Teisel pool tähti. Barbara Cartland

is lugeja!

      Camfieldi armastusromaanid märgivad väga huvitavat aega minu loomingus, mille on kirjastanud Jove. Nad on välja andnud juba ligi kakssada raamatut alates sellest, kui neist sai minu esimene Ameerika kirjastaja ja nüüd edaspidi kirjastavad nemad eranditult kõik minu algupärased pehmekaanelised armastuslood.

      Nagu te juba teate, on Camfield Place Hertfordshire’is minu kodu, mis esialgselt oli olemas juba 1275. aastal, kuid selle renoveeris 1867. aastal Beatrix Potteri vanaisa.

      Selles armsas majakeses, parima vaatega maale, kirjutas ta raamatu “The Tale of Peter Rabbit” (“Jänes Peetri lugu”). Härra McGregori aed on täpselt selline, nagu autor seda kirjeldas. Uks seinas, millest väike paks jänes ei suutnud end läbi pressida, ja kalatiik, mille ääres valge kass saba jõnksutas, on kõik olemas.

      Camfield Place oli minu jaoks õnnistatud, kui tulin siia 1950. aastal ja olin nii õnnelik koos abikaasaga kuni tema surmani ja nüüd siis koos laste ja lastelastega. Tean, et õhk on täis armastust ning me kõik oleme olnud väga õnnelikud.

      Siin on kerge kirjutada armastusest ja tean, et naudite Camfieldi armastusromaane. Nende süžee on kindlapeale erutav ja kaaned romantilised. Nad jõuavad teieni nagu kõik minu raamatud – armastusega.

      Olgu te õnnistatud.

Barbara Cartland

      Autori märkus

      Nende sädelevate ja luksuslike pidustuste silmapaistvaim sündmus, millega 1897. aastal tähistati kuninganna Victoria valitsemise 60 aasta täitumist, oli Devonshire’i lossi maskiball.

      2. juulil pidasid Devonshire’i VIII hertsog ja hertsoginna juubelipidustusi suurejoonelises Piccadilly lossis.

      Kui krahvinna Louise kunagi Inglismaale tuli, oli ta olnud hurmav kaunitar. Kõigepealt sai ta Manchesteri hertsoginnaks ja hiljem abiellus Devonshire’i hertsogiga.

      Ballil etendas ta Zenobiat, Palmüüra kuningannat ning teda tõi kandetoolil ballisaali hulk kandjaid.

      Hertsog oli riietunud imperaator Charles V-ks. Teda peeti loomult tagasihoidlikuks ja tagasitõmbunuks, kuid tal õnnestus ballil ärkvel püsida ja mitte magama jääda, nagu juhtus tihtipeale Ülemkojas.

      Balli külalised esindasid kõige köitvamat ja huvitavamat kaasaegset kõrgseltskonda.

      Kahjuks oli kuninganna Victoria liiga vana ja põdur, et pärast kõiki neid avalikke etteasteid juubelipidustustel ballist osa võtta.

      Kuid tema poeg Walesi prints oli Jeruusalemma püha Johannese Ordu mungakloostri ülemana äärmiselt muljetavaldav.

      Marlborough’ hertsog oli suurepärane Prantsusmaa saadikuna Venemaa Katariina-aegses õukonnas.

      Kõrgeauline proua George Keppel, Walesi printsi tunnustatud armuke, esines madame de Polignacina. Ta oli näinud palju vaeva, olemaks kindel, et iga detail tema kostüümis oleks õige. Naine oli isegi leidnud kanga, mis oli valmistatud XVIII sajandil.

      Mõned kostüümidest ei olnud mitte ainult ebamugavad, vaid ka naeruväärsed. Westmorlandi krahvinna Hebena kandis õlal hiigelsuurt täistopitud kotkast, mis tegi tantsimise erakordselt raskeks.

      Ameerika seltsidaam proua Ronalds, kes kehastas Euterpet, muusika muusat, oli lasknud panna juustesse elektrilambid, mis moodustasid lüüra kujutise.

      William Cavendish ülendati Devonshire’i hertsogiks 1694. aastal tänu William III toetamisele ja kui Berkley loss pandi 1696. aastal müüki, ostis hertsog selle ära. Ehitis sai tuntuks Devonshire’i lossina kuni aastani 1733, mil laastav tulekahju maja hävitas. Tulekahju järel ei kaotanud hertsog aega ja kavandas uue residentsi, mille arhitektiks valiti William Kent.

      Häärberi müüs IX hertsog 1919. aastal ja 1924. aastal lammutasid uued omanikud hoone. Mäletan, kuidas mind võlus kaarduv marmorist trepp kristallist käsipuuga ja aed, mis ulatas alla kuni Berkley väljakuni.

