Armunud kummitus. Barbara Cartland

järgi oli naine lõpuks surnud, süda murtud, saamatagi teada, mis juhtus, kuid ta vaim jätkas armsama otsinguid.

      Demelza polnud Valget Daami ise küll kunagi näinud, kuigi vahel oli ta kujutlenud, et tunneb tolle kohaolekut õhtul hilja pildigaleriis, ja kuuleb selja taga samme Preestrite tuppa viivatel keerdtreppidel.

      Ent toatüdrukud, eriti nooremad, kiljusid alatasa, et olid kummitust näinud ja isegi Nattie oli aeg-ajalt tunnistanud tundvat “abaluude vahel külma”, justkui oleks “kummitus üle ta haua astunud”.

      “Tunnen end nagu kummitus, kui nad söögitoas pidutsevad,” lausus Demelza endamisi, “ning mina olen välja jäetud ega saa osaleda.”

      Seepeale hakkas neiu naerma, kuna tegelikult ei häirinud teda põrmugi, et teda ei saa kutsuda krahvi pidudele, kui ta võis aega veeta Crusaderi ja teiste mõisatalli tulevate hobustega.

      “Abbot oskab mulle kindlasti nendest kõike rääkida,” mõtles ta, teades, et enamikul juhtudel teab ta juba nende sugupuud isegi, kui nad vähegi mõnest suuremast võiduajamisest osa olid võtnud.

      “Kas miski võiks olla veel põnevam?” küsis neiu valjusti.

      Ta vaatas suure voodi sametkatet, mis oli kunagi olnud punane, kuid nüüdseks pleekinud kenaks roosaks ja mõtles, et Crusaderi omanik hakkab siin magama.

      “Homme,” otsustas ta, “korjan täpselt sama värvi roose ja panen need tualettlauale.”

      Neiu mõtiskles, kas krahv märkab seda.

      Siis sõnas ta endale, et vaevalt märkab mees midagi muud peale niiskusest plekilise lae ning kummutilt puuduva kullatud käepideme.

      “Miks peaksime me vabandust paluma?” küsis Demelza halvakspanevalt. “Siin on tal kindlasti mugavam kui võõrastemajas Crown and Feathers ja kui talle siin ei meeldi, pole tal kusagile minna.”

      Teatud uhkus sundis neiut peaaegu pahaks panema, et nad pidid võtma vastu raha mehelt, kes oli nii rikas, kui nemad olid samas nii vaesed.

      “Meie suguvõsa on sama hea kui tema oma, ehk veel paremgi,” lausus ta ja lükkas väikese lõua püsti.

      Siis kuulis neiu, kuidas Gerard teda hõikas, hääl kajas hallist vastu.

      Demelza jooksis piki koridori ja nõjatus üle trepikäsipuu.

      “Mis on?” küsis ta.

      “Ma tahan sinuga rääkida,” vastas vend, “ja mis mu vannist on saanud?”

      Neiu võpatas süüdlaslikult.

      Tubade avamise ärevuses oli ta unustanud, et vend soovis end pesta.

      “See saab paari minuti pärast valmis,” lubas ta.

      Neiu kiirustas venna tuppa ning tõmbas kapist välja suure ümmarguse plekkvanni, milles too kodus olles end pesi.

      Ta sättis selle kaminavaibale, pani sinna kõrvale vannimati ja valge rätiku ning jooksis nii nagu jalad võtsid tagatrepist alla.

      Õnneks arvas vana Jacobs tavaliselt sellisel kellaajal, et enamik ta töid oli juba tehtud ning mees istus köögis, nagu neiu oli oletanudki, jõi õlut ja vestles Nattiega.

      Demelza jooksis hooga suurde kööki, kus olid kivipõrandad ja pikad laetalad, mille küljes külluse aegadel olid rippunud singid, terved seaküljed ja sibulapärjad, kuid mis praegu olid kahetsusväärselt vähe koormatud.

      Neiu sisenedes tõstis Nattie imestunult pea.

      Naine oli kõigest viiekümnene, kuid ta juuksed olid hallisegused. Oma puhta põlle ja üsna range näoga nägi ta välja just see, kes ta alati oli olnud – lapsehoidja, armastav ja hell, kuid samas piisavalt range, et distsipliini nõuda.

      “Mis lahti, preili Demelza?” küsis ta üllatunult, “ja te juuksed vajavad sättimist.”

