Armastuse dünastia. Barbara Cartland

jätkas:

      „Kui Wickham ei ole maja või muuga rahul, siis peseb ta ilmselt oma käed puhtaks ja läheb kuhugi mujale.“

      „Jumala pärast, me ei tohi lasta tal seda teha!“ hüüatas Roby. „Oma rendiraha eest võib ta, nii palju kui mina tean, igaveseks siia jääda!“

      Tila surus maha hirmukarje.

      Ta ei suutnud mõelda, et keegi, eriti veel ameeriklane, võiks igavesti tema kodus elada.

      Muidugi on tore, et see korda tehakse.

      Samas palvetas ta, et kui kõik on tehtud, abiellub Roby tüdrukuga, kellel on siin elamiseks küllalt raha.

      Roby oli nii tihti öelnud, et ta ei saa endale poega, järeltulijat lubada.

      Ent Tila oli alati lootnud, et mingi ime läbi saab Roby Staverlys elada ja et tal on perekond.

      Siis oleks kõik samamoodi, nagu oli olnud nende isa ja ema ajal.

      Endale polnud Tila eriti mõelnud.

      Välja arvatud naljatoonis ütlemised, et ta elab üksi, seltsiks ainult Kingfisher, ja jääb vanatüdrukuks.

      Nüüd, kui nii palju räägiti härra Wickhami abielust, mõtles Tila ikka Roby peale.

      Talle tundus imelik, et ta polnud kunagi kuulnud, kas vend on Londonis elamise ajal kellessegi armunud olnud.

      Ent Roby ei rääkinud oma isiklikest asjadest üldse eriti palju.

      Kindlasti peab ta elus mingi naine olema, arutles Tila.

      Võib-olla olid nad nagu isalgi „kiired“ ning seepärast ei teadnud Tila neist midagi.

      Pärast Patricku lauset vaatas ta üle toa vennale otsa, kes ütles:

      „Me teeme kõik, et Wickham oleks õnnelik, Patrick, ning minu teada on sul selles suhtes oma plaanid.“

      „Me hakkame siin suuri pidusid korraldama, kui maja on valmis ja ta on sisse kolinud,“ ütles Patrick, „ning ma arvan, et lugude järgi, mida ma temast kuulnud olen, kutsub ta pigem ise külalisi kui külas käib.“

      „Siis läheb meil hobuseid vaja.“

      „Ma pidin sinuga just sellest rääkima,“ sõnas Patrick. „Tatersallis on järgmisel nädalal müük ning ma tahaksin, et sa Londonisse tuleksid ja hakkaksid oma talle täitma.“

      Roby silmad lõid särama.

      „See mulle meeldib!“ ütles ta. „Kuid vaevalt saaksin ma töömehi omapead jätta.“

      „Ma olen kindel, et su õde teab täpselt, mida teha ja mida öelda,“ arvas Patrick.

      „Ma loodan,“ tunnistas Roby kuidagi vastu tahtmist.

      „Ma annan oma parima,“ vastas Tila, „ent kui midagi viltu läheb, siis mind ärge süüdistage!“

      Patrick tõusis toolilt.

      Ta läks diivani juurde ja võttis Tila kõrval istet.

      „Ma tahtsin sinuga rääkida,“ ütles ta, „sinu osast selles kõiges.“

      Roby tõusis samuti.

      „Senikaua kui te räägite, lähen ma korraks üles ning vaatan, kuidas töölised isanda kabinetiga hakkama saavad.“

      Roby oli enne toast läinud, kui Tila jõudis midagi öelda.

      Kui ta oli ukse sulgenud, tundis neiu end kuidagi kohmetult.

      Samal ajal oli talle vastumeelt, et Patrick tahab talle midagi öelda.

      „Ma tean, et sa suudad teha kõike, mida sinu vend soovib,“ ütles Patrick meelitaval toonil, väikese iiri aktsendiga.

      „Ma jäin nõusse,“ vastas Tila, „ent ausalt öelda kardan ma väga läbikukkumist.“

      „Olen kindel, et seda ei juhtu,“ lausus Patrick. „Ma ei hakka enam kordama, et kõik sõltub sinust.“

      „Ma ei tea… mida te mõtlete,“ vastas Tila.