      See oli üks Londoni huviväärsustest ja mitte keegi ei tulnud selle peale, et neid ilusaid ajaloolisi maju peaks säilitama.

      Esimene peatükk 1897

      Ardwicki krahv põrnitses imestusega väga kena naist, kes seisis tema vastas.

      “Mida sa öelda tahad – sa ei tule ballile?” küsis mees.

      “Ma ütlesin, Ingram,” vastas naine, “et ma ei tule sinuga.”

      “Ei tule minuga?” kordas krahv uskumatult. “Ma ei saa aru, millest sa räägid.”

      Heloise Brook liikus aeglaselt akna juurde.

      Ta kõndis sellise graatsiaga, mille oli heaks kiitnud praktiliselt iga St. Jamesi tänava klubi liige.

      Isegi Tema Kuninglik Kõrgus Walesi prints oli selle ära märkinud.

      Naine oli liigagi teadlik, et punaste juustega, mis särasid aknast tulevas päikesevalguses, ja smaragdrohelise kleidiga nägi ta välja nagu jumalanna.

      Temas oli midagi idamaist ja maagilist, mis küttis meestes kirgi.

      Kui ta kandis rohelist, oli naine kuulnud seda piisavalt sageli öeldavat.

      Seepärast oli Heloise nimme enne krahvi saabumist pannud selga rohelise kleidi, mis rõhutas tema figuuri.

      Mees ootas senikaua, kuni naine oli jõudnud aknani ja küsis siis teravalt:

      “Mida see kõik tähendab? Millega ma olen sind pahandanud?”

      “Mina pole endast väljas,” ütles Heloise tasasel häälel, “vaid sina, kulla Ingram.”

      “Loomulikult olen mina endast välja viidud, kui ütled, et sa ei tule koos minuga ballile. Kuigi enne seda kemplesid väga erilise kleidi üle. Jumal olgu tunnistajaks, kui palju see maksis!”

      “Ega sa ometigi seda mulle pahaks pane?” küsis Heloise.

      “Ma ei pane seda sulle pahaks,” vastas krahv, “aga ma mõtlesin, et see on kuidagi liiga suur väljaminek millegi jaoks, mida sa kannad vaid korra.”

      Heloise ei vastanud ja veidi aja pärast mees jätkas:

      “Igatahes, ma ju ostsin selle kleidi, mille üle sa siis kurdad?”

      “Ma lihtsalt tahan sulle öelda, Ingram, et ma ei lähe ballile koos sinuga. Ma olen valinud teise kaaslase nii balliks – kui ka eluks!”

      Viimased sõnad tulid väga aeglaselt.

      Krahv tundis, et ta ei kuulnud õigesti.

      “Eluks!” hüüatas ta. “Mida sa sellega öelda tahad?”

      “Kardan, et sa lähed nüüd endast välja,” ütles Heloise, “kuid ma olen otsustanud abielluda Ian Dunbridge’iga.”

      Krahv, kes oli astumas naisele lähemale, peatus järsult äkilises üllatuses.

      “Abiellud Dunbridge’iga?” küsis ta. “Ma ei usu seda!”

      Heloise ei öelnud midagi.

      “Aga – sa oled ju minuga kihlatud!” hüüatas krahv.

      “Ainult salaja, ja sa olid nõus, et me peame veel mõtlema, enne kui selle avalikuks teeme.”

      Hetkeks näis, et krahv ei suuda sõnu leida.

      Siis sõnas ta raevunult: “Sa abiellud Dunbridge’iga, sest tema on hertsog, mitte sellepärast, et armastaksid teda.”

      “See on minu asi,” vastas Heloise.

      Krahvi hääl oli terav kui piitsalöök, kui ta lausus aeglaselt:

      “Sa oled hoidnud mind konksu otsas, sest arvasid, et Dunbridge “ei tee asja lõpuni kaasa”. Kuna ta seda siiski tegi, heidad sa minu üle parda, sest tahad saada kõrgemat tiitlit.”

      Heloise ohkas kergelt. “Hertsog on alati hertsog,” pomises ta.

      “Ole sa neetud!” hüüatas krahv. “Sa oled mind täielikult narriks teinud. Ainus, mida ma saan öelda, on see, et sa oled käitunud vääritult ja täiesti põhimõttelagedalt!”

      Mees läks ukse juurde.

      “Hüvasti, Heloise,” ütles ta, “ja loodan, et ei näe sind enam kunagi.”

      Krahv astus välja enne, kui naine jõudis vastata.

      Suurte