Armunud kummitus. Barbara Cartland

abielluda ei võiks.

      Krahv teadis, et Charis otsis abikaasat, nagu ka Sydel.

      Mõlemad naised olid lesed, kuid kui Sydel Blackfordi eakas abikaasa oli surnud infarkti ja jätnud talle väga kopsaka varanduse, siis lord Plymworth seevastu oli tapetud kaks aastat tagasi ja Charisi elu oli raske.

      Krahv mõtles väikese muigega naise punastele juustele ja rohelistele silmadele ning arvas, et tolle rõivastamine võiks olla huvitav.

      Pikaajaline kogemus oli teinud mehest eksperdi selles, mis puudutas naistele sobivaid rõivaid, ning ta oli maksnud nii palju rätsepate arveid, et nad austasid krahvi arvamust ning viisid ta ettepanekud ellu.

      “Roheline,” mõtles mees, “ja loomulikult tahab ta sinna juurde smaragde. Paabulinnusinine ning briljandid sädelemas Charisi juustes ja väikestes kõrvades oleks samuti üliefektne.”

      Mees lootis, et kui naine juuksed valla päästab, osutuvad need pikkadeks, pehmeteks ja siidisteks.

      Sydeli juuksed olid pikad, kuid mehe käte vahel mitte just eriti pehmed.

      Krahvile meenus üks naine – mis pagan ta nimi oligi? –, kelle juuksed olid justkui puhtast siidist ja ulatusid vööst allapoole.

      Cleo? – või oli see Janice? Mehel läksid alati nimed kergesti meelest.

      Võpatades märkas mees, et oli mõttesse vajunult, kuigi samaaegselt suurepäraselt hobuseid juhtides jõudnud Trevarnon House’i Grosvenor Square’il.

      Krahv oli lasknud isalt päranduseks saadud suurt ja muljetavaldavat maja tundmatuseni remontida ning kogunud Walesi printsiga sarnaselt maale, mis andsid paljudele asjatundjatele põhjust kadeduseks ja imetluseks.

      Juhtus nii, et tal oli arvukalt perekonnaportreesid, mis olid juba iseenesest ainulaadsed.

      Kogusse kuulus Van Dycki maalitud esimese Trevarnoni krahvi portree, hilisemad Gainsborough’lt, Reynoldsilt ning krahvi enda hiljutine portree Lawrence’ilt, kuna regent oli seda tungivalt soovitanud.

      Krahv sisenes suurde halli, kus seisid mitmed hoolikalt valitud tema ostetud kujud.

      Majordoomus kiirustas võtma talt silindrit ja kindaid.

      “Kas te olete kõik homseks ette valmistanud, Hunt?” küsis krahv.

      “Jah, milord.”

      “Nagu ma teile rääkisin, Langstoni mõisas on vähe teenreid, seega peame selle puudujäägi korvama.”

      “Olen selle eest hoolt kandnud, milord. Kokk võtab kaasa kaks kokapoissi ning minu valitud lakeid aitavad vajadusel ka majapidamistöödega.”

      “Tänan, Hunt, ja kuna te ka ise kaasa tulete, ei pea ma ettevalmistusele rohkem aega pühendama.”

      “Ei, milord. Ja ma hoolitsen selle eest, et kokk võtaks kaasa enamiku toitu, mida tal vaja läheb. Võiduajamisnädalal on kohapeal sisseoste teha üsna võimatu.”

      “Kindlasti,” vastas krahv.

      Rääkides sammus mees raamatukogu poole, visates mõtteist Ascoti probleemi samamoodi, nagu ta oli varem visanud peast leedi Sydeli.

      Hunt hoolitseb kõige eest. Just nagu alati.

      Sellegipoolest otsustas krahv järgmisel hommikul, et sõidab Langstoni mõisa varakult, enne teiste külaliste saabumist.

      Nagu kõik sündinud organiseerijad, ei suutnud ta vastu panna kiusatusele kontrollida kõik asjad ise üle, hoolimata ülikogenud teenritest, majordoomustest ja raamatupidajatest.

      Olles nii mitmelgi viisil perfektsionist, ei pidanud mees vajalikuks kannatada ebamugavusi, kui seda sai vältida.

      Kui Ascotis veedetava viie päeva jooksul ilmneb vajadus millegi sellise järele, millele mees polnud mõelnud, saadab ta tallipoisi tagasi Londonisse. Krahvi raamatupidaja hoolitseb selle eest, et vajalik asi saadetakse talle viivitamatult.

      Mees oli uhke enda üle, et suutis viimasel minutil leida teise võimaluse võõrastemaja Crown and Feathers asemel.

