Süütu pettur. Barbara Cartland

Palun, ütle proua Dawsonile, et mul on kahju, et ma kiirustan ja mul ei ole aega tulla kööki ning temaga vestelda. Aga ma viin preili Ursa endaga mõneks päevaks kaasa, minu arvates on see talle kindlasti meeldivaks vahelduseks.”

      “Kahtlemata, mileedi,” vastas Dawson, “ja preili Ursal on siin nagunii igavavõitu, kui härra ära on.”

      “Ma tean seda,” möönis Penelope. “Igatahes kanna kõige eest hoolt, nagu sa alati oled teinud, ning preili Ursa on juba ammu enne isa naasmist kodus tagasi.”

      Nii rääkides pühkis ta läbi eesukse. Ta ronis kinnisesse tõlda, kus Ursa oli juba istet võtnud.

      Lakei, kes oli riietatud Brackley livreesse ja kandis kokardiga mütsi, sulges tõllaukse.

      Niipea, kui ta oli kutsari kõrvale hüpanud, asusid nad teele.

      Kui nad sissesõiduteelt suurele külateele jõudsid, hakkas Ursa ebalevalt rääkima:

      “Ma vaevalt… usun, et, see kõik… juhtub. Oh, Penelope, ma nii kardan, et vean… sind alt! Kujutle, et su ämm… hakkab kahtlustama?”

      “Ma juba ütlesin, et ta on sama pime kui kana,” kordas Penelope, “ja teel siia ma just arvutasin kokku, et ta on mind kohanud elus ainult neli korda.”

      Ursa vaatas õde hämmeldusega.

      “On see… tõepoolest tõsi?”

      “Muidugi on,” selgitas Penelope. “Ta ei olnud laulatusel, kuna ta on pime ja talle ei meeldi ei Londonisse ega ka kuhugi mujale reisida.”

      Ta toon oli salvav, kui ta jätkas:

      “Arthur ja mina käisime korra enne laulatust Brackley Parkis ja ma olen olnud seal ka korra koos papsiga, kui veel koolis käisin. Sestsaadik olen ma seal vaid kaks korda käinud siis, kui Arthur nõudis, et ma kaasa läheksin.”

      Ursa vaikis ja ta õde lisas:

      “Ma võin sulle kinnitada, et need külaskäigud olid surmigavad ja ma olin õnnelik, kui sealt tulema sain.”

      “Aga mis siis, kui ta küsib minult midagi, millele ma vastata ei oska?” ebales Ursa.

      “Oh, sel juhul sa lihtsalt improviseeri!” nähvas Penelope. “Sina oled ju see meie pere tarkpea! Pimeda naise küsimustele vastamine ei tohiks ju olla sulle üle jõu käiv.”

      “Ma… ma annan… oma parima,” lubas Ursa alandlikult, “aga sa ei tohi minu peale vihastada, kui ma midagi vussi keeran.”

      “Vihastan küll!” kihvatas Penelope. “Aga kõige tähtsam antud juhul on panna Arthur arvama, et ma olen turvaliselt paigas tema igava vana ema juures! Tal ei tohi olla mitte mingit alust arvata, et ma olen – kusagil mujal.”

      “Ja kui ta… tagasi tuleb?” tahtis Ursa teada.

      “Ma ootan teda avasüli Londonis ja kinnitan, kui väga ma temast puudust tundsin!” kostis Penelope. “Kõige olulisem asi, mida sa vanemaks saades peaksid õppima, on see, et mehed usuvad seda, mida nad tahavad uskuda, ja enamik neist on enesest nii heal arvamusel, et nende jaoks on välistatud võimalus, et sa ei armastagi neid nii palju nagu nemad sind!”

      Mõnda aega sõitsid nad vaikides, siis hakkas Ursa rääkima:

      “Ma alati… lootsin, Penelope, et sa saad väga… õnnelikuks, kui sa… abiellud.”

      “Ma olen õnnelik,” kinnitas Penelope veendunult. “Lihtsalt kahju, et ma ei kohanud Vernonit kolme aasta eest.”

      Tema häälest kostus igatsus ja ta muigas.

      “Mitte, et ta sel ajal oleks üldse minu poole vaadanud, kui me ka kohtunud oleksime! Ta ei tunne debütantide vastu mingit huvi, kuigi need on tema järele suisa hullud.”

      “Seega sa siis… ei arva, et ta… oleks sinuga… abiellunud?” tundis Ursa huvi.

