Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

jättis see tookord nii sügava mulje,” ütles tädi Ella May. “Ma mõtlesin endamisi, et see laps ei saa elult kunagi lüüa.”

      “Ja sa oled kindel, et ka nüüd ei saa ma lüüa, eks?” küsis Virginia. “Olgu, mul ükskõik, ma ütlen sulle tõtt. Ma kardan.”

      “Siis sa enam ei karda, kui sinna jõuad,” ütles tädi lohutavalt. “Pea meeles, et sa ei ole üldsegi tähtis. On kaheldav, kas keegi üldse sind märkabki. Enamik inglasi arvab, et Ameerika on täis punanahku ja miljonäre. Neid ei huvita keskmised inimesed.”

      “Ja mina olen keskmine inimene,” sõnas Virginia. “Ma pean seda meeles ja hoian sobivat distantsi.”

      “Ära jäta midagi kahe silma vahele,” toonitas tädi. “Ma tahan sellest kõike kuulda, iga viimset kui pisiasja. Oh, Virginia! Kui ma vaid oleksin küllalt noor, tuleksin ma sinuga kaasa.”

      “Miks mitte?” küsis Virginia. “Tule praegu!”

      “Ja mis saaks kõigist mu loomadest? Mu kanadest, lehmadest, aiast? Ei, ma olen liiga vana, et minna ringi tõmbama. Aga kord ma juba käisin ja nüüd, kus lähed sina, olen ma kodus õnnelik.”

      “Ja sedasama ütlen mina mõne kuu pärast,” kostis Virginia.

      Tädi ei vastanud, aga kui ta tuli laevale Virginiaga hüvasti jätma, embas ta teda väga tugevalt.

      “Jumal hoidku sind, mu kallis. Ma loodan väga, et olen ikka teinud õige asja, saates sind sellesse suurde seiklusse.”

      “Mul on veel aega laevalt maha tulla, enne kui see väljub,” ütles Virginia.

      “Ja lasta kõik need kallid riided raisku minna!” protesteeris tädi. “Häbi, Virginia! Sa tead niisama hästi kui minagi, et need said ostetud teatud eesmärgil. Päris amoraalne oleks neid millekski muuks kasutada.”

      Virginia, kes oli juba peaaegu nutma puhkemas, hakkas hoopis naerma.

      “Oh, tädi Ella May, sa räägid kõige absurdsemaid asju,” ütles ta. “Tänan sind lillede eest.”

      Ta vaatas suurt roosikimpu, mis seisis tema kajuti tualettlaual.

      “Ma saatsin mõned sinu nimel ka proua Winchesterile,” ütles tädi Ella May, “nii et ära imesta, kui ta sind tänab.”

      “Kas ta on naaberkajutis?” küsis Virginia.

      “Ma arvan, et ta asub veidi edasi mööda koridori,” vastas tädi, “sest tal pole omaette kajutit. Ta on ühe ameeriklase naine ja ta pole ilmselt eriti jõukas. Nii et, Virginia, sul tuleb mõne asja eest maksta, kui sa saad. Ta ei saa endale mugavusi lubada.”

      “Aga kui ta on mulle saatjadaamiks, miks sa siis ei maksnud kinni tema reisi üle Atlandi?” küsis Virginia.

      “Noh, see paistaks ju väga imelik, kui üks noor ajalootudeng, kuigi tal on natuke oma raha, laristaks nagu mõni Rockefeller?”

      Virginia naeris jälle.

      “Ma unustan kogu aeg,” ütles ta.

      “Ela oma rolli sisse,” hoiatas tädi. “Mulle meenub alati, kui me kolledšis näitlesime, ütles meie lavastaja ikka: “Uskuge, et te olete Julius Caesar ja te oletegi! Uskuge, et olete Cleopatra ja paksu grimmikihi all võitegi tema moodi näida.”

      “Mina olen Virginia Langholme, ajalootudeng, kes sõidab Inglismaale, et tegelda uurimistööga,” kordas Virginia. Ja ma loodan, et edaspidi saan ma sel teemal ühe omaette raamatu kirjutada.

      “Sa oled kõige kaunim ajalootudeng, kes on eales Ameerikast tulnud,” lausus tädi.

      “Ma arvan ikka veel, et oli viga mind “Virginiaks” nimetada.”

      “Oh, me oleme sellest juba rääkinud,” hüüatas tädi Ella May. “Mispärast ometi peaks hertsog ühendama Virginia Langholme’i oma naisega, keda ta usub olevat koomas ja kes pole veel teadvusele tulnud? Ameerikas on tuhandeid Virginia nimelisi tüdrukuid. Ja ära unusta, et ainus, mille järgi ta saab sind mäletada, on ajaleheväljalõiked.”

      Virginia võdises.

