Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

kallis, ma olin väga romantiline, muidu poleks ma sinu onuga abiellunud. Oli vaja palju vaprust, et kogu perekonda trotsida ning end kõigist ahvatlustest lahti rebida, mida su isa mulle temast keeldumise eest pakkus.”

      “Sul oli rohkem julgust kui mul,” lausus Virginia vaikselt.

      “Mu kallis, sa ei tohi end süüdistada. Sa olid haige, tõepoolest väga haige.”

      “Doktor Fraser ütleb, et sina päästsid mu elu,” ütles Virginia.

      “Ma arvan, et kui need linnaarstid oleksid jätkanud sinu ravi sel hullumeelsel moel, oleksid sa surnud,” nõustus tädi. “Ma süüdistan neid suurel määral sinu haiguses ja ülejäänu oli su ema süü.”

      “Ta andis oma parima,” ütles Virginia, kaitstes oma ema instinktiivselt.

      “Ta tegi seda, mis oli tema enese jaoks parim,” vastas tädi Ella May. “Vabandust, Virginia, aga me oleme sinuga alati otsekoheselt rääkinud ja minu meelest oled sa mind usaldanud, sest ma olen sulle alati tõtt rääkinud. Sinu ema oli isekas naine ja ta sundis sind tegema suurimat viga, mida üks tüdruk saab teha – abielluma mehega, keda ta ei armasta. Ma ei taha, et sa teeksid nüüd veel ühe vea.”

      “Kas sa mõtled, et ma ei peaks hertsogilt lahutust paluma?” küsis Virginia.

      “Ma arvan, et sul tuleb seda ise otsustada, missugune on parim viis oma abielu lõpetada, kui sa seda tõesti tahad,” ütles tädi leebelt.

      “Muidugi tahan,” protesteeris Virginia. “Kas sa arvad, et ma jään abiellu õnnekütiga? Mehega, kes mu ostis, justkui oleksin ma mõni odav kaup kusagil poes. Ta müüs emale oma tiitli ja tema andis mu üle, hoolimata mingitestki tunnetest, mis minul selles loos oleksid võinud tekkida.”

      “Ja ta ütles talle, muidugi, et sa oled selle abielu vastu?” küsis tädi Ella May.

      Virginia kõhkles.

      “Ei, ma ei kujuta ette, et ta seda võis teha.”

      “Kuidas sa siis tead, et ta ei abiellunud sinuga kogu hingest uskudes, et sina tahtsid tema tiitlit niisama palju kui tema sinu raha? See võis olla vale; see võis olla vastupidine sellele, mida sina ja mina mõtleme õige inimliku käitumise all; aga äritehinguna oli see tema poolt täiesti seaduslik. Keskmise ameerika mõttemalli kohaselt andis ta sama palju kui vastu sai.”

      “Ma pole sellele niimoodi mõelnud,” möönis Virginia.

      “Sellepärast, kuna ma usun, et sa oled õiglase meelega tegelane, kes armastab õiglust ja isikuvabadust niisama palju kui minagi, peaksid sa minema Inglismaale ja ise järele vaatama. Uuri natukenegi oma abikaasa tausta. Keegi meist ju ei tea isiklikult tema kohta midagi. Sinu ema kuulutas, et ta on hertsoginna sõbranna, mis tegelikult tähendas, et ta jagas sadu dollareid mingisuguseks heategevuseks, mil iganes hertsoginna seda temalt palus. Ja seetõttu pumpas hertsoginna temalt päris palju raha välja. Advokaadid saatsid su ema isikliku kirjavahetuse mulle siia sorteerimiseks ja sulle näitamiseks, kui oled küllalt terve, ja see hertsoginna polnud küsides sugugi mitte tagasihoidlik. Raha haigete laste jaoks; kodutute loomade jaoks; “vaeste ja hüljatute” – või kes iganes nad võisid olla; slummielanikele; kirikutele, mille tornid olid alla kukkumas; ja koguni nõue nimega “Mugavused meremeestele”. See tõepoolest üllatab mind, et keegi võiks teise riigi elanikelt küsida toetust oma rahvuslikuks heategevuseks, aga su ema nõustus iga kord.”

      “Ta poleks ju ühelegi hertsoginnale ära öelnud,” naeris Virginia.

      “Seda oli näha,” kostis tädi Ella May kuivalt, “ja ma julgen öelda, et suur hulk sinu rahast on läinud samade ürituste katteks.”

      “Mida sa sellega mõtled?” küsis Virginia kasvava huviga.

      “Ma mõtlen seda, et sinu abikaasa võib kasutada sinu varandust, kuidas soovib.”

      Virginia huuled tõmbusid pingule.