      Ta teadis suurepäraselt, et Ascoti läheduses polnud ühtegi kohta, alates Windsori lossist kuni sõprade kodude või üüritud majadeni, kus teda poleks avasüli oodatud.

      Kuid mees oli endale ammu kehtestanud reegli, mille kohaselt kõigi suuremate võiduajamiste ajal eelistas ta viibida oma hobuste lähedal, mitte sõltuda teiste inimeste veidrustest ja tujudest.

      Samuti oli ta avastanud, et naised olid segavaks teguriks, ja parem oli neid eirata, kui ta soovis võiduajamistele keskenduda.

      Peatselt pärast hommikusööki, mille ajal krahv sõi mõistlikult ja hästi, ja jõi kohvi, mitte alkoholi, asutas ta end Londonist minekule, juhtides raudjate nelikut, mida kadestasid kõik St. Jamesi klubi dändid.

      Mehele oleks meeldinud juhtida hobuste kuuikut, kuna ta oli sellega Walesi printsiga võisteldes harjunud. Viimane oli jäädvustatud ka maalile kõrgeistmelist faetoni Ascotisse juhtivana, loomulikult koos kõrvalistmel istuva veetleva naisega.

      Kuid krahv oli juba ammu targaks saanud, et Ascoti viivatel rahvarikastel teedel olid kuus hobust vaid takistuseks ning pigem aeglustaksid kui kiirendaksid sõitu.

      Päev oli päikesepaisteline ja juba üpris palav ning nagu krahv oli aimanud, oli tee täis tõldu, kergeid kaherattalisi vankreid, postitõldu, raskeid kaarikuid ja kergeid ühehobusekaarikuid.

      Ascotile lähenedes, olles sõidukiiruse säilitamiseks teel kaks korda hobuseid vahetanud, märkas mees aeglaselt liikuvaid, maarahvast pungil vankreid, mida varjasid kuuma päikese eest leherikkad puuoksad.

      Sõidukid olid rahvast nii tulvil täis, et krahv pigistas huuled kokku, mõeldes neid vedavate vaeste loomade kannatuste peale.

      Teel oli ka mitu krahvi faetoni sarnast liiklusvahendit ning suurejoonelisi landoosid, mille maalitud külgi kaunistasid omanike vapid.

      Loomulikult oli seal ka mitmeid hobuseid, kellele krahv heitis teistkordse pilgu vaid otsustamaks, et need pole sama head kui tema enda omad.

      Mees jõudis võiduajamisrajale lähemale ning hakkas otsima kohta, kus Gerard Langstoni sõnul pööras tee mõisa poole.

      Windsori metsa tihedad kuused ääristasid tee mõlemat serva, ja krahv märkas metsa vahel looklevat tolmust rada nii ootamatult, et pidi sellest peaaegu mööda sõitma.

      Ta oletas, et pidi just sinna sõitma, kuid nelikut aeglustades lootis mees, et ei pea ringi pöörama, sest puutüvede vahel näis see manööver olevat võimatu.

      Seejärel nägi ta otse ees kahte iidset väravavahimaja, mis näisid olevat asustamata, ning raudväravaid, mis olid õnneks avatud.

      “See ongi vist Langstoni mõis,” sõnas krahv endamisi.

      Ta mõtles, et väravavahimajade ja väravate välimus ei tõotanud just mõisa head seisukorda.

      Kui Sydelil oli õigus, on tegu laguneva mõisaga, millel on auklik katus ja mis on seltskonna jaoks ehk liiga väike.

      Piki sammaldunud teed sõites tundis mees viivuks kahetsust, et polnud vastu võtnud kuninga küllakutset Windsori lossi. Vähemalt oleks tal seal mugav voodi.

      Seejärel mõtles ta põgusa muigega, et kui Sydelil oleks olnud vähegi sõnaõigust, poleks tal tulnud oma voodis just palju aega veeta, ning otsustas, et ükskõik kui ebamugavaks see ka ei kujune, eelistab ta pigem omaette olla.

      Pärast teekäänakut nägi ta ees Langstoni mõisa.

      See polnud põrmugi selline, nagu mees oli oodanud, ning oli tunduvalt kenam, kui ta pidas võimalikuks.

      Maja seisis puude keskel ja mees nägi esimesest pilgust, et see oli väga vana ja palju suurem, kui ta arvas.

      Mõis laius mehe ees, päike rombikujulistelt aknaklaasidelt peegeldumas ja tuvid viilkatusel istumas, ning talle näis see kui otse muinasjutust pärit.

      Krahv peaaegu ootas, et maja haihtub ja ta leiab end üksisilmi seal kunagi kõrgunud elamu varemeid silmitsemast.

      Kuid ta teadis,