Salasadam. Barbara Cartland

Grania taipas peagi, et elu ei olnud samasugune nagu varem, sest ema isa oli nüüd surnud, teised sugulased vanaks jäänud ega elanud enam Londonis ning neil puudus Walesi printsi ümber koondunud kirevasse seltskonnaellu sisenemiseks raha.

      Kilkerry krahvinna tegi kuningale ja kuningannale niksu ning lubas, et niipea, kui Grania saab piisavalt vanaks, teeb ta sedasama.

      „Vahepeal, mu kallike,” tähendas ta, „tuleb sul palju tööd teha, et kõik, milles sa oled maha jäänud, järele õppida.”

      Grania töötas tõesti hoolega, sest ta tahtis emale meele järele olla ja talle meeldis õppida.

      Pärast koolipäeva andsid mõned õpetajad Graniale väikeses majas, mille ema oli Mayfairil üürinud, lisatunde.

      Granial ei jätkunud peale õppimise peaaegu millekski aega, ent ta mõistis, et emal on palju sõpru, kelle juures ta tihti bankettidel ja õhtusöökidel käis ning kes teda Itaalia ooperimajja ja Vauxhalli aedadesse viisid.

      Graniale tundus, et ilma pideva mureta isa liigjoomise ja hasartmängude mängimise pärast nägi ema tunduvalt noorem ning kindlasti ka ilusam välja.

      Peale selle olid uued riided, mis ta endale kohe pärast Londonisse jõudmist oli ostnud, väga kaunid.

      Pidulikud musliinseelikud, satäänist ehisvööd ning ema õlgu raamivad pitskraed erinesid tuntavalt kleitidest, mis nad olid endile Grenadal õmmelnud.

      St. George’sis puudus materjalivalikuks piisav võimalus ja Grania oli kandnud heledaid jämedakoelisi puuvillaseid riideid, mis olid põliselanikest naiste au ja uhkus.

      Londonis arendas ta oma maitset mitte üksnes kleitide, vaid ka mööbli, maalide ja inimeste osas.

      Siis, kui Grania oli peaaegu kaheksateist ja ema kavatses teda kuningale ja kuningannale tutvustada, jäi krahvinna haigeks.

      Ehk olid selle põhjuseks sompus ilmad ja külm talv, mis avaldasid talle suuremat mõju kui ta sõpradele, sest ta oli pikka aega elanud soojas kliimas, ehk olid selleks Londonis pidevalt valitsevad reetlikud palavikud.

      Ükskõik, mis selle põhjuseks ka oli, jäi krahvinna aina nõrgemaks, kuni ütles Graniale meeleheites:

      „Arvan, et peaksid oma isale kirjutama ja paluma tal kohe meie juurde tulla. Keegi peab pärast minu surma sinu eest hoolt kandma.”

      Grania karjatas hirmust.

      „Mamma, ära mõtle suremisele! Sa paraned niipea, kui talv möödas on. Lihtsalt külm ajab sind köhima ja muudab sind haiglaseks.”

      Ent ema jäi endale kindlaks, ja kuna Graniale tundus, et isa peaks ema raskest haigusest teada saama, kirjutas ta talle.

      Grania oli teadlik, et võib kuluda tükk aega, enne kui kirjale vastus tuleb, nagu see oli juba aastaid olnud, kui nad olid isast kuulnud vaid hooti.

      Vahel läksid mõned kirjad merel kaduma, ent need, mis kohale jõudsid, olid pikad ja tulvil informatsiooni maja, istanduste, muskaatpähklisaagi või kakaoubade eest saadud tasude ning banaanihooaja kohta.

      Teinekord, pärast kuudepikkust vaheaega, täitsid kirjapaberit ainult varesejalad, mille olid tekitanud sulepea hoidmiseks mitte piisavalt kindel käsi.

      Kui sellised kirjad saabusid, reetsid ema huulte pinguldumise viis ja näoilme Graniale ta veendumust, kui õigesti oli ta mehe juurest lahkudes toiminud.

      Ta teadis, et jäänuksid nad koju, oleksid jätkunud samad stseenid isa joomisest, samad vabandused, sama andestamisprotsess pärast kordamist samu lubadusi, mida mees pidada ei suutnud.

      Kord küsis Grania emalt:

      „Mamma, kuidas tuleb papa toime, sel ajal kui meie kulutame su raha Inglismaal?”

      Hetkeks arvas ta, et ema ei vasta. Siis kostis krahvinna:

      „See pisku, mis mul on, kulub sinu peale, Grania. Su isa peab ise suutma end ülal pidada. Kui ta õpib sõltuma pigem endast kui minust, on see parim, mis võib juhtuda.”

