Süütu pettur. Barbara Cartland

mõistis, et see peab talle muljet avaldama, ja ta päris:

      “Kas ta tunneb ka puudust majast, kus ta üles kasvas?”

      “Ei, see on Londonist liialt kaugel,” vastas Penelope, “ja kuna tema ema on seal õnnelik, arvas Arthur, et oleks viga lasta tal kolida Dower House’i, mis on pisike ja inetu.”

      Ursa ei öelnud midagi ja hetke pärast tunnistas Penelope:

      “Ausalt öeldes ei ole mul mingit kavatsust end sellesse maakolkasse maha matta. Mulle oli küllalt sellest ajast maal, kui olin plikatirts, ja ma mäletan liialt hästi, kui igav siin oli.”

      “Heldeke, Penelope, me olime väga õnnelikud ja sa tead seda isegi! Ja kui ema veel elas, olid meil kõige vahvamad lastepeod,” vaidles Ursa.

      “Sulle võisid need lõbu pakkuda,” tähendas Penelope, “aga sina olid ka minust noorem. Minul sai nendest igavaist kohalikest üsna peagi villand.”

      Ta heitis pilgu peeglisse ning lisas:

      “Kõik muutus, kui ma Londonisse läksin ja leidsin, et iga mees seltskonnas tahtis minuga tantsida. Nad tegid mulle komplimente ja loomulikult tahtsid nad mind suudelda.”

      “Sa muidugi ei lubanud seda!” hüüatas Ursa kiirelt.

      Penelope ei vaevunud vastama ja Ursa ahastas: “Sa lubasid! Oh, Penelope! Meie ema oleks olnud vapustatud, kui ta oleks teadnud.”

      “Ja seda ainult sellepärast, et ta elas siin maakohas, kus kõik on nii hepikud ja üliväärikad,” nähvas Penelope. “Nüüd on ajad muutunud ja ma kinnitan sulle, Ursa, et on hulk noori meesterahvaid, kes igatsevad minu soosingut, ja üks sealjuures eriti!”

      Viimased sõnad lausus ta mahedal häälel.

      Ursa adus, et ta vihjas mehele, kellega pidi peatselt kohtuma.

      Mees oligi vastutav kogu selle kohutava pettuse eest, kus temal tuli mängida peaosa.

      Ursa leidis ka, et Penelopest oli väga ebadiskreetne rääkida sellisel viisil oma toatüdruku juuresolekul.

      Marie lõpetas huulepuna tupsutamise tema huultele ja Ursa hämmastuseks lisas ka pisut ripsmetušši ripsmetele.

      See muutis tema silmad tohutult suureks.

      Esmakordselt teadvustas Ursa, et Penelopegi ripsmed olid tunduvalt tumedamad tema juustest.

      “Ja nüüd kleit!” nõudis Penelope teravalt. ”Me peame kiirustama, kui tahame teeajaks Brackley Parki jõuda.”

      “Ja sa päris kindlasti ei tule minuga kaasa?” päris Ursa.

      “Muidugi mitte!” kähvas Penelope. “Ära ole ometi nii rumal!”

      Kuna Penelopel polnud silmanähtavalt muud öelda, jäi Ursa vait.

      Ta lasi Mariel aidata endale selga elegantse kleidi, mis oli väga sarnane sellega, mida õde ise kandis.

      Kleit oli kahvatusinine, pisut tumedamat tooni lühikese jakiga.

      “Oh, Penelope, kui armas!” hüüatas Ursa. “Oled sa kindel, et sa saad mulle nii kaunist kleiti anda?”

      “Ausalt öeldes on see üks kleite, mida ma ei kanna, sest sinine ei sobi mulle,” vastas Penelope. “Aga sellegipoolest maksis see päris palju, nagu ka teised kleidid, mis ma kaasa tõin.”

      “Ma olen nendega väga hoolas,” lubas Ursa.

      “Mind need enam ei huvita ja need antakse heategevusele, nagu ka kõik teised asjad, mida ma enam ei vaja. Pean tunnistama, et nunnad on äärmiselt tänulikud,” selgitas Penelope.

      “Kindel see, et on,” pomises Ursa.

      Ta pidi paratamatult mõtlema, et õde loovutas oma liigsed asjad pigem heategevusele, kui hakkas õe peale mõtlema.

      Marie asetas kleidiga sobivas toonis äärmiselt kauni kübara tema juustele.

