Süütu pettur. Barbara Cartland

miks sa siis Londonisse ei jäänud?” oli Ursa segaduses.

      “Sest Arthur on armukade!” purskas õde. “Ta on otsustanud, et ma ei tohi kohtuda… kellegagi, keda ma tahan näha, kui Arthur ära on.”

      Ursa vaatas Penelopet üksisilmi.

      Siis küsis:

      “Kas sa pead silmas… mõnda meest?”

      “Loomulikult pean ma silmas meest,” turtsatas Penelope. “Ta on väga sarmikas ja väga võluv ja muidugi tunduvalt noorem kui Arthur, kes teeb selle tähelepanu pärast naeruväärselt palju kära.”

      “Siis seepärast sa ei tahagi Arthuri ema juurde minna,” järeldas Ursa, püüdes mõista, mida Penelope silmas peab.

      “Arthur tahab, et ma läheks, aga mul ei ole kavatsustki talle alluda.”

      Ursa silmad läksid pärani.

      “A-aga… ta on su abikaasa… sa pead!”

      Tema üllatuseks Penelope naeratas.

      “Sugugi mitte, kui sa teed, mida palun.”

      “Mis see võiks olla? Ma ei mõista.”

      “Kuula nüüd,” asus Penelope selgitama. “Arthuri ema on praeguseks muidugi vanaks jäänud ja tegelikult on ta peaaegu pime.”

      Ta tegi pausi, et veenduda, kas õde öeldut mõistis.

      “Kas sa… tahad…?” alustas Ursa.

      “Kui sa tahad mind aidata,” katkestas Penelope teda,” siis sa lähed ja oled leskprouale seltsiks. Vestled temaga ja loed talle ette või mis iganes pimedatega tehakse, Arthuri saabumiseni.”

      Ursa silmad olid kleepunud õele, nagu ei suudaks ta kuuldut uskuda.

      “A-aga… kuidas ma saan seda teha, Penelope? Ta saab aru, et mina pole sina.”

      “Miks ta peaks?” arutles Penelope. “Ta pole mind rohkem näinud kui korra või paar. Tema elab maal ja mina olen alatasa Londonis, ja nagu juba öeldud, on meie hääled väga sarnased. Kui sa selle vana naise vastu kena oled, peaks ta olema isegi tänulik, et keegi temaga üldse tegeleb.”

      “Aga… kindlasti…kui su… abikaasa naaseb…?” alustas Ursa.

      “Selleks ajaks, kui Arthur tagasi on,” kinnitas Penelope, “olen mina tagasi Londonis teda ootamas. Ta lubas mulle täpselt teada anda, millal see juhtub. Ma korraldan asjad nii, et tallipoiss on Brackley Parkis pidevalt kohal ning ootel, et sa saaks Arthuri kirja tema saabumise täpse ajaga kohe mulle saata.”

      “Sa arvad, et… ma pean… kirja avama?”

      “Oh, ära ole rumal, Ursa!” protestis Penelope. “Kui sa teeskled mind, siis sa ju oledki mina! Sa oled teenijatele “leedi Brackley”, ja kuidas peaksid nemad teadma, et sina ei ole mina?”

      “Ma olen kindel, et… ma teen vigu ja teen… midagi valesti… ja siis sa oled… minu peale tige?”

      “Kui sa seda teed, lõhud sa mu abielu ja ma ei usu, et sa tahad, et see juhtuks,” ütles Penelope. “Nagu ma juba mainisin, on Arthur väga armukade iga mehe peale, eriti Vernoni peale.”

      Ta vakatas ja ahmis õhku.

      “Ma ei pruugiks sulle tema nime öelda, aga ma kinnitan, et ta on kõige veetlevam, meeldivam ja kenam mees, keda ma oma elus olen kohanud!”

      Ursa tunnistas õde üksisilmi.

      “Tahad sa… ö-öelda, Penelope,” küsis ta aeglaselt, “et sa oled temasse armunud?”

      “Muidugi olen ma temasse armunud!” kuulutas Penelope. “Ja tema on armunud minusse. Me olime meeleheitel, sest meil ei olnud võimalust koos olla. Siis aga tuli nagu välk selgest taevast see soodne juhus ja me saame kahekesi olla, kui Arthur ära on.”

