Saatuslik öö. Barbara Cartland

käisid ratsutamas kindlalt astuvatel väikestel ponidel, kellega Davita oli sõitnud lapsest saadik, ajasid renditalunikega juttu ning jalutasid lossist üle kahe miili kaugusel asuvasse külla sisseoste tegema.

      Alles tagantjärele taipas Davita, et sellal kui tema nautis Violetiga seltsi, oli Katie veetnud aega Harryga.

      Davita isa oli hõivatud, kuna käes oli tallede sündimise periood ning ta püüdis alati karjuseid aidata. Veelgi enam, kahjuks, nagu pärast selgus, tuli lõhe jõkke, see aga tähendas head kalasaaki, mistõttu ta veetis suurema osa päevast jõe ääres.

      Sellegipoolest, Davita arvates oli juhtunu möödapääsmatu ja küsimus oli vaid selles, millal saabus Katie jaoks õige hetk.

      Peatselt pärast seda, kui Violet Londonisse tagasi läks ja Harry koos temaga, kadus Katie.

      Naine jättis abikaasale kirja, öeldes, et ei suutnud vastu panna tungivale soovile oma sõpru külastada, ja polnud talle seda silmast silma rääkinud, kuna ei tahtnud stseeni! Katie lubas talle hiljem kirjutada.

      Kui naine lõpuks kirjutas, ja kiri saabus just siis, kui Sir Iain oli otsustanud teda otsima minna, ütles ta vaid, et ei saa kahjuks teatrist loobuda.

      Katiel oli avanenud võimalus minna Ameerikasse ja mängida Broadwayl ning ta ei suutnud sellest keelduda.

      Hector paljastas, et sinna suundus ka Harry.

      “Ta rääkis sellest päris palju, preili Davita, kui ma ta rõivaid lahti pakkisin. Ta ütles, et säärane võimalus avaneb vaid üks kord elus ja tal polnud kavatsustki seda maha magada.”

      Davita sai aru, et mingil moel oli see ka Katiele “vaid üks kord elus avanev võimalus”, kuid neiu isa käitus algul nagu nõdrameelne ning seejärel hakkas oma muresid pudelisse uputama.

      Isa suri kopsupõletikku pärast seda, kui ta naasis külast viskit juurde ostmast ja koduteel kraavi kukkus, ning külmetus.

      Ilmselt oli ta olnud nii purjus, et lebas seal terve öö ning hommikul leidis ta karjane ja aitas koju. Külmetus muutus aga kopsupõletikuks ja kui Davita arsti kutsus, polnud enam midagi parata.

      Davita mõistis vapustatult, et talle ei jäänud sentigi, kuigi talle valmistas rahuldust teadmine, et vähemalt Hectori eest oli hoolt kantud.

      Isa oli jätnud talle väikese talu ja pensioni, eraldi kõigest muust, mille eest tuli võlgu tasuda.

      Davita oli arveid vaadates kohkunud, et ta isal õnnestus pärast ema surma Londonis viibides nii palju kulutada.

      Arveid oli šampanja, lillede, kleitide, kübarate, karusnahkade, päikesevarjude eest – oletatavasti oli isa kõik need Katiele kinkinud.

      Seal oli ka veel juveliiri arve. Kõigi isa riiete maksumus näis astronoomiline.

      Jällegi, kujutlusvõimet rakendades sai Davita aru, et isa oli tahtnud paista elegantne, uljas ja noor, nii nagu enne abiellumist.

      Peale selle oli isal oma troska, mis teda alati ootas, ta kuulus parimatesse klubidesse ja õhtustas iga päev, muidugi mitte üksi, Romano’ses, Rulesi või Continentali restoranides.

      Kuid nüüd oli Davita ihuüksi ja mõtles hirmuga, et mitte miski ei kuulunud enam talle.

      Härra Stirling ütles valjusti välja küsimuse, mis Davital meeles mõlkus.

      “Mida te nüüd peale hakkate, preili Kilcraig?”

      Davita viipas abitult käega ning teda silmitsev vanem meesterahvas mõtles, kui noor ja kena ta on.

      Härra Stirlingile torkas järsku pähe, et neiu on nagu kaunis eksootiline lilleõis, ja ta kartis, et viimati vaeseke ei juurdu.

      “Kindlasti on teil sugulasi?” küsis ta leebelt.

