Armastuse orjuses. Barbara Cartland

lai, ei kandnud ta hetkel moes olevat krinoliini. Ent mees nägi, et tal oli äärmiselt elegantne figuur, väike ja sale, ning ta tundus väga noor.

      Kära tugevnes, kui rahvahulgad nendeni jõudsid, karjudes ja kriisates nende ümber tunglesid ja nüüd kuulis lord Castleford ka, mida nad hõikusid.

      “Tapke ta!” “Hävitage!” “Piinake teda!” “Pealekaebaja – spioon – ta peab surema!”

      Ja alles siis nägi lord Castleford rahvahulga keskel meest, keda tiriti käsivartest, jalgadest, riietest ja juustest. Mehe nägu jooksis verd, tema silmad oli pooleldi suletud.

      Oli selge, et mees oli pigem surnud kui elus ja lord Castleford arvas, et ta oli vene spioon, vähemalt rahvahulk näis seda uskuvat.

      Sõda sigitab alati nõiajahte ning kütab üles rahvahulki.

      Kõrgeauline lord oli juba Konstantinoopolisse saabumisel teada saanud, et linn on “spioonipalavikus” ja türklased on valmis kahtlustama iga võõrast, kes ei suuda tõestada oma rahvust.

      Meest, kelle rahvahulk oli kätte saanud, peksti keppidega, teda taoti jalgadega ja tema peale sülitati ning talle sai osaks pidev, mõistetamatu, ent sellegipoolest väga metsik sõim.

      Kui mässajad jõudsid lord Castlefordini, aeglustasid nad käiku, sest mehed nende ees takistasid tee kitsenedes edasipääsu.

      Hobuse seljas istudes nägi lord Castleford, et pööbli meelepaha alla sattunud mees tundus isegi läbipekstuna kultuursem ja paremasse seisusesse kuuluv kui tema tagakiusajad.

      “Kas me… ei saa mitte midagi… teha?”

      Lord Castleford ei taibanud hetkeks, kes rääkis. Siis nägi ta, et tema kõrval olev daam, kes oli vastu seina surutud, kummardus ta poole, et ennast kuuldavaks teha.

      Naine rääkis inglise keeles, kuigi mees tajus võõrapärast aktsenti.

      “Kahjuks ei ole võimalik midagi teha,” vastas ta peaaegu teravalt. “Arvestades seda, et meiegi oleme võõramaalased, tõmbaksime selle rahvahulga tegemistesse sekkudes kindlasti endale õnnetuse kaela.”

      “Aga võib-olla ta ei teinudki midagi… halba.”

      “Nad usuvad, et ta on spioon – venelane!”

      “Seda ma arvasingi,” sõnas daam, “aga nad võivad ju eksida.”

      “Võib-olla eksivadki,” vastas lord Castleford, “aga pole meie asi sekkuda. Tegelikult, kui aus olla, me lihtsalt ei julge seda teha.”

      Nende sõnade ajal liikus ikka veel kriiskav ja karjuv rahvahulk edasi, riivates ta hobust ning muutes looma närviliseks.

      Mees, keda oli peatumise ajal pekstud, näis olevat teadvuseta.

      Mööda kitsast tänavat tulid teistest mahajääjad ja oli näha, et mitmed nooremad mehed, kes töötasid poodides või olid omanike pojad, olid valmis kaasa lööma ning lõbust osa saama.

      “Me peaksime siit nii kiiresti kui võimalik ära pagema!” sõnas lord Castleford.

      Ta teadis liigagi hästi, et pööbli vägivaldsus võis väga kiiresti levida ja kasvada ning üks kaklus viis tavaliselt teiseni. Kuni olukord pole rahunenud, ei ole turg ohutu koht.

      Ta vaatas enda kõrval seisvat naist.

      “Kui te istuksite minu ette sadulasse,” lausus ta, “oleks teil arvatavasti ohutum kui üritada jalgsi minna.”

      Rääkides vaatas ta teele enda ees ja sai oma kahtlustele kinnitust: üha rohkem mehi kiirustas ühinema rahvahulgaga, mis oli äsja neist möödunud. Naine pidi neid samuti märkama, sest ta sõnas kärmelt:

      “Te olete väga lahke.”

      Ta pöördus teenri poole, kes seisis tema ees, ja lord Castleford nägi, et mees oli tagasihoidliku, auväärse olemisega keskealine türklane.

      “Mine koju, Hamid,” käskis daam. “See härra hoolitseb mu eest. Kaugemale minna ei ole tark tegu.”