      “Härra Gerard tuli koju, Nattie,” sõnas Demelza ja nägi, kuidas vanema naise silmad särama lõid.

      Kui maailmas oli ka üks inimene, keda Nattie armastas enam kui Demelzat, kes oli sünnist saadik tema lapsuke olnud, siis oli see Gerard.

      “Koju!” hüüatas ta. “Oletatavasti kavatseb ta mõne oma peene sõbra juurde külla minna.”

      “Eile õhtul põles võõrastemaja Crown and Feathers maha,” jutustas Demelza hingeldades, “mis tähendab, et siin hakkab toimuma kõiksugu põnevaid asju.”

      “Siin?” päris Nattie.

      “Härra Gerard soovib vanni, Jacobs,” lausus Demelza.

      Ta teadis, et üsna kurt vana mees polnud teda kuulnud.

      “Vann, Jacobs!” kordas ta. “Kas sa viiksid üles härra Gerardi magamistuppa kaks ämbritäit vett?”

      Jacobs pani klaasi käest.

      Vana mees oli järeleandlik, ja usaldusväärne samuti, kui ta teadis täpselt, mida teha tuli.

      “Kas te ütlesite kaks ämbritäit, preili Demelza?”

      “Kaks ämbritäit,” kordas Demelza vankumatult.

      Mees lahkus jalgu lohistades köögist ning Demelza hakkas silmade särades jutustama Nattiele kõigest erutavast, mis neid ees ootas.

      Teine peatükk

      “Kas sa sõidutad mind homme Windsori lossi?”

      “Ei!”

      “Miks mitte? Olin kindel, et peatud seal, kui kuulsin, et sa ei saagi minna Bracknelli, nagu algul kavatsesid.”

      “Mul on teised plaanid.”

      “Millised need ka poleks, su plaanid on kindlasti seotud Ascotiga ja sa võid ju mu lossi viia, see on tee peal?”

      Raske oli kujutleda, kuidas ükski mees suudab leedi Sydel Blackfordile ära öelda, kui naine teda anub.

      Lamamistoolile nõjatudes näis ta ülimalt veetlev, riides napilt või õigupoolest kandes ei midagi peale läbipaistva gaasriidest negližee, mis liibus ta täiusliku keha vastu.

      Naisele oli nii sageli räägitud, et ta meenutavat nii näo kui ka figuuri poolest ilusat printsess Pauline Borghese’t, Napoleon Bonaparte’i õde, kellest Canova oli teinud skulptuuri, et ta võttis peaaegu vaistlikult sisse sama poosi, mis oli printsessi kujul.

      Ta kuldne juus oli sätitud pea peale soengusse ja sinised silmad piidlesid krahvi pikkade tumedate ripsmete varjust, mis võlgnesid tänu pigem kunstlikkusele kui loodusele.

      Tegelikult oli naise puhul kõik pisut kunstlik, kuid samas ei saanud kahtluse alla seada ei tema ilu ega seksapiili.

      Ent krahv naaldus brändit lonksates tugitooli seljatoele ning näis sel hetkel olevat immuunne nii naise ilule kui ka anuvatele silmadele.

      “Miks sa lossis ei peatu?” küsis too mossitades. “Kuningas on sind piisavalt sageli külla kutsunud, ja sa tead väga hästi, et talle meeldib su seltskond.”

      “Eelistan olla omaette,” vastas krahv, “eriti võiduajamiste nädalal, kui ma tahan oma hobustest mõelda.”

      “Ja mitte minust?” päris leedi Sydel.

      Mees ei vastanud ning naine sõnas peaaegu kurjalt:

      “Miks pead sa alati nii ärritavalt põiklev olema? Usuksin, et see on teesklus, kui see poleks nii tavaline.”

      “Juhul kui ma sind ei rahulda, on olemas väljapääs,” märkis krahv.

      Leedi Sydel viipas abitult kätega, pikad sõrmed tohutute sõrmuste koorma all peaaegu liiga haprad.

      “Ma armastan sind, Valient!” lausus ta. “Ma armastan sind, nagu sa seda tead, ja ma tahan sinuga olla.”

      “Minu saatjaskond, nagu sina seda tead, koosneb poissmeestest,” vastas krahv.

      “Ja kuhu te nüüd lähete, kui te ei saa Bracknelli võõrastemajja minna, nagu algselt kavatsesid?”

      “Üürisin