Salasadam. Barbara Cartland

oleks ta tema samme kuulnud.

      Ent Grania ei muretsenud isa pärast, nagu oli teinud niivõrd sageli sellest ajast alates, kui too tema ellu tagasi tuli.

      Tüdruk suutis mõelda vaid iseendale, palvetades suletud silmadega nii intensiivselt, et kaasatud olid kogu keha ja hing.

      Grania ehmus ärkvele heli peale, mida ta pigem tajus kui kuulis.

      Ümbritsevast taas teadlik olles ja kuulatades kuulis ta seda uuesti ning hetkeks tundus talle, et keegi seisab tema magamistoa ukse juures, ja ta mõistatas hirmunult, kes see võib olla.

      Siis taipas Grania, et heli kostus väljast, ja taas oli kuulda vaikset vilet, mille järel hüüti tema nime.

      Ikka veel poolärkvel Grania ronis voodist välja ja läks lahtise akna juurde, mille kardinad olid jäetud ette tõmbamata.

      Ta vaatas välja ja nägi all Abe’i.

      Tegu oli ta isa teenijaga. Abe oli temaga koos Inglismaale tulnud ja Grania oli tundnud teda kogu oma elu.

      Just Abe oli aidanud ta emal majapidamise eest hoolt kanda, leidnud teenijad, keda nad said endale lubada, ja õpetanud neid välja, jagades neile käske.

      Just Abe oli viinud Grania, kui too saarele tuli, esimest korda paadiga sõitma ja tüdruk oli aidanud tal tuua tagasi merivähid, mis nad oma isiklikus lahes püüdsid, ja otsinud austreid, mida ta isa eelistas kõigile teistele mereandidele.

      Just Abe oli Graniat väikese poniga sõitma viinud, kui tüdruk oli veel liiga pisike, et istanduses ringi kõndida ning banaanide, muskaatpähklite ja kakaoubade vahel töötavaid orje jälgida.

      Just Abe oli Graniaga St. George’sisse kaasa läinud, kui tüdruk tahtis midagi poest osta või kaupa maha laadivaid ja teistele saartele reisivaid inimesi peale võtvaid suuri laevu uudistada.

      „Ma ei tea, mida me Abe’ita teeks,” ütles ema peaaegu iga päev Graniale, kui too veel laps oli.

      Kui nad Abe’ita Londonisse sõitsid, tundis ema temast sageli sama palju puudust kui Grania isegi.

      „Oleksime pidanud ta endaga kaasa võtma,” ütles ta, kuid ema raputas pead.

      „Abe kuulub Grenadale ja on osa saarest,” lausus ta. „Ja pealegi su isa ei tuleks temata kuidagi toime.”

      Kui Grania kutsus isa Londonisse ja kui too saabus liiga hilja, et emaga enne tema surma hüvasti jätta, tuli Abe temaga kaasa.

      Granial oli Abe’i nähes nii hea meel, et ta oleks peaaegu käed ümber teenija kaela heitnud ja talle suud andnud.

      Ta sai end viimasel hetkel pidama, sest teadis, kui suurt piinlikkust see Abe’ile oleks valmistanud. Ent teenija naeratava kohvipruuni näo nähtavale ilmumine oli tekitanud Granias sellise koduigatsuse, millist ta polnud kordagi Londonis viibimise ajal tundnud.

      End aknast välja kallutades küsis Grania:

      „Mis on, Abe?”

      „Ma pidama teiega rääkima, leedi.”

      Nüüd kutsus Abe teda „leediks”, ehkki kui Grania laps oli, oli ta nimetanud teda „väikeseks leediks”, ja teenija kõnelemisviisis oli midagi, mis tekitas tüdrukus tunde, et asi on tähtis.

      „Ma tulen alla,” ütles Grania ja kõhkles siis.

      Abe teadis, mida tüdruk mõtles.

      „Päris ohutu, leedi,” ütles mees. „Isand mitte kuulma.”

      Seletamatagi mõistis Grania, miks krahv ei kuule, ja sõnagi lausumata tõmbas ta selga lahti pakkimata kohvris kõige peal asuva hommikumantli ja jalga pehmed kingad.

      Seejärel keeras ta ettevaatlikult, võimalikult vähe müra tekitades magamistoa ukse lukust lahti.