      “See on tõsi, käskijanna.”

      Lord Castleford kummardas alla naise poole, too sirutas käed ja mees tõstis ta sadulasse.

      Naine oli nii kerge, et tundus nagu lendaks ta mehe mõeldud asendisse küljetsi istuma, nii et mees sai vasaku käega hoida naist ja paremaga ohje.

      Naise paeltega lõua alt kinniseotud kübar oli väike ja ei takistanud tal mehele toetumast, võimaldades mehel kergesti hobust kontrollida, ilma et naine oleks mehele mingil moel koormav olnud.

      Aeglaselt, liigselt kiirustamata, ärgitas lord Castleford hobust kindlal käel edasi, hoides võimalikult seinte lähedusse ja pidevalt seisatades, et rahvahulka mööda lasta.

      Õnneks olid kõik õhinaga tormamas mässajate juurde, kelle hõikeid oli ikka veel kuulda, nii et nad ei vaevunud lord Castlefordi ega tema kandamit tülitama.

      Veidi aja pärast pööras mees vasakul asuvale kitsale kõrvaltänavale, kus polnud midagi hirmuäratavat peale mõne üksiku väsinud eesli, kes tõid küladest linna värsket toidukraami.

      Varsti möödusid nad tänavatest ja jätnud selja taha mošee ning mõne tähtsusetu maja, jõudsid välja avamaastikule.

      “Ma arvan, et praegu on tark tegu ringi sõita,” lausus lord Castleford. “Kui ütlete mulle, kus te elate, läheneme linnale teiselt poolt, mis on kindlasti ohutum ja meeldivam kui tuldud teed mööda tagasi minna.”

      Ta aimas, kuhu rahvahulk vangi viis, aga ta ei tahtnud riskida.

      Niipea kui levib kuuldus hukkamisest, olgu see siis seaduslik või mitte, kiirustab pööbel kõigist linnaosadest kohale ja ehkki neil oli siiani õnne olnud vigastamatult pääseda, võis ühe võõramaalase hukkamine õhutada pööblit teisteks hukkamisteks.

      “Vaene mees!” sõnas daam, keda lord Castleford sõidutas, vaikselt. “Ma ei suuda sellele… mõelda, kuidas ta… kannatab!”

      “Arvatavasti on ta juba igasuguste kannatuste suhtes ükskõikne,” vastas lord Castleford.

      Nüüd, kui neid ei ähvardanud enam miski, vaatas ta naist esimest korda ja adus, et too oli väga kaunis.

      Mehele näis ta teistsugusena kui ükski varemnähtud naine ja teda huvitas, mis rahvusest võis naine olla.

      Kindlasti ei olnud ta inglane, ehkki rääkis inglise keelt väga hästi. Ta silmad olid suured ja tumedad ning juuksed olid samuti tumedad.

      Aga ta nahk oli valge kui magnooliaõis.

      Naise poole alla vaadates nägi mees, et ta nägu oli südamekujuline, väikese terva lõuaga. Tal oli tilluke sirge nina ja pehme suujoon, mis oli mehe arvates peaaegu täiuslik.

      Otsekohe taipas mees, et naine oli liiga ilus, et kõndida mööda Konstantinoopolit üheainsa vanaldase teenri saatel.

      Kuna teda vaevas uudishimu, sõnas ta:

      “Ma arvan, et me peaksime teineteisega tuttavaks saama. Mina olen inglane ja mu nimi on Castleford – lord Castleford. Peatun Briti saatkonnas.”

      “Mina olen prantslane, monsieur, ja ma olen teile ääretult tänulik, et te mulle appi tulite.”

      Naine rääkis korrektses, klassikalises prantsuse keeles, mis oli päris veatu ja ometi leidis lord Castleford, et ta ei näinud prantslase moodi välja ning ta kõnegi polnud prantslaslik.

      Kui nad oleksid kohtunud Prantsusmaal, ütles mees endale, oleks tal lihtsam naise rahvust ära arvata kui selles võõras keskkonnas.

      “Ja kuidas on teie nimi?” päris ta.

      “Yamina.”

      Mees kergitas kulme.

      “See nüüd küll prantsuse nimi ei ole.”

      “Ma olen kogu oma elu siinkandis elanud.”

      See siis seletabki asjaolu, et ta ei näe prantslaslik välja, mõtles mees.

      Ta sai aru, et naine ei soovinud talle oma perekonnanime