Saatuslik öö. Barbara Cartland

liiga palju ja müra lukustas kõrvu.

      Kui pakikandja oli ta asjade eest lahkelt hoolt kandnud, leidis Davita end jaamast lahkumas neljarattalises troskas, reisikohvrid katusel, üsna väsinud hobune vedamas teda piki rahvast täis tänavaid.

      “Olen kohal!” sõnas neiu endamisi. “Olen Londonis, ja palun… palun, jumal… hoolitse mu eest!”

      Teine peatükk

      Maja paistis väljast üpris räämas ja sünge ning Davita ütles endale, et see ainult näis nii, kuna ta polnud Londoni majadega harjunud.

      Neiu palus oma istmelt maha roninud voorimehel oodata, ronis kahest trepiastmest üles ja kergitas koputit, mis, nagu ta märkas, vajas poleerimist.

      Enne, kui uks avati, möödus mõni viiv, ja seejärel seisis neiu silmitsi veidi litsaka, kuid muidu meeldiva naisterahvaga.

      “Palun, kas ma… võiksin rääkida… preili Violet Lockiga?” küsis Davita häälel, mis kõlas veidi kõhklevalt.

      Naine naeratas.

      “Arvatavasti sina oledki see sõber, keda ta Šotimaalt ootab,” vastas naine kokni murrakus.

      Hetkeks tundis Davita endas sellist kergenduslainet tõusmas, et tal oli raske midagi öelda. Siis ta lausus:

      “Jah… olen… kas preili Lock… on siin?”

      “Jõudsid tsipa hilja kohale, kullake, ta läks juba teatrisse,” vastas naine. “Olen proua Jenkins, oletan, et sinust saab mu uus üüriline.”

      “Oleksin väga tänulik, kui saaksin siin peatuda,” vastas Davita.

      Majaperenaine oli juba tast mööda trüginud ja karjus väljas ootavale voorimehele:

      “Ole meheks, too need kolmanda korruse koridori lõppu!”

      Davita mõtles, et voorimees nurises juhiste peale, kuid neiu ei jäänud paremini kuulmiseks ootama, vaid järgnes proua Jenkinsile trepist üles.

      Trepp oli kitsas ja vaip kulunud, kuid neiu ei suutnud mõelda millelegi muule, kui üksnes rõõmule teadmisest, et Violet oli teda oodanud ja et ta polnudki, nagu ta oli poolenisti kartnud, Londonis ihuüksi ja elukohata.

      Kui nad kolmandale korrusele jõudsid, avas proua Jenkins koridori lõpus ukse ja Davita peaaegu ahhetas, nähes oma elu pisimat tuba, kus ta magama peab.

      Ruumi jagus kõigest voodile ja üsna kipakil kummutile. Määrdunud linoleumi kattis kaltsuvaip.

      “See on pisut väike,” sõnas proua Jenkins asjatundlikult, “kuid su sõber on kohe järgmises toas, ja ma arvasin, et oleksid parema meelega tema lähedal kui veel korrus kõrgemal.”

      “Jah… muidugi,” lausus Davita ruttu, “ja see oli teist väga kena minu peale mõelda.”

      Proua Jenkins naeratas talle.

      “Ma püüan ikka aidata,” vastas ta, “ja ma pole kunagi võtnud üürilist, kes ei esineks lavalaudadel. Sina oled erand, aga välimuse järgi otsustades leiad sa Gaiety teatris endale kiiresti koha.”

      Rääkides silmitses naine Davitat hindavalt, võttes arvesse neiu kübara alt paistvaid punaseid juukseid, klaari õielehe-taolist nahka ja suuri, üpris hirmunud silmi.

      “Oled küllaltki kena – niipalju võin küll öelda,” ütles ta. “Kas sa tantsida oskad?”

      “Kardan… kardan, et ei,” vastas Davita. “Ja olen lavale minekuks liiga närviline, pealegi…”

      Neiu pidi just ütlema, et ta ema poleks midagi säärast heaks kiitnud, siis aga mõtles, et see oleks viga.

      Proua Jenkins naeris.

      “Kui aga võimaluse leiad, küllap sa sellest ka kinni haarad!”

      Davita pääses vastamisest, sest samal hetkel tuli lõõtsutav voorimees trepist üles, üks ta reisikohvreid seljas.

