Armunud kummitus. Barbara Cartland

tulid suust väikese värinaga.

      “Tuhat gini!”

      Gerardi hääles kõlas ilmeksimatult vaimustus, kuid ta õde silmitses teda ainiti, justkui suutmata uskuda, et kuulis õigesti.

      “Tuhat gini?” kordas ta viivu pärast. “See pole… võimalik! Sa ei mõtle seda… tõsiselt!”

      “Ma ju ütlesin, mees oli meeleheitel,” vastas Gerard. “Kohvituba oli rahvast tulvil, ja ta vaatas ringi, nagu oleks talle pähe turganud, et kellelgi juuresolijatest võiks olla naabruses maja. Siis langes ta pilk minule.

      “Mulle näib meenuvat, Langston, et teie elate Ascoti lähedal,” sõnas ta aeglaselt.

      “Tõepoolest, milord,” vastasin mina.

      “Ja kas teie maja on täiesti hõivatud?”

      “Ei, milord,” vastasin ma, “kuid ma ei usu, et see teie vajadustele vastaks.”

      “Antud olukorras sobib ükskõik milline katusealune, ja arvatavasti on teil ka tall?”

      “Jah, on küll,” vastasin mina.

      “Kui mitmele hobusele?”

      Gerard Langston tõstis käed üles.

      “Ma rääkisin talle tõtt, Demelza. Mida muud ma teha sain?”

      “Räägi edasi,” palus õde.

      “Umbes neljakümnele, milord,” vastasin ma ning krahv tuli lähemale ja tõmbas mu kõrvale.

      “Kas teil on midagi selle vastu, kui tuleksin teile üürnikuks?” päris ta.

      “Muidugi mitte, milord!”

      “Miks te siis kõhklete?”

      “Maja on vana ja kuna ma käin harva kodus, on seal vähe teenijaid.”

      “See pole oluline,” vastas krahv. “Võtan kaasa isikliku koka, ülemteenri ja vajaliku arvu lakeisid.”

      Mina olin vait ning hetke pärast lausus ta:

      “Kas tuhat gini oleks teile ühe nädala üürina vastuvõetav?”

      Gerard vakatas, meenutades, kuidas tal oli säärase hunnitu summa peale hing kinni jäänud. Enne kui õde jõudis midagi öelda, sõnas ta:

      “Kõiges on kokku lepitud ja ta saabub oma seltskonnaga homme. Hobused peaksid täna õhtul siia jõudma.”

      “Aga Gerard, kuidas me hakkama saame? Meil on üksnes Nattie ja vana Betsy, kes teevad kõike!”

      “Kui krahvil on siin ebamugav, saab ta süüdistada vaid iseennast,” lausus Gerard muretult, “ja tuhat gini, Demelza, mõtle selle peale!”

      Vend heitis neiule pisut kohmetu pilgu, kui ta ütles:

      “Pidin just koju tulema ja ülejäänud suve siin veetma.”

      See tähendas õe teada, et mees oli täiesti rahatu.

      Keegi ei teadnud temast paremini, et vend poleks mingil juhul saanud nii heldest pakkumisest loobuda, kuigi neiu nägi sellega seoses ette lugematuid raskusi.

      Langstoni mõis oli olnud Langstoni perekonna valduses alates Henry VIII valitsemisajast ja kloostrite likvideerimisest.

      Aastate jooksul oli seal tehtud juurdeehitusi ja muudatusi, kuid mõisal oli endiselt viilkatus, väänduvad korstnad, rombilised aknad ning salapärane ja üleloomulik hõng, mis Demelza meelest oli seal seetõttu, et algselt oli mõis kuulunud tsistertslastele1.

      Langstonite varandus oli sajanditega kahanenud: mõned pereliikmed olid olnud tohutu rikkad ja suure mõjuvõimuga lugupeetud riigimehed, teised aga pillajad, kes raiskasid vähehaaval perekonna varandust.

      Nii nende isa kui ka vanaisa olid kuulunud viimasesse kategooriasse, ja Gerard oli päranduseks saanud vaid maja ning paar aakrit metsa.

      Muidugi soovis mees veeta enamiku ajast Londonis ning suhelda uljaspeade ja keigaritega, kes olid asevalitsuse2 ajal kurikuulsaks saanud.

      Nad moodustasid ikka veel spordimaailma südamiku, mille keskel oli hiljuti kroonitud kuningas George IV.