      Küünlad treppidel põlesid ikka veel, ent olid juba peaaegu lõpuni sulanud, kui Grania alla läks. Halli jõudes sisenes ta tuppa, mille aknad, teadis Grania, avanesid aeda tema toa all.

      Ta siirdus verandale viiva akna juurde ja kui ta oli lingi üles tõstnud, astus Abe puutreppidest üles tema juurde.

      „Me ruttu lahkuma, leedi.”

      „Lahkume? Mida sa sellega mõtled?”

      „Oht – suur oht!”

      „Mis lahti? Mida sa mulle öelda tahad?” päris Grania.

      Enne vastamist heitis Abe pilgu üle õla, otsekui kardaks, et keegi kuuleb pealt. Siis ta sõnas:

      „Grenville’is puhkema prantsuse orjade seas mäss.”

      „Mäss!” hüüatas Grania.

      „Väga paha. Tapma palju inglasi!”

      „Kuidas sa seda tead?” küsis Grania.

      „Mõned põgenema. Jõudma siia enne pimedat.”

      Abe vaatas veel kord üle õla, enne kui lisas:

      „Siinsed orjad tahtma mässuga ühineda.”

      Grania ei kahelnudki, et Abe rääkis tõtt.

      Tihti käisid jutud pidevalt omanikku vahetavaid saari kimbutavatest hädadest ja mässudest võimul mitteolevaid prantslasi või inglasi soosivate kogukondade vahel.

      Ainult et üllatav oli see, et see pidi toimuma Genadal, mis oli pärast suhteliselt lühikest perioodi, mil see oli olnud prantslaste käes, kuulunud kaksteist aastat inglastele.

      Ent laevaga Inglismaalt Grenadale sõites oli Grania kuulnud ohvitsere vahetpidamata rääkimas Prantsusmaal puhkenud revolutsioonist ja Louis XVI hukkamisest kaks aastat tagasi.

      „Kõik märgid viitavad sellele, et saarestikul viibivad prantsuse orjad muutuvad rahutuks,” oli kapten nentinud, „ja valmistuvad oma revolutsiooniks.”

      Nüüd oli see juhtunud Grenadal ja Granias võttis maad ärevus.

      „Kuhu me läheme?” küsis ta.

      „Koju, perenaine. Palju turvalisem paik. Vähesed leidma Salasadama.”

      Grania teadis, et see on tõsi. Salasadam oli saanud õige nime.

      Maja, mis oli ehitatud palju aastaid enne seda, kui ta isa selle restaureeris, asus tundmatus saare nurgas ja oli turvaline paik, kus võis end varjata nii prantslaste kui ka kõigi teiste eest.

      „Peame kohe minema!” sõnas Grania. „Kas sa papale ütlesid?”

      Abe raputas pead.

      „Mitte äratama isandat,” vastas ta. „Teie tulema ruttu, leedi, isand järgnema.”

      Mõtte juures oma isa maha jätta Grania kõhkles viivu. Siis, mõtles ta, lahkuks ta ka Roderick Maigrinist ja see oli kindla peale ta üks suurimaid soove.

      „Olgu, Abe,” kostis Grania. „Kui meid varitseb oht, peame minema ja olen veendunud, et papa tuleb meile homme järele.”

      „Mul kolm hobust valmis,” lausus Abe. „Üks kandma pakke.”

      Grania valmistus just ütlema, et tema kohver pole oluline, kui muutis meelt.

      Ta oli kodunt ikkagi kolm aastat eemal viibinud ja tal polnud midagi peale Londonist kaasa võetud riiete selga panna.

      Nagu tema kõhklust tajudes märkis Abe:

      „Jätma kohvri toomine minu hooleks, leedi.”

      Siis nagu järsku ehmudes lisas ta:

      „Ruttu! Kiiresti! Aega mitte kaotada!”

      Grania ahmis õhku ning tormas mõlema käega hommikumantlit üleval hoides läbi toa treppidest üles oma magamistuppa.

      Tal kulus ainult mõni minut, et tõmmata selga ratsaseelik ja panna veel lahti pakkimata kohvrisse kleit, mida ta õhtusöögi ajal kandis, ning ööriided.

      Ainult üks osa Grania pagasist oli ülakorrusele toodud ja ülejäänu oli jäetud alla.

      Ta nööpis parajasti oma puuvillast pluusi, kui Abe väga vaikselt uksele koputas.

      „Olen