Saatuslik öö. Barbara Cartland

olid need praeguseks juba moest väljas.

      Loomulikult olid Katie rõivad olnud täiesti teistsugused.

      Kui naine nende pool elas, kasutas Davita juhust ning õmbles mõned oma ema kleidid ümber, muutes need pisut moekamaks.

      Aeg-ajalt oli ka Katie Davitale kleite andnud ning lausunud:

      “Võta see endale! Ma ei pane seda enam kunagi selga ja ehkki see on sulle liiga suur, on riie hea – juhataja kandis selle eest hoolt!”

      Davital õnnestus Katie ülejääkidest teha endale kaks kleiti, kuid kolmas oli karmiinpunasest taftist, mis moodustas neiu juustega liiga suure kontrasti.

      Ta ei julgenud raisata sentigi oma kallist pärandusest rõivaste peale. Seega kandis ta emale kuulunud reisikleiti ja keepi ning vahetas kübaral linte ja sulgi lootuses, et tulemuseks oli Londonisse paslik komplekt.

      Rong jõudis pealinnale järjest lähemale ning Davita kartis üha rohkem.

      Ta polnud iial Londonis käinud, aga kõik linna kohta kuuldu pani neiu äkitselt tundma, et ta oli teinud vea ja oleks olnud parem, kui ta oleks püsinud talle omases maailmas, ükskõik kui üksildases.

      Davita isa oli Londonit ülistanud, justkui oleks see lõbu ja põnevuse paradiis, kus mehed olid uljad ja kenad ning naised imekaunid ja veetlevad.

      Aga isa oli mees, ja Katie jutust oli Davita teadvustanud, et rahatule naisele võis elu muutuda heitluseks, mille kõiki ohtusid neiu päris hästi ei mõistnudki.

      “Üksinda Violeti eest hoolt kandes olid mul rasked ajad, ja ei mingit tööd, kuni ma tervist ja jõudu taastasin, figuuri samuti, kui see juba jutuks tuli.”

      “Kindlasti su abikaasa…?” alustas Davita.

      “Ta oli läinud – jalga lasknud!” ütles Katie. “Sedasorti mees poleks kunagi pidanud abielluma. Olin rumal, et teda kuulasin, aga kui oled armunud…”

      Naine oli rääkinud pilkavalt ning lisanud seejärel talle omase kiire heliseva naeruga:

      “Näib, et ma ei võtagi õppust! Siin ma siis nüüd olen: kolmkümmend kuus aastat vana ja järjekordselt lasin südamel pead juhtida, ning kuhu ma jõudsin? Kaunile Šotimaale, mis seninähtu põhjal otsustades polegi nii kaunis!”

      Davita oli seepeale naernud, kuid ka mõelnud, et Katie hääles oli pisuke annus meeleheidet, mis neiule muret tegi.

      Katie oli läinud Ameerikasse, peale lavakogemuse abiks kaasas ka Harry.

      Hiljem mõtles Davita, et sellest, mismoodi naine meest terve tolle külastusaja vaatas, oleks võinud arvata, et Katie on meeletult armunud kenasse näitlejasse.

      Neiu oli lihtsameelselt mõelnud, et võõrasema oli paelunud mehe suure näitleja staatus, kuna Violet oli temast rääkinud kui staarist.

      Kui aga Katie oli lahkunud, oletas Davita, et naise ilme oli väljendanud pigem armastust, ja mõtles, et see, kuidas Harry naist oli vaadanud, selgitas, miks naised etendustel olid meest silmitsenud, hing kinni ja südamed kurgus.

      Katiel läheb kindlasti hästi, mõtles Davita, ja murdis pead, kuidas talle teatada, et ta on nüüd lesk.

      Siis meenus neiule eelolev kohtumine Violetiga, kes kindlasti teadis, kust ema leida.

      Jälle tundis Davita väikest hirmujudinat.

      Mis siis, kui Violet teda näha ei taha? Mis siis, kui Violet oli ta peale pahane, sest enne lõunasse tulekut ei oodanud ta ära Violeti vastust oma kirjadele?

      Davita oli talle kirjutanud kümne päeva eest, kuid õieti ei eeldanudki ta Violetilt vastust, sest mäletas, kuidas too oli külastuse ajal mitu korda öelnud:

      “Ma ei talu kirjade ega millegi muu kirjutamist! Ma õppisin koolis küll lugema, aga kirjutamine on ränk töö, pealegi ei oska ma õigekirja!”