      Kui Gerard lõbutses Londonis, siis Demelza oli sunnitud leppima väga vaikse koduse eluga.

      Ta polnud kunagi teistsugust elu näinud, seega ei tundnud neiu puudust kõrgseltskonna saginast, kuhu ta oleks kuulunud, olnuks ta ema elus ja neil veidi rohkem raha.

      Tegelikult oli neiu täiesti rahul, aidates oma vanal lapsehoidjal maja korras hoida, hoolitsedes aia eest ja veetes aega lugemisega.

      Demelza tegelik õnn seisnes selles, et ta võis ratsutada venna hobustel, kuna Gerardil polnud õnnekombel piisavalt raha, pidamaks neid Londoni tallides.

      Mehel oli üks võidusõiduhobune, Firebird, kellele ta rajas suuri lootusi. Ta oli jätnud hobuse õe ja vana tallimehe Abboti treenida, kes oli olnud mõisas nende lapsepõlvest saadik.

      Abbot oligi see, kes soovitas neil tungivalt lasta Firebirdil Ascoti ühest võiduajamisest osa võtta, seljas ta lapselaps Jem Abbot.

      Jem oli mõisas üles kasvanud ja teda oli äsja hakatud märkama nooremate džokide seas, kes otsisid kõikidel tuntud võiduajamistel ratsusid.

      Jemi käest oligi Demelza kuulnud Crusaderi vaieldamatult parimast välimikust ja väljapaistvatest tulemustest, kuid venna käest kuulis ta krahv Trevarnoni kohta.

      “Kõik, mida sa nüüd tegema pead,” rääkis Gerard, “on jätta asjad nii korda kui saad, kutsuda nii palju abilisi kui võimalik ja otsida endale peatuspaik.”

      “O-otsida endale… peatuspaik?” kordas Demelza hämmastuses.

      “Sa ei või ometi siia jääda,” vastas vend. “Seltskond koosneb poissmeestest ja üldse, ma olen ju sulle pidevalt rääkinud, Trevarnon on mehine mees. Ma imetlen teda, kuid ma ei laseks tal mingil juhul oma õega kokku puutuda!”

      “Aga… Gerard… kuhu ma lähen?”

      “Mingi koht peab ju olema,” vastas mees hooletult.

      “Kui ma lahkun, ei saa Nattie ja Betsy hakkama ning vana Jacob unustab kööki sütt tuua ja põrandaid pühkida. Ta muutub iga päevaga üha seniilsemaks.”

      “Sa ei või siia jääda ja jutul lõpp!”

      Viisist, kuidas Gerard rääkis, mõistis õde, et too mõtles krahvi peale.

      “On’s ta tõesti nii nurjatu?” küsis ta.

      Neiul polnud vaja seletada, kellest ta rääkis.

      “Mis puutub naistesse, siis on ta tõeline paharet,” vastas vend. “Ma ei tunne ühtegi meest, kes ratsutaks temast paremini, teaks hobustest rohkem, oleks täpsem laskur ja parim sportlane igal võimalikul viisil – välja arvatud ühel.”

      “Sa oled temast varemgi rääkinud. Olen sageli mõelnud, et ta pole… sulle… hea seltsiline,” sõnas Demelza leebelt.

      “Seltsiline!” hüüatas Gerard. “Ma ei saa ometi sellele pretendeerida! Ta peab väheseid inimesi oma tõesti lähedasteks seltsilisteks. Ta on mu vastu kena, kutsub mind oma seltskonda, ja ma imetlen teda – muidugi ma imetlen teda. Ta on üle igast uljaspeast, kes eales sündinud, kuid issand, kui asi puudutab naisi…!”

      “Kas ta polegi abiellunud?”

      “Ta on abielus.”

      “Mul polnud… aimugi. Sa pole… kunagi krahvinnat… maininud.”

      “Ta on hull – teda on viimased tosin aastat hullumajas luku taga peetud.”

      “Hull! Kui hirmus! Sul on krahvist kindlasti… väga kahju.”

      “Trevarnonist kahju?” naeris Gerard. “No seda kindlasti mitte! Tal on rohkem kinnisvara kui ühelgi teisel mehel Inglismaal ja ta on rikas kui Kröösus. Räägitakse, et ta tuli vastu kuningale,

1

Katoliku mungaordu

2

1811–1820 valitses kuningas George III haiguse ajal tema poja (hilisem George IV) asevalitsus