      Ursa vaatas päranisilmi õele otsa, enne kui jõuetul häälel küsida julges:

      “Aga… Penelope… sa oled… abielus… sa ometi ei…?”

      “Oh, ära ole nii naiivne,” katkestas õde teda. ”Ma juba seletasin sulle, et ma armastan Vernonit ja jumal ise teab, et olen Arthurile olnud hea naine, olgugi et ta on sada ja kaheksakümmend aastat vana ning peaaegu haua äärel!”

      Ursa oli šokeeritud, aga ta leidis, et oleks viga seda väljendada.

      “Nii, kõik, mis sul teha tuleb, on minna minu asemel Brackley Parki ja katsuda meeles pidada, et nüüd oled sina leedi Brackley – üks Londoni silmapaistvamaid kaunitare.”

      Seda viimast lausus Penelope uhkusenoodiga hääles.

      Ursa nuuksatas.

      “Kuidas saan mina olla keegi sinusarnane, Penelope?” vaidles ta. “Vaata mind ja siis ennast!”

      “Ma ei ole rumal,” vastas Penelope. “Sa hakkad välja nägema täpselt nagu mina. Ma võtsin oma toatüdruku kaasa ja samuti ka mõned riided. Ja muidugi tuleb ta sinuga kaasa, kuigi jumal näeb, et ma hakkan temast puudust tundma.”

      “Sinu toatüdruk?” kordas Ursa, teades, et kõlas papagoina.

      Siis jõudis talle kohale, mida õde oli äsja öelnud, ja ta uuris:

      “Tahad sa öelda, et tema on sinu plaaniga kursis?”

      “Mu kallis Ursa, lõpeta see maaplika moodi käitumine. Muidugi on naistel Londonis armulugusid. Sul peab olema keegi, kes avab ja suleb uksed, kes peab saladust ja kes on täielikult sulle pühendunud nagu Marie mulle.”

      Ursa ei suutnud sõnakestki kuuldavale tuua.

      Ta suutis vaid õele abitult otsa vaadata.

      Ta pidas seda kõige absurdsemaks ettepanekuks, mida ta eales kuulnud oli.

      Samas teadis ta väga hästi, et Penelope saavutab alati, mida ta tahab.

      Miskitmoodi, olgugi, et ta praegu ei suutnud seda ette kujutada, täidab ta õe soovi.

      Nagu teades juba, et on lahingu võitnud, hakkas Penelope korraldusi jagama:

      “Marie ootab tõllas. Ma lähen nüüd ja lasen tal üles tulla ning aidata sul riideid vahetada. Siis asume kohe teele Brackley Parki poole.”

      “Ma ei saa… ma ei saa seda teha!” tahtis Ursa öelda.

      Aga kuna ta õde oli otsustavalt püsti tõusnud, teadis ta, et kõik tema vastuväited oleks kõlanud kurtidele kõrvadele.

      Ükskõik kui hirmutav see mõte olla võis, oli ta siiski nõustunud kehastuma Penelopeks.

      Teine peatükk

      Ursa silmitses end peeglist.

      Tal oli raske uskuda, et ta nägi seal iseennast.

      Penelope oli ta ülakorrusele viinud, kus tema üllatuseks õe prantslannast toatüdruk Marie neid juba ootas.

      Voodil olid lahti pakitud riided.

      Marie nägi Ursa arvates täpselt nii välja, nagu üks prantsuse toatüdruk peabki.

      “Nüüd muudab Marie su rohkem minusarnaseks,” ütles Penelope, “ja sa üllatud, kui erinev praegusest sa siis välja näed.”

      Ta kõrk toon pani Ursa end ebamugavalt tundma.

      Marie aitas tal kleidi seljast ja sättis ta peegli ette istuma, et soengut seada.

      Ta kinnitas juuksed soengusse viisil, mis Penelope kinnitusel pidi olema kõige viimane mood.

      See kõik kokku muutis Ursa väljanägemise vanemaks, elukogenumaks ja ta pidi ka möönma, et palju kütkestavamaks.

      Ta ei lausunud sõnagi, kui Marie puuderdas ta nägu ja tupsutas palgeile pisut põsepuna.

      Ursa teadis, et isa poleks seda heaks kiitnud, aga vastuvaidlemisest polnud praegu mingit kasu.

      Penelope seletas talle, mida ta peaks teadma elust Londonis.

      “Meil