      “Vaata ette, et juhataja sellist juttu ei kuuleks!” oli Katie hüüatanud. “Tead küll, et talle meeldivad daamilikud piigad, kes ütlevad alati korralikult “tänan”.”

      “Ma ei tea, mida sa korralikkuse all silmas pead,” oli Violet vastanud. “Ütlen “tänan” pigem suudlusega kui kirja teel.”

      Katie oli naernud.

      “See on ju hoopis teine asi! Kui aga hertsog sind õhtusöögile kutsub, ei saa sa ju talle jaatavaks vastuseks suudlust saata.”

      “Küll ma hakkama saan!” oli Violet vastanud, ja nad mõlemad naersid.

      Davita mõtiskles nüüd, et juhul, kui Violet temaga tegemist teha ei taha, peab ta üritama leida teenijate tööbörsi.

      Neiu mäletas, et ema oli neist kunagi rääkinud ja öelnud, et nii lõunas kui ka Edinburghis võis teenijaid leida börsilt, mis viis kokku tööandjad ja – otsijad.

      “Milline kummaline idee!” oli Davita hüüatanud. Tollal oli ta veel väga noor.

      “Sugugi mitte,” oli ema vastanud. “Kui vajad näiteks kokka, ei pane sa ju maja ette tahvlit teatega “Otsitakse kokka”.”

      “Kui sa seda teeksid, ilmuks võib-olla mitusada kohasoovijat!” oli Davita naernud.

      “Ja see oleks üsna tüütu,” oli leedi Kilcraig naeratades vastanud. “Niisiis, kui tähtsad daamid otsivad kokka, toateenijat, koduõpetajat või lakeid, lähevad nad börsile. Teenijad istuvad seal kõvadel pinkidel, lootes, et keegi vajab nende teenuseid, maksab korralikult ja on lahke peremees.”

      Davita mäletas end tollal sellele mõtlevat kui kummalisele asjaajamisviisile, kuid nüüd sõnas ta endale, et seda ta pidigi tegema – istuma kõval pingil ja ootama, kuni tuleb keegi ja lausub:

      “Tahan noort, kogemusteta ja eriliste anneteta neiut, kuid ma maksan talle ja olen ta vastu lahke, kui ta minu teenistusse astub.”

      “Kindlasti peaks see keegi olema väga veidrat sorti ja erandlik inimene,” lausus Davita endamisi.

      Neiu tundis endas tõusmas kabuhirmu, kui rong läbi eeslinna sõitis, ja ta mõistis, et peatselt jõuavad nad St. Pancrase jaama.

      Hector, kes oli omal ajal päris palju reisinud, oli teinud reisi palju mugavamaks, kui see tema hooleta oleks olnud.

      Mees oli pakkinud Davitale kaasa pisikese piknikukorvi piisava toidukogusega, nii et neiu ei pidanud enne Londonisse jõudmist nälga tundma.

      Hector oli talle kaasa pannud isegi pudeli külma teed, öeldes, et see on parem kui vesi, ja et kui neiu jaamades üritaks toitu osta, võiks ta kokku puutuda mürgeldavate või ebameeldivate meestega.

      Samuti oli mees pannud ta kaasa võtma pleedi, et kaitsta põlvi öösel külma eest. Kuna rong liikus ja mürises, oli seal raske magada ning neiu teadis nüüd, kui mõistlik oli mees olnud.

      Davita sättis juuksed korda, pani kübara pähe ning soovis, et saanuks enne Violeti otsingutele asumist ennast pesta.

      Oli juba hiline pärastlõuna ja neiu teadis, et mida varem ta sihtkohta jõuab, seda parem.

      Õnneks oli Violet toona lossis hüvasti jättes talle oma aadressi andnud.

      “Kui mul midagi maha ununes, ole pai ja saada see mulle järele,” lausus ta. “Ühel hiljutisel külastusel kaotasin prossi ja nad ei saatnudki seda mulle tagasi.”

      “Kas nad jätsid selle endale?” küsis Davita hämmastunult.

      “See ei üllataks mind.”

      “Noh, kui mina midagi leian, luban, et saadan selle kohe sulle!”

      Davita oli Violeti aadressi üles kirjutanud, ja kuigi ta polnud midagi leidnud, oli märge tallel.

      Nüüd meenus talle, et see kõik toimus jupp aega tagasi ning võib-olla oli Violet ära kolinud.

      See mõte tuli talle pähe esimest korda, ja Davita ehmatas veelgi enam kui varem.

      Kui aurupilvis rong jaama jõudis ja platvormi äärde seisma jäi, ei suutnud neiu vagunist väljuda.

      Seejärel