      Seda ääristasid, nagu Ursa aru sai, kallihinnalised siidlilled.

      “Ma annan sulle veel kolm kübarat,” juhendas Penelope, ”ja Marie annab sulle teada, mis puhkudel mida kanda ning samuti teab ta ka täpselt, mis sul õhtusöökidel seljas peab olema.”

      Ta naeris lühidalt, kuigi ta hääles ei kõlanud teragi huumorit, ja jätkas siis:

      “Ma eeldan, et sa hakkad õhtustama ainult minu ämma seltskonnas ja mul on sinust kahjugi. Aga sa pead meeles pidama, et sa osutad mulle teene, mille eest ma olen sulle äärmiselt tänulik!”

      Marie otsis välja paari hinnalisi kõrgekontsalisi kingi.

      Seejärel ulatas ta Ursale käekoti ja kindad.

      “Lõpuks oledki sa valmis!” veendus Penelope. “Me peame kohe lahkuma. Meil kulub Brackley Parki jõudmiseks vähemalt poolteist tundi.”

      Marie pakkis kosmeetika väikesesse karpi.

      Ja siis äkki Penelope karjatas.

      “Ma unustasin!” hüüatas ta. “Jumala pärast, Marie, kuidas sa lasid mul selle meelest minna?”

      “Mille sa unustasid?” imestas Ursa.

      “Laulatussõrmuse! Sa pead ju olema abielus naine!” vastas Penelope.

      Ta pöördus toaneitsi poole.

      Marie pomises: “A qui la faute?”

      Ursa teadis, et see tähendas: “Ei tea, kelle süü see on?”

      Seejärel avas teenijatüdruk ehtekarbi.

      Penelope tuhlas seal ringi, sealjuures seletades:

      “Sa pead näima rikka naisena. Muidugi ei saa ma laenata midagi väga kallihinnalist, aga siin on ühed kõrvarõngad, mida ma eales ei kanna, kuna need ei ole minu jaoks piisavalt elegantsed, ja siin on sinu laulatussõrmus ning sellega sobiv teemantsõrmus.”

      “Ma loodan, et ma midagi ära ei kaota,” pomises Ursa.

      “Oh, tegemist ei ole just parimate kividega!” vastas Penelope hooletult. “Asi on selles, et selle teemantsõrmuse kinkis mulle üks Arthuri sugulastest, kes küll on väga rikas, aga ka väga kitsi. Muidu oleks ta selle peale rohkem kulutanud!”

      Ursa pani sõrmused vasaku käe keskmisesse sõrme.

      Siis jätkas Penelope:

      “Ma tõin sinu jaoks kaasa ka ühe väikese teemanttähekese, mille Arthuri ema mulle kord kinkis. Sa saad siis talle öelda, et sa kannad seda ja see teeb talle meelehead. Ära seda ära kaota, sest Arthur saaks vihaseks. Aga ta on kinkinud mulle minu pealekäimisel nii palju võluvaid juveele, et ma kunagi ei kanna seda tähte või seda üsna väikest pärlikeed, mida sina saad kanda õhtuti.”

      “Ma olen väga ettevaatlik,” lubas Ursa, “aga nagu sa tead, on mul mõned ema ehted, mida ma võiksin kanda, kui sa soovid.”

      “Kuna mu ämm peaaegu üldse ei näe, oleks see vaid raiskamine,” vastas Penelope, “ja nagunii on need sul kusagil luku taga ja nende väljavõtmine kulutaks ainult aega.”

      Niimoodi teravalt rääkides vaatas ta kella.

      Ursa võttis koti kätte.

      Kui nad trepist alla laskusid, tuli lakei neile koridoris kiirustades vastu, et nende kohver võtta.

      Kui nad halli jõudsid, sõnas Ursa:

      “Ma pean teenijatele ütlema, et ma ära lähen – muidu hakkavad nad muretsema, mis minuga on.”

      “Ma räägin Dawsoniga ise,” sekkus Penelope, “ja ma arvan, et oleks viga, kui tema naine või mõni nendest köögi latataradest näeks sind sedamoodi.”

      “Jah… muidugi… ma ei… mõelnudki selle peale,” nõustus Ursa kiiresti.

      Ta oli juba hetkeks unustada jõudnud, et oli muutunud oma õe teisikuks.

      “Ruttu tõlda!” käsutas Penelope. “Ma räägin Dawsoniga. Ka tema hakkab vanaks ja pimedaks