      “Isa õde, kes oli temast vanem, on surnud,” vastas Davita. “Mul oli Edinburghis vanatädi, kuid ta suri juba ammu, ja ma ei mäleta, et oleksin kunagi ema sugulastega kohtunud, sest nad elavad nii kaugel.”

      “Võiksite neile kirjutada,” soovitas härra Stirling.

      “Mul oleks väga piinlik end neile kaela määrida,” vastas Davita, “ja ma ei usu, et nad on väga jõukad.”

      Sellele mõeldes tundus Davitale, et Läänesaared on nagu teises maailmas.

      “Te ei saa siia jääda,” lausus härra Stirling, “seega peaksite leidma kas sugulase, kelle juurde elama minna, või mingisuguse töö.”

      “Töö?” küsis Davita. “Aga ma pole kindel, mida ma teha oskan.”

      “Mõni mu partner oskab ehk midagi soovitada,” pani härra Stirling ette. “Teiesugusele noorele daamile peaks Edinburghis tööd leiduma, kuid hetkel ei suuda ma välja mõelda, milline see töö olema peaks.”

      “Teist on väga lahke selle peale mõelda,” sõnas Davita naeratades, “kuid ehkki isa nõudis, et oleksin hästi koolitatud, näib erakordne, et mitte miskil õpitust pole praktilist väärtust.”

      Davita naeratas mehele lühidalt ja pisut ebakindlalt, justkui otsustades oma raskusi pisendada.

      “Loomulikult oleks parim, kui te abielluksite,” lausus härra Stirling.

      “See oleks üsna keeruline,” vastas Davita, “kuna keegi pole mind oma naiseks palunud.”

      Neiu mõtles, et see polnud sugugi üllatav, kuna naabruses polnud noori mehi, ja ta polnud kunagi Edinburghis pikemalt peatunud ega pärast ema surma ühegi sealse tuttavaga suhelnud.

      “Teate, mis ma teen,” lausus härra Stirling. “Ma räägin oma naise ja partnerite abikaasadega. Ehk võiksite te laste eest hoolitseda või midagi taolist teha.”

      “See on teist väga lahke,” vastas Davita, “väga, väga lahke, ja olen tõesti tänulik.”

      “Võtan teiega varsti ühendust.”

      Kui mees teda oodanud tõllas jaama poole sõitma hakkas ja oma vanamoelist madalat silindrit kergitas, mõtles Davita, et too nägi välja nagu kirikuvanem, ja ta süda vajus saapasäärde.

      Neiu suutis liigagi selgelt ette kujutada, millised näeksid välja mehe naine ning ta partnerite abikaasad. Oli üsna kindel, et nad ei kiidaks teda heaks, kuna ta paistis nii noor, täpselt nagu nad polnud heaks kiitnud isa abielu Gaiety piigaga.

      Davita teadis, et teatrilavaga seonduvat peeti äärmiselt halvaks tooniks, eriti Šotimaal. Ta nägi vaimusilmas Edinburghi daame õuduses käsi murdmas, kuna neiu oli suhelnud kellegi nii taunitava kui Gaiety teatri näitlejannaga.

      “Mida ma ette võtan? Mida ma küll ette võtan?” küsis ta endalt.

      Tumedast tulevikust hirmununa läks ta Hectorit otsima.

      Mees pakkis kokku Davita isa rõivaid, ja kui neiu magamistuppa astus, tõstis Hector nahkse riidekirstu kõrval põlvitades pilgu ja küsis:

      “Kas härra on lahkunud, preili Davita?”

      “Jah,” vastas Davita, “ja nagu me mõlemad ootasimegi, Hector, tõi ta halbu uudiseid.”

      “Seda ma kartsingi, preili Davita,” ütles Hector, “see on teile hirmus raske.”

      Davital polnud Hectori ees saladusi: mees teadis ta majanduslikku olukorda ja oli enne härra Stirlingi tulekut talle paljugi selgitanud.

      “Kui kõik võlad on makstud,” sõnas Davita voodiservale istudes, “on mul täpselt ükssada üheksakümmend kuus naela ja kümme šillingit!”

      “Tjah, eks see ole parem kui mitte miskit,” märkis Hector.

      “Jah, ma tean,” vastas Davita, “kuid sellest ei jätku igaveseks ning ma pean mingisuguse töö leidma, Hector. Kuid mida ma teha oskan?”

      “Töö, preili Davita?”

      Hector toetus kandadele ja oli ilmselge, et see mõte polnud talle varem pähe tulnud.

      “Emb-kumb – ma kas leian töö või elan õhust,