Salasadam. Barbara Cartland

järgnes talle, kui halli jõudes tundis ta, et ei või lahkuda isale oma asukohta teatamata.

      Toas oli Grania juba siis silmanud lauda, kui Roderick Maigrin nad enne õhtusööki vastu võttis. Küünal käes, otsis Grania tüki kirjapaberit.

      Ta leidis selle ja sulepea, mille ta kastis tindipotti, ning kirjutas:

Läksin kojuGrania

      Ta läks küünlaga tagasi halli.

      Hetkeks pidas ta aru, kas peaks sedeli jätma külglauale, kus isa seda näeks.

      Siis kartis Grania, et see võidakse sealt enne, kui isa jõuab seda märgata, ära võtta.

      Ärevalt, teadlik oma südame ägedast pekslemisest, keeras ta aeglaselt söögitoa ukse käepidet.

      Uks läks praokile ja Grania piilus sisse.

      Ta silmas lauda ja küünalde valguses paistsid kaks meelemärkusetult lauale vajunud meest, pead pudelite ja klaaside vahel.

      Viivu silmitses Grania meest, kes pidi olema ta isa, ja meest, kellele isa tahtis ta naiseks anda.

      Kuna ta ei söandanud lähemale minna, libistas Grania sõnumiga paberitüki ukse vahelt sisse ja sulges selle uuesti.

      Jälitatuna hirmust, mida ta ei suutnud alla suruda, lippas ta siis nii kiiresti, kui suutis, majast välja Abe’i juurde.

      Teine peatükk

      Grania ratsutas sõnatult Abe’i ees, kes juhtis köitega sadula külge kinnitatud kahte kohvrit vedavat hobust, sellal kui üks hobune kandis kolmandat kohvrit ja punutud korvi.

      Kui Abe viitas rajale, mõistis Grania, et teenija ei tahtnud valida sõiduks maanteed, mis asus Maigrini majast põhja pool ja oli lühim tee mitte üksnes Salasadamasse, vaid ka St. George’si ja saare teistesse läänepoolsetesse paikadesse.

      Grania pani imeks Abe’i soovi end varjata ja arvas, et mees ehk kartis kohtumist oma omanike vastu mässava või Grenville’is juba märatsevate alamatega liituda sooviva orjasalgaga.

      Abe oli öelnud: „Tapma palju inglasi,” ja Grania teadis, et kui orjad on kord juba rüüstamise, tapmise ja röövimisega algust teinud, on neid raske peatada.

      Grania kartis, ent mitte nii palju kui Roderick Maigrinit ja tulevikku, mille isa oli talle määranud.

      Läbi tiheda taimkatte ratsutades valdas Graniat tunne, et põgeneb mehe eest, kes ei jõua kunagi talle järele.

      Grania mõistis selle mõtte alusetust, ent vähemalt eemaldus ta mehest, mis mõjus juba iseenesest lohutusena.

      Merega paralleelselt kulges arvukaid lahtesid ja konarlikku rannajoont seirav käänuline rada.

      Grania teadis, et seda teed mööda võtab koju jõudmine tunduvalt kauem aega. Kuid tal polnud kuhugi kiiret.

      Teda ümbritsevat vaadet iseloomustas kummaline, taevalik maagia, mis kuulus tema südamesse.

      Kuukiired näisid ilmutusena taevast nende peale laskuvat, moodustades eesolevale rajale ja troopiliste sõnajalgade suurtele lehtedele hõbedase mustri.

      Nad möödusid väikestest sulahõbedat meenutavatest koskedest ja nägid vilksamisi merd, mille kohal rippus õrnalt lainetavale veele helke heitev kuu, mille kiired murdusid kristalselt liivalagendikel.

      Seda maailma Grania tundis ja armastas. Hetkeks tahtis ta unustada nii mineviku kui tuleviku ja mõelda ainult sellest, et ta on kodus ja et troopikametsi asustavad vaimud kaitsevad ja juhivad teda.

      Kui nad olid peaaegu tund aega rännanud, viis rada avarale maa-alale ja Abe kõndis Grania kõrval.

      „Kes kodu eest hoolt kandis, kui sina Inglismaal olid?” küsis Grania.

      Pärast väikest vaikusehetke vastas Abe:

      „Joseph vastutama.”

      Grania mõtles viivu, siis meenus talle pikk noor mees, kes tundus olevat Abe’i sugulane.

