Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

teada. Ta on… vihane, eks?”

      “Ma ei taha sind ärritada,” ütles tädi Ella May pehme häälega. “Aga su ema ei ole vihane, kallis Virginia. Saad aru, ta on surnud!”

      Virginia vaatas talle üllatunult otsa.

      “Surnud!” ütles ta aeglaselt. “Ma kuidagi nagu ei arvanud… et ema võiks… surra. Ta paistis… alati nii tugev, nii… võitmatu. Kas… sellepärast ma olengi… sinu juures?”

      “Jah, kallis.”

      Hiljem tundus Virginiale, et küsitlemisele, katkendlikele lausetele, vastustele, mis ei paistnud teda hirmutavat ega ärritavat, vaid peamiselt uinutavat, kulus mitu päeva, enne kui ta avastas, mis oli juhtunud. Aga tegelikult rääkis tädi Ella May talle hiljem, et ta oli nii uudishimulik, et sai tõe teada kakskümmend neli tundi pärast teadvusele tulekut.

      “Pärast sinu kokkuvarisemist,” meenutas tädi, “sattus sinu ema kohutavasse viha- ja frustratsiooniseisundisse. Ta arvas, et sa teeskled haigust, et vältida külalistega kohtumist ja et sa kukkusid kohmakuse tõttu. Ta läks endast välja nähes, et su tiaara vedeleb põrandal ja ta oli veelgi enam endast väljas leides, kui raske on sind jalgadele aidata.”

      “Räägi edasi!” sosistas Virginia.

      “Su kleit ja tüllist loor jäid ette, kuid lõpuks, kui nad su üles tõstsid ja külalistetoa eestuppa kandsid, kisendas su ema vihaselt, et laulatus peab jätkuma. “Virginia ühineb meiega niipea, kui ta toibub! Keegi võib tema juurde jääda; mul ükskõik, kes see on.” Siis ma ütlesingi. “Mina hoolitsen ta eest,” laususin ma.

      ““Oo, see oled sina, Ella May, ei või olla?” ütles su ema mulle. “Noh, sa peaksid ju põetamist tundma, sa oled piisavalt praktiseerinud. Aja see laps jalgele nii ruttu kui võimalik!” Ja ta läks toast välja ning sulges ukse.

      Aga kui ma sind vaatasin, mõistsin liigagi kiiresti, et sind ei ole võimalik jalgadele saada veel väga pikka aega.

      Kui arstid sind vaatama tulid, andsid nad su haigusele palju kõlavaid nimesid,” jätkas tädi Ella May. “Aga ma sõnastan selle sulle palju lihtsamini. Aastaid nuumati sind nagu jõuluhane igasuguste toitudega, mis mürgitasid sinu seedesüsteemi. Suhkur, rikkalik rasvane piim, pasteedid ja delikatessid, koos veiniga, mida arstid tellisid, olid muutnud loomuliku noore keha kohutavaks ebaterveks lihamäeks. Mitte ainult su süda ei pidanud sellele pingele vastu, mürgid tõusid ka su ajusse ning koos mure ja õnnetusega su korraldatud abielu üle tekitasid, nagu meie, maainimesed seda nimetame, peaajupõletiku.”

      Virginia ahhetas.

      “Peaajupõletiku!” hüüdis ta. “Kas see tähendab, et ma olin hull?”

      “Sa sonisid,” vastas tädi. “Sa rääkisid peamiselt rahast. See oli sõna, mida ma pole kunagi eriti armastanud ja nüüd ma jälestan seda.”

      “Kui ma kukkusin, arvasin ma, et kuld voolab mulle peale,” ütles Virginia. “Ma mäletan seda üsna selgesti. Tort kukkus samuti ümber.”

      “See tohutu valgest raskestiseeditavast suhkrust ehitis!” hüüatas tädi naeratades. “See oli parim, mis sellega üldse juhtuda võis.”

      “Nii et ma ei läinudki pulma tagasi!” ütles Virginia. “Ema pidi olema maruvihane.”

      “Ta oli nii vihane,” ütles tädi Ella May, “et sai öösel südamerabanduse.”

      “Oh, ei!” hüüdis Virginia. “Vaene ema! Ma pidin talle küll kohutava pettumise valmistama.”

      “Ma kardan, et valmistasidki,” nõustus tädi.

      “Ta ei armastanud mind kunagi,” ütles Virginia. “Ja kuigi ta rääkis minu ärarikkumisest, tähendas see vaid seda, et ta jagas mulle kingitusi, kui ma tegin, mida tema tahtis. Mul ei lubatud kunagi teha midagi, mida mina tahtsin. Ma kardan, et šokeerin sind, tädi Ella May, aga ma ei suuda olla sellepärast kurb, et ema on surnud. Ta tekitas minus alati tunde, nagu upuksin ma tõusuvees ja nagu poleks mul mingisugustki lootust pääseda.”