      “Imesid võib küll juhtuda. Aga enamik mehi Londonis, ja nende hulgas kindlasti Vernon, on jõukad elunautlejad, kellele meeldivad kogenud, lõbusad ja otse loomulikult kaunid naised,” oli Penelope vastus.

      Seda nentides pöördus ta õe poole ning jätkas:

      “Kui ma sind praegu vaatan, ei suuda ma mõista, kuidas sa küll suudad istuda siin maal kaalikate keskel ja mitte papsilt nõuda, et ta sind Londonisse viiks.”

      Ursa mõtles tahtmatult, et kui Penelope tõepoolest arvas, et ta peaks Londonisse minema, siis võinuks ta ju teda enda juurde kutsuda.

      Aga ta vastas rahulikult:

      “Ma olen koos isaga õnnelik. Sa ju tead, kui väga mind tema töö huvitab, ning ma leian, et see on ülipõnev, kui talle saadetakse või ta ise leiab muistseid dokumente oma raamatukogu täienduseks.”

      “Ma olen seda alati pidanud äärmiselt igavaks ja nüriks tegevuseks,” ohkas Penelope, “aga samas, nagu sa väga hästi tead, ei ole ma kunagi võõrkeelte peale mihkel olnud.”

      Ursa teadis, et nii see tõesti oli.

      Penelope oli isegi prantsuse kõnekeele omandamist täiesti ülejõukäivaks pidanud.

      Nad jätkasid teekonda.

      Kui Ursale tundus, et nad hakkavad reisi sihtpunkti kohale jõudma, hakkas ta kiiruga Penelopelt uurima:

      “Ma olen veendunud, et kindlasti on veel palju asju, mida sa oma ämma kohta oleksid pidanud mulle rääkima. Kes ta enne abiellumist oli?”

      “Oh, ei keegi eriliselt tähtis. Arthur räägib, et ta oli üpris kenake ja sellega võlus ära tema isa. Aga mul ei ole olnud mahti esitada küsimusi kellegi elu kohta, kellega ma nagunii eriti ei kohtu.”

      Nii rääkides nõjatus Penelope ettepoole ja nentis:

      “Lõpuks ometi olemegi kohal!”

      Ursa vaatas üllatunult välja.

      Ta nägi, et nad olid ühe suure postijaama ees ja mitte sugugi Brackley Parkis, nagu tema oli lootnud.

      Ta oli juba küsimus huulil, kui Penelope teatas:

      “Siinkohal ma lahkun sinust. Pea nüüd meeles, et sellest hetkest peale oled sina mina – mitte enam sa ise. Ja jumala pärast, katsu sellele vanale naisele hästi meele järele olla, et ta Arthurile räägiks, kui kena ma ta vastu olin.”

      Tõld oli täiesti seisma jäänud ja lakei avas ukse.

      Midagi enamat lisamata väljus Penelope tõllast ja kiirustas postijaama peaukse poole.

      Marie, kes oli siiani istunud pukis, pressituna kutsari ja lakei vahele, ronis nüüd alla.

      Ta puges tõlda kitsale istmele, mis oli seljaga hobuste poole.

      Lakei sulges tõllaukse ja hobused hakkasid taas liikuma.

      See kõik juhtus väga kiiresti.

      Kui nad edasi sõitsid, mõtles Ursa nördinult, et Penelope oleks võinud teda selliseks asjade käiguks ette valmistada.

      Ta oleks pidanud talle rääkima, et Vernon või kes iganes ta ka oli, ootas teda postijaamas.

      Talle meenus, et oli silmanud hoovis suurejoonelise väljanägemisega neljahobusetõlda.

      Ta nägi seda küll vilksamisi möödaminnes, aga talle tundus, et see oli ilmselt oodanud tema õde.

      Nüüd, kus ta oli kahekesi Marie’ga, pöördus ta tema poole prantsuse keeles, millest toatüdrukul oli hea meel.

      “Te räägite prantsuse keelt nagu pariisitar, M’mselle,” märkis ta. ”Kuidas see võimalik on, et teie räägite nii soravalt, samas kui armuline proua, teie õde on – mon Dieu! – nii kehva keeleoskusega?”

      “Minu isa toonitas alati, et ma peaksin oskama rääkida mitmeid keeli,” selgitas Ursa, “et ma saaksin talle tema töös abiks olla.”

      Seejärel jutustas Marie oma kodust ja Pariisi glamuursest elust.

      Kui Marie jätkas lobisemist, sai Ursale selgeks, et toatüdrukut vaevas koduigatsus.

      Ta