Armastuse dünastia. Barbara Cartland

rkus

      1874. aastal hakkasid Inglise ja Euroopa aristokraadid Ameerikasse tungima, et meelitada oma tiitlite abil ameerika pärijannasid nendega abielluma.

      Kogu Ameerika ajaloo vältel on aeg-ajalt ette tulnud pärijannade abielusid aadlikega.

      19. sajandil läks Elizabeth Astor, John Jacobsi tütar, mehele krahv Vincent Rumpffile.

      Soodsat tehingut tähendas Jenny Jerome’i abielu lord Randolph Churchilliga.

      Järgmistel aastatel varustas eurooplasi igalt poolt Ameerikast kokku tulnud pärijannadega peamiselt New Yorgi Viies avenüü.

      1904. aastal abiellus Goeleti suguvõsast pärit neiu Roxburghi hertsogiga. Yarmouthi krahv, hilisem Hertfordi markii, sai naiseks pärijanna ja koos sellega miljon dollarit.

      Vahest kõige kuulsam abielu sõlmiti Marlborough’ hertsogi ja Consuelo Vanderbilti vahel, kusjuures neiut sundis selleks tema auahne ema.

      Esimene peatükk

      1882

      Tila vaatas elutoas ringi ja nägi, et tapeedi üks serv oli nurgast lahti.

      Laes oli uus niiske plekk, mida seal enne polnud.

      Ta ohkas.

      Remondiks polnud võimalust.

      Ta mõtles, et lagi läheb aina hullemaks nagu teisedki laed majas, kuni kukub lõpuks alla.

      Ta läks akna juurde ja vaatas metsikut, hooldamata aeda.

      Ainus lohutus oli, et pargi tammepuud näisid sama kaunid kui alati.

      Nartsissid tammede all olid nagu kuldne vaip.

      Kevad tõi talle alati lootust, kuid iga aastaga paistsid asjad üha halvemaks minevat.

      Eelmisel õhtul voodis oli ta masendusega mõelnud, kuidas nad hakkama saavad.

      Asi polnud ainult temas, vaid ka Robys ja kahes vanemas teenijas, kes olidki kõik, mis järel oli.

      Coblinid olid elanud Staverly Parkis üle neljakümne aasta.

      Nad oli alustanud teenri ja köögitüdrukuna.

      Aastatega tõusid nad karjääriredelil, kuni proua Coblinist sai Tila isa ja ema kokk ja Coblinist ülemteener.

      Neist allapoole jäi veel kolm astet.

      Proua Coblinil oli kolm tüdrukut köögis ja kaks nõudepesuruumis.

      „Vanad head ajad!“

      Kui palju oli Tila kuulnud niiviisi öeldavat ning kartis nüüd, et see käib nende endi kohta.

      Ta mäletas lapsepõlvest, kui armas see maja välja nägi, kui ema külalisi vastu võttis.

      Tõllad, mida vedasid hästisöönud hobused, olid sõitnud eesukse juurde.

      Külalised olid kandnud säravaid kalliskive ning kõige moodsamaid rõivaid.

      Trepikäsipuu vahelt piiluvale Tilale oli see paistnud nagu muinasjutt.

      Tema ema, peas Staverly tiaara, oli kahtlemata olnud kuninganna.

      Praegu suutis ta vaevalt sellele mõelda.

      Ehkki tiaara oli siiani alles, oli nii palju muid asju maha müüdud.

      Jäänud olid vaid Staverly esivanemate kaasatoodud pildid.

      Kogu muu pärand oli rahaks tehtud.

      Hõbe, inkrusteeritud kapid, suurepärane relvakollektsioon ja muidugi vanad väljaanded raamatukogus.

      „Ja mis on neist kasu pojale, keda ma kunagi ei saa endale lubada!“ oli Roby raevukalt öelnud viimasel korral, kui ta kodus käis.

      Ta elas Londonis, et olla koos oma sõpradega, lõbutseda nii palju kui võimalik, ehkki tal polnud raha.

      Majaprouad kutsusid hea välimusega, vallalist noort baronetti meelsasti pidudele.

      Tüdrukut, kes poleks saanud endale lubada isegi katust pea kohale ega rõivaid, milles teda võinuks esitleda Buckinghami palees, nad muidugi ei tahtnud.