      Patrick nihkus temast eemale.

      Tila teadis, et mees mõtleb, kui palju peaks talle rääkima ning kas oleks viga liiga palju öelda.

      Neiu ootas, mõeldes, et on nagu suurde intriigidevõrku püütud väike kärbes.

      „Sa mõistad,“ ütles Patrick, „et mu Ameerika sõber, kes korraldas mulle Clint Wickhami eest hoolitsemise tema Inglismaal oleku ajal, on väga mõjukas ning samas väga nõudlik inimene.“

      Tila ei vaadanud Patrickule otsa, aga mees teadis, et ta kuulab.

      „Ta tahab oma raha eest midagi saada,“ jätkas iirlane, „ja kui ei saa, siis, olen kindel, võib ta olla väga ebameeldiv.“

      „Kas te arvate… et ta võib… mind hirmutada?“ küsis Tila.

      „Ei-ei, muidugi mitte,“ vastas Patrick kähku. „Kuid ameeriklased võivad minna väga ägedaks, kui on tegemist rahaga.“

      „Mida te sellega mõtlete… minna ägedaks?“ küsis Tila.

      Patrick tegi käega ebamäärase liigutuse ning sõnas kiiresti:

      „Pole mingit põhjust detailidesse laskuda. Mida ma sinult palun, Tila – mul on võimatu sind teietada ja öelda „preili Staverly“ –, on see, et leiaksid midagi, ükskõik mida, mis rõõmustaks mu Ameerika sõpra.“

      „Ja kui ma ei leia?“ küsis Tila. „Ja minu nimi on Ottila.“

      Ta ei näinud põhjust, miks peaks võõras inimene kasutama nime, millega teda kutsusid vaid vanemad ja Roby.

      Pärast vaikust ütles Patrick:

      „Siis, Ottila, põrume muidugi kõik läbi.“

      Tilale tundus, nagu oleks mees tahtnud hoopis midagi muud öelda.

      Patrick lisas ruttu:

      „Kuid ma tean väga hästi, et midagi sellist sa ei tee, ning kuna sa oled nii armas, siis arvan, et sul on edu kõiges, mida sa ette võtad.“

      „Ma ei usu, et mu välimusel oleks mingit tähtsust,“ vastas Tila. „Loodan ainult, et mõistus mind alt ei vea!“

      Patrick naeris.

      „Olen mõelnud vaid seda,“ lisas Tila, „et mamma oleks küll šokeeritud, et olen koos poissmehega ühes majas ning mul pole saatjadaami.“

      „See oleks nii sel juhul, kui sa oleksid siin majas külaline,“ vastas Patrick, „ent sa pead meeles pidama, et praegu oled sa palgaline, ja härra Wickhami ainus mure on see, kas sa suudad vaadata tema tütre järele ja olla hea õpetaja.“

      Ta nägi, et Tila ikka veel muretseb, ning lisas:

      „Ma ei taha jäme olla, aga ükskõik kui ilus sa ka pole, sinul ei ole võimalust Wickhamis huvi äratada. Ainukesed, kes võivad seda teha, on hertsogite ja markiide tütred, ja eelistatuim oleks võib-olla printsess.“

      Tila naeris, nagu temalt oodati.

      „Muidugi ei ole ma üks nende seast,“ ütles ta, „mis loomulikult teeb nii mõnegi asja kergemaks.“

      „Mitte ainult kergemaks, vaid see on ka seltskondlikus mõttes õige,“ vastas Patrick. „Aga sa võid mind uskuda – olen sellel alal asjatundja.“

      Tila tahtis vastata, et temal ei ole soovi lasta end segada mingisse intriigi.

      Aga tegu oli tehtud – ta oli olukorraga nõustunud, ja oligi kõik!

      Pärast läks ta Patricku ja Robyga majale tiiru peale tegema.

      Ta pidi tunnistama, et põnev oleks kulutada nii palju raha, kui hing ihkab.

      Staverly Court oli hakanud välja nägema veel suursugusem, kui see oli olnud enne.

      Kui nad trepist alla tulid, ootas neid mees, kelle Roby oli palganud kardinaid valmistama.

      Kui Tila vaatas siidi, satääni ja sametit, millest pidid