      Mees ei saanud muidu tuppa, kui nad pidid mõlemad koridori taanduma, ja kui voorimees oli lõpuks ka teise kohvri üles toonud, mõtles Davita, et peab voodisse pääsemiseks hakkama neist üle ronima.

      Neiu maksis mehele ära ning seisis ja vaatas üsna abitult oma kohvreid, mille peale proua Jenkins lausus:

      “Kullake, võiksid oma rõivad ära vahetada, end pisut kasida, lipata teatrisse ja öelda Violetile, et oled pärale jõudnud.”

      “M-minna… teatrisse?” küsis Davita.

      “Jah. Kui valmis oled, kutsub Billy sulle troska ja sa ütle kutsarile, et sõitku lavaukse juurde. Leiad Violeti garderoobist. Etendus algab alles tunni aja pärast.”

      Kuna proua Jenkins rääkis nii kindlalt, ei julgenud Davita temaga vaielda.

      Seega, kui majaperenaine trepist alla läks, võttis neiu sõnakuulelikult reisikleidi ja keebi seljast ning otsis oma reisikohvritest kena pärastlõunakleidi, mis polnud liiga kortsus.

      Kleit oli kuulunud ta emale. Davita oli seda pisut ümber õmmelnud ja moekamaks teinud, jäljendades üht Katie kleiti, mille too oli põhja kaasa toonud.

      Valmis saades nägi Davita väga kena välja. Katie oli talle rääkinud, et Londonis kannavad õhtupoolikul kõik kübaraid, välja arvatud need, kes ballile lähevad, seega võttis neiu kübarakarbist ühe välja.

      Selle kübara oli talle andnud Katie, ja neiu oli arvanud, et ei kanna seda iial, kuna see oli liiga elegantne ja Šotimaa kohta üle pakutud.

      Isegi praegu seda pähe pannes ja end peeglist vaadeldes näris teda kõhklus: ilmunuks ta säärases toreduses kirikusse, oleks kogudus kas pahandanud või tema üle naerma hakanud.

      Davita eemaldas kärmelt kaks jaanalinnusulge, ja kui ta otsustas, et näeb enam-vähem tavaline välja ja keegi ei tohiks ta välimuse kohta märkusi teha, võttis ta käekoti ning läks veidi närviliselt trepist alla.

      Ta ei suutnud proua Jenkinsit leida. Kuuldes aga keldrist hääli, läks ta trepist alla ja avastas perenaise suurest pimedast köögist vanamoelisel pliidil süüa tegemast.

      “Vabandage…” sõnas Davita murelikult.

      Proua Jenkins pööras ringi.

      “Aa, siin sa oledki, kullake,” hüüatas naine, “palju kärmem, kui ma ootasin!”

      “Kas… ma näen… korralik välja?” küsis Davita kõhklevalt.

      “Muidugist!” vastas proua Jenkins. “Gaiety kohta pisut tagasihoidlik, kuid küllap London su peagi kenasti riietuma paneb, ära üldse muretse!”

      Äkki hakkas naine täiest kõrist karjuma, nii et Davita võpatas.

      “Billy! Kussa oled? Tule’nd siia! Mul on sind vaja!”

      Viivu valitses vaikus. Proua Jenkins avas suu, et uuesti karjuda, ent kööki sisenes teisest uksest kummalise välimusega alamõõduline mees, käed olid ta keha kohta liiga pikad ja üks jalg lühem.

      “Mis tahad?” küsis ta.

      “Magasid jälle?” tahtis proua Jenkins teada. “Mitu korda ma pean sulle ütlema, töö tahab tegemist?”

      “Ma töötasingi,” vastas Billy pahuralt.

      “Noh, tööta end siis uksest välja ja otsi noorele daamile troska.”

      Billy vaatas Davitale otsa ning neiu mõtles, et mehe säravad, üpris intelligentsed silmad ei sobinud ta välimusega kokku. Mees naeratas talle.

      “Terekest, preili.”

      “Ütle voorimehele, et too viiks ta Gaietysse – lavaukse juurde!”

      Kui Billy Davitast möödus ja hakkas mööda treppi üles minema, hüüdis proua Jenkins:

      “Ja passi peale, et kutsar talt liiga palju ei koori. Üheksa penni on siit Gaietysse õiglane taks, ja kolm penni jootrahaks.”

      “Tänan, et ütlesite,” sõnas Davita ning kiirustas Billy järel trepist