      Seepärast elas Tila maal.

      Tal polnud selle vastu midagi, kuni tal oli veel hobune, kelle seljas ratsutada.

      Nüüd, kui raha ei jätkunud isegi toidu ostmiseks, valdas Tilat meeleheide.

      Ta teadis, et Robyt pole mõtet paluda.

      Ta oli kindel, ehkki häbenes seda tunnistada, et vend oli juba võlgu, vähemalt rätsepale.

      Ei tema ega Roby võinud pöörduda oma sugulaste poole.

      Nood olid kas surnud või ise samasuguses olukorras.

      „Kas Staverlydel ei ole kunagi raha olnud?“ küsis ta Robylt, kui too viimasel korral kodus käis.

      „Esimene baronet suutis selle maja ehitada,“ vastas vend, „järgmised kaks või kolm parandasid seda ning meie vanaisa, olgu ta neetud, kulutas sellele terve varanduse!“

      „Mis mõtet oli seda nii suurt teha,“ küsis Tila, „kui selle korrashoidmiseks raha polnud?“

      „Minu meelest oli tollal palju raha,“ vastas vend, „ning ka papal oli raha, kui ta selle maja päris.“

      Tema hääles oli kuulda põlgusenooti – nagu alati, kui ta isast rääkis.

      Tila mõistis, miks vend on nii kibestunud.

      Sir Osmond Staverly, viies baronet, oli välimuselt olnud ilus ja elumehelik.

      Senikaua kui ta naine elas, oli mees olnud rahul eluga oma tohutus majas ja suurtes valdustes.

      Ent pärast naise surma oli ta pöördunud tagasi elunautimise juurde, nagu ta oli seda teinud noorena.

      Tila ei saanud isa tegemistest päriselt aru.

      Ta mõtles, et isa veetis aega paljude võluvate „näitlejannadega“.

      Mingil põhjusel ei saanud ta selles aga kindel olla – nad läksid väga kalliks maksma.

      Loomulikult olid neil olnud hobused ja tõllad.

      Mõned hobused olid Staverlys omad, ent suur osa Sir Osmondile meeldinud loomadest olid võidusõiduhobused.

      Ilmselt ei suutnud ta kihlveost kunagi ära öelda.

      „Ta kulutas kogu raha,“ jätkas Roby, „aeglastele hobustele ja kiiretele naistele!“

      Tila ei saanud hästi aru.

      Ent ta teadis, et isast olid jäänud järele suured võlad.

      Isa oli lastud maha duellil, millel oli jällegi midagi tegemist naisega, keda vend kirjeldas kui „kiiret“.

      Duellid oli kuninganna Victoria ära keelanud, kuid teadagi neid salaja siiski peeti.

      Tila ei suutnud ette kujutada, kuidas ta ilus, võluv isa läks päikesetõusul Green Parki oma surmale vastu.

      Mees, kes ta tappis, oli sõitnud välismaale.

      Kahtlemata tuleb ta kolme aasta pärast tagasi.

      Ent Sir Osmondi jaoks ei olnud tagasipöördumist.

      See tähendas Tilale šokki ning ta teadis, et ka Robyle, kes just oli lõpetanud Oxfordi.

      Vend poleks kunagi arvanud, et temast saab Sir Robert Staverly, kuues baronet, säärasel viisil.

      „Mulle ei jäetud punast krossigi!“ ütles ta raevukalt.

      Tema isa võlausaldajad olid vastumeelselt nõustunud kümne protsendi suuruse intressiga.

      Ainus võimalus oli müüa maha kõik, mis võimalik.

      Sinna hulka ei kuulunud mitte ainult see, mis leidus majas ning jättis seintele tühjad kohad.

      Nad pidid müüma ka osa maavaldustest, mis õnneks või õnnetuseks olid lisandunud viimasel viiekümnel aastal.

      Nende hulgas oli kolm parimat talu.

      Samuti kultuurmaa, mis oli andnud teatud osa saagitulu.

      Neile jäi mets, mida ei saanud müüa, sest Tila armastas selle ilu.

      Samuti karjamaa, kuid nüüd ilma hobusteta, kes oleksid seal