Armastuse dünastia. Barbara Cartland

Sir Robert on tagasi, preili Ottila,“ ütles ta, „pole meil midagi õhtusöögiks süüa, nagu te hästi teate!“

      Coblinid kutsusid teda alati täisnimega.

      Nad arvasid, et „Tila“ ei ole küllalt lugupidav.

      „Küll me midagi leiame,“ ütles Tila usalduslikult, „aga las ma rägin enne Sir Robertiga. Ma isegi ei tea, kas ta jääb siia.“

      Coblin tõusis püsti.

      Ta pani selga jaki, mis oli rippunud tooli seljatoel.

      Niidid hargnesid ning jakk oli mitmest kohast katki.

      Samas, jakk seljas, nägi Coblin välja nagu alati – perekonna ülemteener, kes tundis suure maja etiketti nõudepesuruumist kuni pööninguni välja.

      Ta silus oma vähesed valged juuksed korda.

      Siis kõndis ta väärikalt nagu tavaliselt köögist välja ning mööda vahekäiku halli.

      Roby ootas seal.

      Ta vaatas vanaisa kella kõrval rippuvat maali majast.

      See oli maalitud sada aastat tagasi, mil hoonele olid tehtud gruusiapärased ümberehitused.

      Tila vaatas seda sageli, kuid kurb oli näha, et Staverly polnud enam samasugune.

      Roby uuris maali tähelepanelikult.

      Ta pööras ümber alles siis, kui ta õde ja Coblin tema juurde jõudsid.

      „Tere õhtust, Sir Robert!“ ütles Coblin.

      Tila mõtles alati, et hääl teeb teenri kuidagi piiskopi sarnaseks.

      „Tore sind näha, Coblin,“ vastas Roby, „palun näita mu tallipoisile, kuhu hobused panna. Ta tuleb majja magama. Nagu sa tead, laseb talli katus läbi.“

      „Hästi, Sir Robert,“ ütles Coblin üllatumata.

      Ta kõndis esiukse juurde ning läks edasi kaariku poole.

      „Kui sina ja su tallipoiss kavatsete siia jääda,“ ütles Tila, „siis ma loodan, et oled süüa kaasa võtnud. Majas ei ole midagi – see tähendab mitte midagi.“

      „Ma arvasingi seda,“ vastas vend, „ning võtsin kaasa korvitäie igasuguseid häid asju!“

      Tila põrnitses teda.

      „Kes sulle selle andis?“ nõudis ta.

      „Ma ostsin selle!“

      Pärast vaikust küsis Tila:

      „Kas sa teed… nalja?“

      „Ei, ja mul on sulle üpris palju rääkida,“ vastas vend, „ent lähme kusagile, kus saab maha isuda. Juhuslikult olen ma meile ka šampanjat kaasa võtnud!“

      „Ma arvan, et näen und!“ ütles Tila, „kui sa ei ole just äkki – üleöö – miljonäriks saanud!“

      „Peaaegu olengi,“ vastas Roby.

      „Siis ma näen und!“ õhkas Tila.

      Ta läks ees ema elutuppa, mis oli täpselt samasugune nagu ema eluajal.

      Sellepärast, et sealset Prantsuse mööblit ei olnud maha müüdud.

      Samuti mitte pilte, mis nende vanaisa oli ostnud pärast Prantsuse revolutsiooni.

      Ta oli need kohusetundlikult järgmisele baronetile pärandanud.

      Päike paistis läbi akna ning ehkki kardinad olid ees, tundus tuba väga kena.

      Eelmisel päeval oli Tila pannud vaasi nartsisse ja suuremasse vaasi valgeid sireleid.

      Roby seisis seljaga tühja kamina poole.

      Tila pani ukse kinni ning ütles:

      „Sa näed nii hea välja!“

      „Ma arvasingi, et sulle mu uus mantel meeldib,“ ütles vend. „See oli esimene asi, mille ma ostsin.“

      Tila istus ühte Louis XIV tugitoolidest.