      „Kas sa oled kindel, et Joseph on suuteline maja ja istanduste eest hoolitsema?” päris Grania.

      Abe ei vastanud ja Grania nõudis:

      „Räägi, mis toimub, Abe. Sa varjad minu eest midagi.”

      „Isand kaks aastat Salasadamas mitte elama!” kostis Abe lõpuks.

      Grania hämmastus.

      „Ei ela Salasadamas?” küsis ta. „Kus siis…?”

      Ta vakatas. Sellele küsimusele polnud mingit tarvidust vastata.

      Grania teadis vägagi hästi, kus isa oli elanud ja miks nad olid läinud Roderick Maigrini juurde, mitte koju.

      „Pärast perenaise lahkumist isand üksildane,” sõnas Abe, otsekui tunneks kohustust isanda eest, keda ta teenis, vabandada.

      „Saan sellest aru,” märkis Grania peaaegu sosinal, „kuid miks ta pidi selle mehe juures elama?”

      „Härra Maigrin käima isandal tihtipeale külas,” rääkis Abe. „Siis isand ütlema: „Lähen sinna, kus on kellegagi juttu ajada,” ja lahkuma.”

      „Kas sa tahad öelda,” küsis Grania, „et see koht on olnud rohkem kui aasta aega peremeheta?”

      „Minema tagasi kui võimalik,” kostis Abe, „aga isand vajama mind.”

      Grania ohkas.

      Ta mõistis, kui asendamatu oli Abe isale, nagu ta oli olnud ka emale, ent Granial oli raske uskuda, et isa jättis maja lukustamata ja laskis istandustel endaga ise hakkama saada, sellal kui tema Roderick Maigrini juures jõi.

      Ometi polnud alust eitavalt vastata. Graniale meenus, et just seda ta ema oli kartnud, kui nad jätsid isa üksi ainsagi sobiva seltsiliseta.

      „Me poleks pidanud ära minema,” ütles ta endale.

      Samal ajal teadis Grania, et üksnes sellepärast, et ema ta Londonisse kaasa oli võtnud, oli ta saanud hariduse, mis oleks osutunud saarele jäädes võimatuks, ja ta oli selle kogemuse eest väga tänulik.

      Londonis oli ta teada saanud nii palju asju ja mitte ainult raamatutest.

      Ühtlasi valdas Graniat ebamugav tunne, et tema isa oli selle kogemuse eest maksnud mitte rahas, vaid üksindusega, olles sunnitud otsima ta elule üdini halvasti mõjuva mehe seltskonda.

      Ent kahetseda oli liiga hilja ja niipea, kui isa nende juurde saabub, pidid nad otsustama, mida mässu suhtes ette võtta, kui asi oli tõesti nii tõsine, nagu Abe arvas.

      Kui saared käisid käest kätte, mida oli juhtunud viimastel aastatel regulaarselt, jäid alati mõned istanduseomanikud oma maast ja rahast ilma, isegi kui neil õnnestus ellu jääda.

      Ent pärast esimest vaimustust ja elevust avastasid orjad iga kord, et olid üksnes vahetanud ühe karmi kupja teise vastu.

      „Äkki ei olegi olukord eriti hull,” püüdis Grania end veenda.

      Et teemat vahetada, ütles ta Abe’ile:

      „Meil vedas, et me siia sõites prantslaste laevu ega piraate ei kohanud. Kuulsin, et Will Wilken varastas härra Maigrini sead ja kalkunid ning tappis selle käigus ühe mehe.”

      „Piraat paha mees!” märkis Abe, „aga ta suurte laevadega mitte võitlema.”

      „See on tõsi,” nõustus Grania, „kuid meie laeva madrused rääkisid, et Wilkeni-taolised piraadid ründavad kaubalaevu ning see avaldab mõju neile, kes vajavad seda toitu, ja neile, kes kaotavad raha, mida nad muidu oma kaupade eest saaksid.”

      „Paha mees! Julm!” pomises Abe.

      „Will Wilken on inglane ja kuulsin räägitavat ka ühest prantslasest, aga ei usu, et ta enne minu Inglismaale sõitu siinkandis viibis.”

      „Ei, mitte siis siin,” tähendas Abe.

      See kõlas nii, nagu ei sooviks ta rohkem midagi lisada, ja Grania pööras pead, et Abe’ile otsa vaadata ja öelda:

      „Prantslase