      “Sel juhul,” ütles ta, “pean ma väga õigeks minna kohale ja vaadata, kuidas minu raha kulutatakse.”

      “Täpselt seda sa minu meelest peadki tegema,” nõustus tädi.

      Inglismaale mineku mõte hakkas juba päris põnevaks muutuma. Oli lõbus minna koos tädiga New Yorki reisi tarvis riideid ostma; tore esimest korda riietust omaenese maitse järgi valida ning leida, et kõik, mida ta selga pani, paistis teda palju veetlevamaks muutvat, kui ta oli eales osanud kujutleda.

      Tema pisike piht, tema figuuri meeldiv ebaküpsus muutis lihtsaks niisuguste kleitide kandmise, milles ta oli end alati kujutlenud – pehmed, langevad šifoonid, pingul pihikud, elegantse lõikega väikesed boolerod hõljuva seeliku peal, mida toetas sahisev siidist alusseelik.

      Ta oli küllalt nutikas, et jätta ostmata liiga uhked asjad. Nagu ta tädilegi ütles:

      “Teadmisjanulise ajalootudengina ei tohi ma näida liiga hoolitsetuna.”

      Tädi Ella May ei vastanud, kuid tema läbinägelikud silmad märkasid, et kõik riided, mida Virginia selga pani, tõstsid tema välimust esile. Lisaks oma uuele elegantsele figuurile oli ta ka palju pikem kui enne.

      “Ma olen kasvanud,” oli Virginia öelnud, kui ta end esimest korda peeglist täispikkuses nägi.

      “Täpselt kaks ja pool tolli,” ütles tädi. “Seda juhtub sageli, kui inimene on kaua aega voodis.”

      “Ma ei suuda seda uskuda,” pomises Virginia – neid sõnu oli ta nii tihti end vaadates öelnud.

      Sestsaadik, kui ta jalul ja päikese käes oli, hakkas ka tema juuste koolnuvalge toon kaduma. Neisse puges kullahelk, nii et mõnikord paistsid need hõbedased, mõnikord aga hommikuse päikese esimeste kiirte värvi.

      Iga päev õpetas tädi Virginiale inglise majades kehtivaid etiketireegleid.

      “Muidugi ei ole ma käinud suurtes salongides ega isegi söögisaalides,” ütles tädi Ella May unistavalt, aga ma tean käitumise kohta küllaltki palju, selle põhjal, mida ma härra Vanderbilti ja tema perekonna vahelistel vestlustel kuulsin. Näiteks pärast õhtusööki lahkub kõige tähtsam daam ruumist alati esimesena ja teised järgnevad talle vastavalt oma positsioonile.”

      “Ja kui sa näiteks ei tea, kui tähtsad on teised inimesed?” küsis Virginia.

      “Siis lähed sa viimasena,” ütles tädi naerdes. “Palju parem on jätta tagasihoidlik kui ettetrügiv mulje.”

      Nii palju asju oli vaja meelde jätta, et mõne aja pärast ütles Virginia:

      “Nojah, ma arvan, et pigem peaksin ma olema mina ise. Nad kõik peavad mind ameeriklaseks, kes nagunii eriti midagi ei tea. Pealegi, nagu sa ütled, ei liigu ma ringi selle maja suursuguses osas, nii et mis tähtsust sel on?”

      “Sind võidakse õhtusöögile kutsuda, kui seal parajasti kedagi tähtsat ei ole,” ütles tädi Ella May lootusrikkalt, kuid Virginia teadis, et tädi püüab teda vaid lohutada ning et see oleks üpris ebatõenäoline.

      “Seal on terve hulk ennasttäis snoobe,” pomises Virginia iseendale, kui ta üksi oli. “Ma lähen ja vaatan neid, lihtsalt, et kui ma koju jõuan, võiksin olla tänulik selle eest, millest puudust tundsin.”

      Kui aga saabus lahkumishetk, tundis ta hirmu.

      “Ma ei taha minna, tädi Ella May. Ma muutsin meelt. Lase mul enda juurde jääda.”

      “Argpüks!” narris tädi teda. “See ei kõla minu meelest just eriti ameerikalikult.”

      “Miks peaksin ma minema Inglismaale ja laskma end haletseda inimestel, keda ma vihkan ja põlgan?” küsis Virginia vihaselt, mõeldes hertsogist.

      “Ära lase neil end haletseda,” vastas tädi Ella May. “Siruta oma lõug nende poole välja – see kena väike Virginia lõug, mida, nagu ma olen märganud, oskad sa nii tulemuslikult kasutada, kui pead oma tahtmist saama!”

      Virginia naeris, midagi polnud parata.

      “Sa oled naljakas, tädi Ella May!”

      “Kas