      „Alusta otsast peale,“ ütles ta. „Sa tead, et ma suren uudishimust!“

      „Ma arvan, et sul on raske uskuda, mis ma sulle räägin,“ ütles Roby, „kuid meie saatus on üleöö muutunud!“

      „Aga… kuidas? Kuidas see saab võimalik olla?“ küsis Tila.

      „Ma andsin maja rendile,“ vastas Roby.

      „Rendile? Kellele? Ja kuidas saab… võõras inimene… siin elada nagu… praegu?“

      Sõnad otsekui veeresid Tila suust ning vend naeris, enne kui kostis:

      „Ma olin sama hämmeldunud kui sina, kui Patrick O’Kelly ütles mulle, millega ta hakkama on saanud.“

      Vend oli Tilale ennegi Patrick O’Kellyst rääkinud.

      Õde teadis, et too on O’Kelly krahvi poeg, vaesunud iiri aadlik.

      Ta mäletas, et Roby oli rääkinud, kuidas Patrick end igasugustele silmapaistvatele inimestele kasulikuks teeb.

      Patricku kaudu kutsuti Robyt kodustele koosviibimistele, kuhu teda muidu kunagi ei oleks palutud.

      Samuti oli teda kutsutud lugematutele pidudele, kus ta oli lõbutsenud.

      „Kuidas saab Patrick O’Kelly seda maja rentida?“ nõudis Tila. „Ja kui saakski, kes siis maksaks sellises seisukorras maja eest?“

      „Just seda küsisin ma ka temalt,“ vastas vend, „ning vastus on lihtne – Ameerika multimiljonär!“

      Tila ahmis õhku.

      „Kas see on tõsi… tõepoolest tõsi?“

      „Käsi südamel, see on tõsi!“ vastas Roby.

      „Aga see on kõige põnevam asi, mida ma kunagi olen kuulnud!“ hüüdis Tila. „Nüüd hakka algusest peale.“

      Oli ilmselge, et Roby tahtis seda väga teha.

      „Nagu ma juba enne ütlesin, teeb Patrick, kuna tal raha pole, end vajalikuks paljudele huvitavatele inimestele. Londonis on selline nali, et öeldakse: „Kui sa tahad ükssarvelt midagi rikka pankuri jaoks saada, siis Patrick toob selle sulle!““

      Tila naeris ja ütles:

      „Räägi edasi!“

      „Ma ei usu, et oleksin sulle rääkinud,“ jätkas Roby, „aga Patrick käis just pärast jõule Ameerikas. Ta oli koos ühe väga rikka, võluva Vanderbilti perekonna liikmega – aga see on teine lugu.“

      Roby oli ilmselt äkitselt märganud, kellega ta räägib, ning läks jutuga kiiresti edasi:

      „Loomulikult sõlmis Patrick New Yorgis palju sidemeid. Ma arvan, et sa tead, kuidas paljud Inglise ja Euroopa aadlikud otsivad miljonäridest naiste hulgast endale pruute, tõenäoliselt see linn kubiseb nendest.“

      Tila ei teadnud sellest midagi.

      Vend nägi ta silmis mõistmatust ja selgitas:

      „Ma võiksin anda sulle terve nimekirja Inglise aadlikest ning Euroopa parunitest ja hertsogitest, kes nokivad dollarite hulgas nagu kari ahneid kukki!“

      Tila kuulas süvenenud ilmel, ent ei seganud vahele.

      „Niisiis, usu mind, et Patrick leidis midagi uut!“ jätkas Roby.

      „Mis see… on?“ päris Tila, sest Roby ilmselt ootas seda.

      „Mündi teine pool,“ vastas Roby. „Nüüd tahab Ameerika miljonär ehtsat inglise naist, kui võimalik, siis krahvi tütart!“

      Tila muigas.

      „See tundub naeruväärne!“

      „Mitte siis, kui meie sellega seotud oleme,“ ütles vend.

      „Sa mõtled rentida… seda maja, nagu see on?“

      „Selles asi ongi. Meil on üks kuu aega, mille jooksul me peame tegema maja niisuguseks,