Armastuse orjuses. Barbara Cartland

pole mingit põgenemisvõimalust, ent Yamina oli meeleheitel, sest ta tundis, et oli ainult aja küsimus, mil nad kinni võetakse.

      Pärastpoole oli raske meenutada, missuguses järjekorras sündmused arenesid, kõik toimus nii kiiresti ja polnud aega mõtlemiseks, vaid ainult tegutsemiseks.

      Mingite ainult talle teadaolevate imepäraste võtete abil toimetas Hamid nad salaja sõjalaeva pardale, mis viis vallutajate vägesid Konstantinoopolisse.

      Segaduse ja pimeduse tõttu ei märganudki laeva juhtkond, et peale haavatud inglaste, prantslaste ja türklaste oli pardal ka kaks venelast.

      Õnneks rääkis Yamina nii inglise kui ka prantsuse keelt perfektselt ja Hamid oli türklane.

      Ta oli üks neist paljudest türklastest, kes olid lahkunud Konstantinoopolist, et otsida tasuvat tööd rikaste venelaste juures Musta mere vastaskaldal.

      Yamina tundis Hamidi sellest ajast saadik, kui ta oli väike tüdruk, ja aastate möödudes usaldas terve perekond meest üha enam.

      Kui nad pöördusid Peterburi, jäi Hamid maha, et maja valvata. Ta juhtis kõike ja hoidis nii maja kui ka arvuka teenijaskonna valmis nende tulekuks.

      Ja nüüd oli Hamid see, kes nad ohutusse kohta viis, kes korraldas asjad nii, et Yamina sai laeva pardal jääda isa kõrvale ja kes ülima kavalusega veenis laevakaptenit neid mitte Skutari haiglasse toimetama, vaid edasi Konstantinoopolisse viima.

      Selleks kulus palju vaidlusi ning raha, aga õnneks oli Hamid jälle see, kes oli võtnud kaasa raha, mis osutus pikkadel eelolevatel kuudel nende elupäästjaks.

      Olles toimetanud nad Konstantinoopolisse, otsis Hamid neile tillukese maja, kus nad võisid elada.

      Algul jahmatas Yaminat majakese väiksus ja kokkusurutus. See polnud midagi enamat kui väike lameda katusega valge kast, nagu paljud türklaste majad vaeste linnaosas.

      Aga peatselt ta taipas, kui kaval oli Hamid olnud, et ta ei valinud midagi pretensioonikat, midagi sellist, mille kohta inimesed võinuksid küsimusi esitama hakata.

      Nad pidid kartma naabrite uudishimu ja spioonijahti, mis juba sellel esimesel talvel linnas endast märku andis.

      Yamina kohanes varsti eluga, mis oli nii erinev varasemast, ja mõnikord ta arvas, et minevik oli tema fantaasia vili.

      Isa oli väga haige, talvine bronhiiti haigestumine nõrgestas teda veelgi, nii et ta pidi istukil voodis lebama ega saanud öösiti magada.

      Kuna maja ülemisel korrusel oli ainult kaks tillukest magamistuba, mida eraldas pärgamentõhuke vahesein, siis asjaolu, et isa ei saanud magada, vaid pidi istuma pikki tunde köhides ja hingeldades, tähendas seda, et ka Yamina ei saanud magada.

      Ta kartis ka välja minna, kartis kohtuda inimestega, kes võiksid hakata küsimusi esitama, kartis kohata ametiisikuid, kes tahavad teada, kes nad on ja kust nad pärit on.

      Hamid oli see, kes tõi toitu, muretses Yaminale riided, sest neiul olid vaid need, millega ta oli põgenenud.

      Pealegi poleks elegantsed ja kallid kleidid, mida ta Balaklavas soojadel suvekuudel kandis, talvekülmas sooja andnud ja oleksid reetnud neiu päritolu ajal, mil ta tahtis näida silmapaistmatu ja tähtsusetuna.

      Hamid ostis talle odavad riided, mis olid soojad, ehkki mitte viimase moe järgi õmmeldud, ent Yamina ilu kaunistas igasugust rõivast, andes neile osa tema armsusest.

      Isa tervis halvenes, aga nad ei söandanud arsti kutsuda.

      Yamina põetas teda nii hästi kui oskas, kahetsedes, et ta kirjanduslike ainete asemel, mis neid isaga huvitasid, polnud õppinud arstiteadust.

      “Peremehel läheb kindlasti paremaks, kui ilmad soojemaks muutuvad,” korrutas ta Hamidile tuhandeid kordi.

      Ja talle näiski, et isa põsed hakkasid roosatama, kui kevadpäike läbi kitsaste akende sisse paistis.