      “Mul on vastik sellele isegi ainult mõelda,” ütles ta. “Tohutu lihamägi põrandal lamamas.”

      “No ära siis nüüd end üles keera,” ütles tädi. “Ta ei tunneks sind ka kümne miljoni aasta pärast ära. Talle tasuks enne kojupöördumist see ära rääkida, et näha tema näos jahmatust!”

      “Millestki sellisest ma isegi ei mõtleks!” ütles Virginia põlglikult. “Ei, tädi Ella May. See on uurimisretk. Ei mingeid dramaatilisi teadaandeid ega kokkuvõtteks ka õnnelikku lõppu.”

      “Ei?” küsis tädi mõistatuslikult. “Inglased võivad üldiselt olla väga veetlevad.”

      “Kui ma vabaks saan,” teatas Virginia, “otsin ma endale ühe veetleva ameeriklase, sellise nagu onu Clement ja me läheme elama talusse nagu sina ja unustame kogu mu raha ja elame igavesti õnnelikult.”

      “Ma loodan vaid, et sinu soov saab tõeks, ütles tädi Ella May. “Aga nagu ma sinu kaasreisijaid vaadates järeldan, ei leia sa teda sellelt laevalt.”

      “Ma loodan, et mitte,” vastas Virginia.

      Tädil oli kaasreisijate suhtes õigus. Nad kõik olid igavad – ärimehed, kes veetsid enamuse ajast baaris, visates nalju, mis tekitasid lärmakaid naerupahvakuid; vanad inimesed, kes olid reisile tulnud oma tervise pärast; ja muud nagu proua Winchester, ameeriklanna, kelle abikaasa töötas Londonis ja kes suundus tagasi pärast lühikest külaskäiku oma sugulaste juurde Ohios.

      Proua Winchester oli jutukas naine, kellele meeldis oma hääle kõla, kuid Virginia kergenduseks jäi ta peagi pärast laeva väljumist New Yorgi sadamast merehaigeks ning tõmbus oma kajutisse. Ilm oli esimesed kaks päeva veidi tuuline, seejärel aga ilus ja soe. Kõigil pardalolevatel inglastel oli vaid üks jututeema – ilm.

      “Minu meelest on august alati parim aeg reisimiseks,” kuulis Virginia neid ikka ja jälle rääkivat.

      Ja nende omavahelised tervitused olid alati ühed ja samad:

      “Ilus ilm!”

      “Jah, tõesti!”

      Paar inimest tegid ettevaatlikke lähenemiskatseid, et temaga rääkida või kutsuda teda osalema laeva mängudel ja küsida, mida ta arvab ilmast. Kuid ta tegi viisakalt selgeks, et tahab olla üksi. Tal oli vaja nii palju asju läbi mõelda: mis seisab ees ja kuidas käituda.

      Talle paistis, et haigusest tervenemine oli nagu uuestisünd. Nagu oleks ta selle pika aasta jooksul, mil ta oli teadvusetu, suundunud tagasi embrüostaadiumisse ja sündinud maailma, mis oli täiesti uus, maailma, mil polnud midagi ühist sellega, mida ta varem oli tundnud.

      Kogu aeg oli tal südame salasopis meeletu rõõm vabaks saamise mõtte üle. “Ma olen vaba! Ma olen vaba!” kordas ta enesele aina: vaba ema valitsusest, vaba hetkeks oma vastutusest ja muredest, mille oli toonud tema vara; vaba isegi omaenese muretsemisest ja kahtlustest tuleviku suhtes. Laev oli nagu väljaspool aega liikuv sõiduk, mis viis teda eilsest homsesse, vabastades ta hetkeks kõigest, mis tal oli minevikus luhta läinud või teda kurvastanud.

      Kui Inglismaa rannik paistma hakkas, oli tal kummaline tunne, nagu oleks ta vallutaja, kes avastab uut ja tundmatut maad. Ta tundis erutust ega kartnud enam. Ta oli üksi ja ometi polnud ta üksildane. Esimest korda elus ei saanud keegi teda peatada, kui ta tahtis teha ükskõik mida.

      Astudes Inglismaa pinnale võis ta kaduda, kui soovis. Ja keegi ei teadnud, kuhu ta oli läinud. Ta võis minna Inglismaalt mandrile või pöörduda kohe tagasi Ameerikasse. Ta tundis, justkui oleks ta eneselt heitnud viimsed tuleviku pärast muretsemise kammitsad nagu mahakoorunud naha ja nagu kasvaksid talle selga tiivad. Ta oli jõudnud Inglismaale ja Inglismaa oli ta senise elu suurim seiklus.

      Ta jooksis alla kajutisse asju pakkima. Vahekäigus kohtas ta proua Winchesteri, kes paistis pärast merereisi ikka veel kahvatu ja nõrk.

      “Oh, preili Langholme!”