjutuslaua taga istudes tavatses kanda.

      Oma imestuseks silmas mees kaht kohvrit, mis näisid võõrad.

      Üks neist ei kuulunud kindlasti talle.

      See oli suur, nelinurkne ja tumedat värvi, peaaegu mustast nahast kast.

      Bredon sai aru, et tegu oli kalli kohvriga, kuid ta polnud endale sellist ostnud.

      Kulmu kortsutades arvas mees, et keegi tobu on ilmselt kohvrid ära vahetanud.

      Sellest võis tulla suuri sekeldusi, kui tegu oli mõne tähtsa isikuga.

      Vikont silmitses kasti lähemalt, et sellelt mõnd silti leida.

      Ta ei leidnud aga ühtki.

      Kuid ta märkas, et kohvri vapikilpi oli noaga tugevasti kriibitud.

      Mees hõõrus sõrmega vapikilpi.

      Vikont oli kindel, et see oleks võinud teda kohvri omanikuni juhatada, kuid nüüd oli vapikilp niivõrd moondunud, et sellest polnud enam mingit abi.

      Bredon kummardus seda lähemalt vaatama.

      Selja uuesti sirgeks ajanud, kõlas kastist veider, aevastusesarnane hääl.

      Vikont ehmus.

      Kuid seejärel kinnitas ta endale, et kuulis valesti.

      Hääl oli ilmselt tulnud väljast ja talle vaid tundus, et see kõlas kohvrist.

      Oma hämmelduseks kuulis ta aga uuesti aevastamist.

      Nüüd oli Bredon kindel, et see tuli kastist.

      Ta märkas, et kasti kaas oli imelikul moel kinnitatud ja seal, kus oleks pidanud käima võti, polnud lukkugi.

      Vikont kummardus ja kergitas kasti kaant.

      See avanes üllatavalt kergesti.

      Kastist vaatas talle vastu noor naisterahvas.

      Vikont oli hetkeks niivõrd hämmeldunud, et ei saanud sõnagi suust ja vahtis vaid naisega tõtt.

      Õlgadeni pehmete patjade vahel, istus neiu kasti keskel.

      Et sinna kinnise kaanega ära mahtuda, oli ta kindlasti pidanud pead ettepoole kummardama.

      Neiu vaatas vikondile otsa ja lausus ärritatult: „Kõik on padjasulgede süü. Need kõditasid mu nina ja ma pidin aevastama.”

      „Kes te olete? Mida te siin teete?” küsis Bredon.

      Mehe üllatuseks neiu naeratas ja vastas: „Minu meelest on see ilmselge! Kuid ma arvan, et tulen parem siit ebamugavast kastist välja, enne kui jälle aevastama hakkan.”

      Seda öelnud, tõusis ta püsti.

      Et rong pisut kõikus, ulatas neiu vikondile käe, et too teda toetaks.

      Kuigi mees oli imestusest sõnatu, tegi ta, mida temalt oodati.

      Noor naine sõnas: „Ma vist aevastan jälle. Ausalt öeldes suren ma janu kätte. Palun andke mulle midagi juua.”

      Hoiuruumi uks oli lahti ja neiu astus sealt välja.

      Vikont järgnes talle ja pidas aru, mida ta peaks ette võtma.

      Kõigi oma seikluste juures polnud mees varem millegi sellisega kokku puutunud.

      Jõudnud istumisalasse, aevastas neiu mitu korda, kattes nina pitsilise taskurätiga.

      Vikont läks toidukambrisse.

      Ta avas šampanjapudeli ja valas klaasi täis. Kui ta selle naisele viis, ei aevastanud too enam.

      Vikont märkas alles nüüd, kui noor ja kaunis neiu on.

      „Šampanja!” hüüatas neiu klaasi silmates. „Kui tore! Just seda ma vajangi. Et mul on heinapalavik, oleksin pidanud teadma, et ei tohi sulepatju kasti panna.”

      „Mis siin üldse toimub?” küsis vikont. „Miks te minu hoiuruumis olite?”

      „Ma põgenen,” vastas neiu, „ja tahan, et te mu tagasi Inglismaale viite.”

      Vikont jõllitas naisele otsa.

      „Peaksite teadma, et ma ei saa midagi sellist teha.”

      „Miks?”

      „Sest külastasin Sankt-Peterburgi diplomaadina ega saa enda positsiooni ära kasutada, et kedagi maalt välja toimetada, kui te minult seda palute.”

      „Ma arvasingi, et olete üsna kitsarinnaline!” sõnas neiu. „Kartsin, et leiate mu enne, kui rong sõitma hakkab. Aga kui just mõni vastik nuhk mind nüüd ei leia, pole mul Venemaalt välja jõudes enam midagi karta.”

      Vikont puudutas sõrmedega otsaesist.

      „See pole nii lihtne,” lausus mees. „Kui teil on Venemaalt lahkumiseks põhjus, siis tunnen kaasa, kuid ma ei saa teid enda ametis kuidagi aidata.”

      „See on täielik jama,” sõnas naine, „ja lisaks sellele, et enda tööd ning sellega seonduvat ettekäändeks tuua, oleks teist inglasena väga inetu inglanna hätta jätta.”

      „Inglanna?”

      „Ma olen printsess Yentha Kerenska,” vastas neiu. „Mu isa oli tsaari nõbu, kuid ema inglanna. Ta oli Wilthorpe’i hertsogi tütar.”

      Vikont tundis pisut nimetatud hertsogit.

      Kuid neiu oli tsaari sugulane.

      Mehele ainult see lugeski.

      „Mille eest te põgenete?” küsis Bredon.

      „Ma selgitan teile,” sõnas printsess. „Ehk saate siis aru, kui lootusetus olukorras ma olen.”

      Mehe