      Ehkki haige, oli isa ikka veel ilus. Yamina arvates oli ta alati olnud üks kaunimaid mehi Peterburi õukonnas, kus ilusaid mehi oli jalaga segada.

      Nüüd olid ta juuksed ja habe muutunud valgeks ja silmad kõrgete põsesarnade all auku vajunud. Yaminale tundus mõnikord, et magades nägi isa välja, nagu oleks ta marmorist raiutud.

      “Justkui lebaks hauakambris kirstul.”

      Selline mõte välgatas Yaminal peast läbi ja ta nuttis nagu laps valjusti sellest valust, teades, et isa kaotus tähendab kaotada kõik, mis talle veel jäänud oli.

      Isale mõeldes lahkus Yamina köögist, mis võttis enda alla maja alumise korruse, ja läks kitsast, logisevast trepist üles teisele korrusele.

      Mööblit oli majas kasinalt ja peale põrandavaipade, mis Hamid oli turult ostnud, polnud mingit luksust.

      Yamina avas väga vaikselt isa toa ukse.

      Isa lamas madalal diivanitüüpi voodil, millele oli kuhjatud hunnik patju, et ta saaks öösiti üleval istudes nendele toetuda, kui oli vaja hinge tõmmata. Aknast avanes talle vaade Bosporuse-poolsele linnale nende all ning rohelistele küngastele ja mägedele taamal.

      Tuppa astudes arvas Yamina, et isa magab veel ja ta kõndis tasa üle toa, et panna laimimahl voodi kõrvale.

      “Ma ei ärata teda,” otsustas ta. “Hamidil on õigus… uni on parem rohi kui need, mida mina isale tuua saan ja võib-olla on palavik kadunud, kuna ta on nii hästi maganud.”

      Pannud kannu ja klaasid hääletult lauale, seisis ta ja vaatas isa, tema sirget, aristokraatlikku nina, kandilist laupa, millelt valged juuksed olid tagasi kammitud, tema suletud silmi ja käsi, mis lõtvade ja liikumatutena lebasid valgel linal.

      Äkitselt Yamina kangestus.

      Väga aeglaselt, justkui ennast sundides, sirutas ta käe ja puudutas isa kätt ning niipea, kui ta sõrmed tundsid isa külma nahka, teadis ta, et kartused osutusid tõeks.

      Tasase karjatusega langes neiu põlvili.

      Tol hetkel ei suutnud ta nutta, ta ei tundnud midagi peale selle, et äkki oli elu lakanud olemast, otsekui kõigel oleks olnud lõpp.

      Kaua aega hiljem, kui Yamina oli küllalt vaadelnud isa nägu ja leppinud asjaoluga, et isa hing oli kehast lahkunud ning ta oli nüüd üksinda, hüüdis ta valjusti:

      “Papa! Papa! Kuidas ma ilma sinuta hakkama saan? Oh, mu kallis, ma tunnen sinust kohutavalt puudust.”

      Yamina kuulis oma häält, mis tundus kostvat tühjusest. Ta hakkas sosistama surnupalvet, nagu oleks keegi talle öelnud, et mitte enda, vaid isa pärast peaks ta paluma.

      Palvesõnad olid nii tugevasti ta mällu sööbinud, et ta suutis neid sõna-sõnalt korrata, ehkki polnud neid ema matustest saadik kuulnud.

      Alles siis tulid pisarad, kui palve lõppedes kõlas viimane “Aamen” ning Yamina kummardus isa kohale ning peitis näo linadesse, mis katsid isa.

      Möödus palju aega, enne kui Yamina alla läks.

      Hamid ootas teda.

      “Peremees on surnud, Hamid!” sõnas Yamina.

      Ta hääl oli kindel. Silmad kuivad.

      “Kandku Allah ta paradiisi, käskijanna.”

      “Tema on nüüd kindlas kohas, Hamid. Võib-olla on see tähtsam kui miski muu,” ütles Yamina. “Mul oli hirm pärast seda, mis me täna nägime.”

      “Ma tean, käskijanna, ja tagasi tulles ma arvasingi, et peremees on lahkunud, aga ma polnud kindel.”

      “Mis siis, kui see oleks… juhtunud… temaga!” sosistas Yamina, meenutades spiooni turul.

      Värisedes sellest mõttest, sõnas ta kiirustades:

      “Me peame olema praktilised, Hamid. Kui mind avastatakse, ei tohi sind sellega seostada!”

      “Ma ei jäta sind maha, käskijanna.”

      “Ma pean Konstantinoopolist lahkuma,” sõnas Yamina. “Aga kuhu mul minna?”

      “Ma olen