      “Surnutest ei räägita halba,” ütles tädi Ella May energiliselt. “Aga ma arvan, et isegi su ema parim sõber möönaks, et tal oli raske iseloom. Ta kannustas su isa multimiljonäriks saama ja ta vajus selle pinge all kokku. Ka sind ajas ta takka, kas polnud nii?”

      Virginia vaatas maha.

      “Mis sai,” küsis ta, peaaegu sosistades, “…temast?”

      “Sinu mehest?” küsis tädi enesestmõistetaval toonil. “Tema oli ainus inimene, kes paistis pärast sinu ema kokkuvarisemist end valitsevat. Sina olid haige ühes toas ja su ema teises ja kõik jooksid siia-sinna, jagades pööraseid soovitusi ja mitte kuhugi jõudes! Advokaadid, notarid, kõik ilmusid nagu võluväel ja ummistasid maja, nii et peaaegu võimatu oli midagi organiseerida. Siis ma rääkisingi su abikaasaga ja tegin ettepaneku võtta sind endaga kaasa oma koju maale. Ma rääkisin talle, kes ma olen; rääkisin oma kvalifikatsioonist ja ta oli otsekohe nõus.”

      “Siis nii ma siia saingi. Kas… ka tema oli vihane?” küsis Virginia.

      Tädi raputas pead.

      “Ei, ta oli lihtsalt kaastundlik. Tegelikult, Virginia, ta meeldis mulle.”

      “Mina vihkasin teda!” teatas Virginia. “Ja ma vihkan teda ikka veel! Nüüd kus ema on surnud, pole mul ju vaja enam temaga abielus olla, eks?”

      “Me räägime sellest mõni teine kord,” arvas tädi.

      “Ei, ma tahan sellest praegu rääkida,” käis Virginia peale. “Tead, tädi Ella May, ema sundis mind abielluma mehega, keda ma kunagi varem näinud polnud, lihtsalt sellepärast, et ta tahtis teistele New Yorgi rikastele prouadele näidata, et ta võib neile ära teha. Ta tahtis võistelda proua Astoriga ja ma ei saanud midagi öelda ega teha, et tema otsust muuta.

      “Sa oleksid ju võinud keelduda?” ütles tädi.

      “Ma keeldusingi,” vastas Virginia, “ja ema ähvardas mind, et kui ma keeldun, saadab ta mu tädi Louise’i juurde, kuni saan kahekümne viieseks.”

      “Tädi Louise’i juurde?” tädi Ella May tõusis püsti ning jalutas toa teise otsa. “See oli väga õel tegu.”

      “Nii et mul polnud valikut,” jätkas Virginia. “Ma pidin tegema, nagu ta soovis. Aga ma vihkasin toda meest. Ma ei taha teda enam iialgi näha!”

      Esimest korda kõlas tema vaikses hääles justkui mingi vihane toon. Tädi tuli tagasi ja aitas tal ettevaatlikult tagasi padjale vajuda.

      “Sa ei tohi sellest rääkida ega mõtelda,” ütles ta. “Küll selleks leidub edaspidi aega. Sa oled olnud väga haige, Virginia, ja sul tuleb olla väga mõistlik tüdruk ning oma tervis taastada. Ära muretse millegi pärast. Kõik läheb hästi, ma luban sulle.”

      Hetke oli Virginia ikka veel pinges, siis aga ütles järsku, vaikselt itsitades:

      Kindlasti vihkas tema mind ka. Ta ei teadnud, mida ta saab, kuni me seisime piiskopi ees. Ma arvaksin, et mu nägu selle tiaara all pidi teda küllaltki kõvasti šokeerima.”

      Tädi istus jälle tema voodile.

      “Virginia, ma armastan sind. Kui sa olid väike laps, oli sul alati huumorimeelt. See oli midagi sellist, millest jäi puudu nii su isal kui ka emal. Igaüks, kes iseenda üle naerda suudab, on mu lemmik.”

      “Ma ei ole selline nohik, kes poleks taibanud, et ma nägin välja nagu jõledus,” ütles Virginia. “Ema sundis mind terve hommiku kohvi ja šampanjat jooma, nii et mu nägu oli kuum ja punane ja ma lihtsalt ei saanud selle loori all hingata. Oh, tädi Ella May! Miks ma küll nii jubedana sündisin? Ema oli lapsena ilus – mõned inimesed rääkisid, et ta oli armas. Ja isa oli kena mees, oli ju?”

      “Nad olid kena paar,” nõustus tädi Ella May. “Virginia, ma mõtlen, kas sa oled küllalt tugev, et taluda järgmist ehmatust?”

      “Mis nüüd juhtunud on?” küsis Virginia veidi ärevalt.

      “Oota