      Grania ei lausunud midagi, ent teda valdas tunne, et isa leiaks alati kellegi, kellest sõltuda, ja kui see polnud ema, siis oleks see mõni ta sõpradest, kellega ta koos jõi ja kaarte mängis.

      Ükskõik, kui halvasti isa käitus, kui palju ta jõi või kui palju ema temaga oma valduste ja tema hooletusse jätmise pärast tõreles, jäi krahvile iiri sarm ja võlu, millele keegi tema tuttavatest ei suutnud vastu panna.

      Grania teadis, et kui isa parajasti ei joonud, oli ta tunduvalt lõbusam ja huvitavam kaaslane kui kes tahes teine talle tuttav inimene.

      Graniale meeldis isa nakkav naer ja viis, kuidas ta suutis kõige kohta mõne loo jutustada ja igas asjas midagi naljakat leida.

      „Anna oma isale kaks kartulit ja puust kast ning ta paneb su uskuma, et tegu on tõlla ja hobustega, kes viivad su kuningapaleesse!” oli keegi isa sõpradest Graniale öelnud, kui too alles väike oli, ja Grania polnud seda kunagi unustanud.

      See vastas tõele.

      Tema isa pidas elu lõbusaks seikluseks, mida polnud võimalik tõsiselt võtta, ja kõigile tema seltskonnas viibinuile valmistas raskusi teisiti mõelda.

      Ent nüüd adus Grania, et need kolm lahus veedetud aastat olid isa muutnud.

      Ta suutis ikka veel naerda ja välja mõelda lugusid, mille maagilisus pidavat need vastupandamatuks muutma, ent samaaegselt oli Grania kogu reisi vältel üle Atlandi ookeani tajunud, et isa varjab tema eest midagi, ja Grenadale jõudes sai ta teada, mis see oli.

      Pärast ema surma oli Grania pidanud enesestmõistetavaks, et isa soovib temaga koos olla ja püüab õnnelikku kodu rajada.

      Ent uskumatul kombel tahtis isa teda hoopis sundida abielluma mehega, keda ta lapsena polnud sallinud ja keda tema ema oli põlanud.

      Laev, millega nad reisisid ja mis pidi St. George’si sadamas silduma, oli vastutulelikkusest, mis oli Kariibi merel tavaline, natuke kursist kõrvale sõitnud, et lasta nad maha seal, kus isa soovis.

      Roderick Maigrini istandus asus St. George’si naaberkihelkonnas, mille britid olid nimetanud St. Davidiks.

      Tegemist oli saare ainsa kihelkonnaga, kus polnud ühtki linna, see paiknes saare lõunaosas ning sarnanes oma maastiku ilu ja elanike poolest St. George’siga.

      Westerhall Pointile, väikesele õitsevate puude ja põõsastega poolsaarele oli Roderick Maigrin ehitanud endale suure omajagu pretensioonika välimusega maja, millel olid Grania meelest kõik selle omaniku tunnused ja mis tekitas temas vaistlikult vastumeelsust.

      Grania ei mäletanud selle külastamist lapsepõlves, ent nüüd, kui nad härra Maigrini paadis, mis tuli laeva juurde neid peale võtma, kaldale aerutasid, valdas tüdrukut kohutav tunne, et ta siseneb vanglasse.

      Tal poleks võimalik põgeneda ja ta ei saaks enam olla tema ise, vaid alluks kogukale, punase näoga mehele, kes ootas, et neid tervitada.

      „Rõõm sind jälle näha, Kilkerry!” hüüdis Roderick Maigrin valju, ülirõõmsa häälega, patsutades krahvile seljale.

      Kui ta siis oma käe Grania poole sirutas ja too ta näoilmet nägi, tuli tüdrukul võtta kokku kogu oma tahtejõud, et mitte ringi pöörata ja hirmunult laeva juurde tormata.

      Ent see seilas juba lääne poole, et sõita ümber saare tipu, enne kui pöördus põhja, jõudmaks St. George’si sadamasse.

      Roderick Maigrin juhatas nad majja, kus teenija valas juba kõrgetesse klaasidesse rummist valmistatud punši.

      Kui krahv klaasi huultele tõstis, tõusis tema silmi eriline kuma.

      „Olen oodanud seda hetke Inglismaalt lahkumisest saadik,” möönis ta.

      Roderick Maigrin naeris.

      „Arvasingi, et sa seda ütled,” tähendas ta. „Nii et joo põhjani! Seda jätkub küllalt, ja tahan juua selle kauni tütarlapse terviseks, kelle sa endaga kaasa tõid.”

      Kõneldes tõstis ta klaasi ja Grania tundis, kuidas mees oma verest punetavate himurate