Armastuse orjuses. Barbara Cartland

ja mees oli veidi üllatunud.

      Koht oli linna välismüüri lähedal ja mees teadis, et selles ümbruskonnas oli vähe maju, kus eurooplased elaksid.

      Kuna tema ees elegantselt sadulas istuv naine äratas ta uudishimu, ei kiirustanud ta hobust kiiremale sammule, vaid lasi tal rahulikult rohumaal kõndida.

      “Kas teile meeldib Konstantinoopol?” küsis ta, soovides vestlust arendada.

      “Mõnikord ma vihkan seda!” tuli vastus. “Nagu mõni hetk tagasi, kui rahvas oli nii julm, lausa loomalik!”

      Naise hääl värises ja lord Castleford sai aru, et ta oli õnnetu spiooni pärast, keda ilma mingi kahtluseta piinati ja kui ta oligi juba surnud, mõnitati teda ikka edasi.

      “Türklased võivad olla väga julmad,” sõnas mees. “Samas on nad suurepärased sõjamehed ja britid ning prantslased kiidavad võitlusvaimu, mida nad Krimmis ilmutavad.”

      “See on rumal ja mõttetu sõda!” sõnas Yamina.

      “Ma olen nõus, aga jumal ise teab, et meie saadik tegi kõik, mis tema võimuses, et seda ära hoida.”

      “Mitte just eriti edukalt!” vastas Yamina ja ta hääl kõlas sarkastiliselt.

      “Venelased olid võimatud!” hüüatas lord Castleford. “Nemad ju lõppude lõpuks pommitasid Sinopet Musta mere lõunarannikul, hävitades Türgi eskaadri.”

      “Võib-olla oli neil selleks põhjus,” oletas Yamina.

      “Põhjus?” hüüatas lord Castleford teravalt. “Sinope konflikt oli pigem veresaun kui lahing, midagi selletaolist, mida te äsja turul väiksemas ulatuses nägite.”

      Yamina ei vastanud ja hetke pärast mees jätkas:

      “Türgi maavägede eeskujulik käitumine äratas Euroopas kaastunde ja imetluse. Asjaolu, et Suurbritannia ja Prantsusmaa möödunud aastal Venemaale sõja kuulutasid, ei tohiks teid üllatada.”

      “Igasugune sõda on ebaõiglane ja julm!” kaitses Yamina oma seisukohta.

      Lord Castleford naeratas.

      “See on naiselik vaatenurk. Mõnikord tähendab sõda ka õiglust ja see ongi meie eesmärk türklaste toetamisel.”

      “Loodetavasti mehed, keda mõlemal poolel tapetakse, hindavad seda, mida te nende heaks teete,” märkis Yamina.

      Nüüd ei olnud enam kahtlust, et ta oli sarkastiline.

      “Tundub, et te ei olegi kogu südamest enda ega minu kaasmaalaste poolt selles sõjas, mis sai alguse, lubage teile meelde tuletada, vaidlusest Jeruusalemma pühapaikade haldamise üle.”

      “See tüliküsimus lahendati kaks aastat tagasi,” sähvas Yamina.

      Lord Castlefordi üllatas, et naine oli asjast teadlik.

      Ta lausus nõrga naeratusega huulil:

      “Olen nõus, selle küsimuse lahendasid Briti, Vene ja Prantsuse saadikud. Aga siis, nagu te kahtlemata teate, nõudis Venemaa saadik Menšikov Venemaale lisaõigusi, millega Türgi pool ei saanud soostuda.”

      Lord Castleford jätkas külmalt:

      “Ta oli äärmiselt agressiivne ja minu arvates oli ta otsustanud suruda türklased alandavasse olukorda.”

      “Kas te tõesti arvate, et… me suudame sõja võita?” küsis Yamina tasa ja lord Castleford märkas enne sõna “me” tillukest pausi.

      “Ma olen kindel, et suudame!” vastas ta. “Meie väed on Krimmis talvekuudel palju kannatusi läbi elanud, aga nüüd lõpuks oleme muutumas paremini organiseerituks ja ma arvan, et enam ei kulu palju aega, kui tsaar palub rahu.”

      Yamina vaikis ja nad liikusid edasi.

      Päike paistis soojalt neile näkku ja lillelõhn segunes pehme soolase meretuulega.

      Naine toetus kergelt lord Castlefordi käte vahele ja mees teadis, et johtus täielikult naise kehahoiakust ja nõtkusest, tänu millele ta suutis näilise pingutuseta istuda sadulaharjata sadulas.

      “Kas te käite tihti ratsutamas?” päris mees, järgides oma mõttelõnga.

      “Varem küll,” vastas naine, “aga viimasel ajal enam mitte. Väga meeldiv on sellise hobuse seljas istuda.”

      “See kuulub suursaadikule,” seletas lord Castleford, “ja tema tunneb hobuseid hästi – nagu kõike muudki.”

      “Te imetlete teda.”

      “Kes siis ei imetleks, kui ta on isegi sultanist tähtsam? Vanasti öeldi ühtepuhku, et söör Stratford Canning on Türgi tegelik kuningas ja nüüd, kui ta on jälle tagasi, on see ikka veel tõsi.”

      Lord Castlefordi häälest kostus entusiasm, mis sealt varem puudus.

      Yamina vaatas talle otsa.

      Alguses oli ta arvanud, et kuigi mees oli ilus, näis ta külma ja karmina, ehtinglaslikult üleoleva suhtumisega, mis talle ja paljudele teistele inimestele tundus hämmastav.

      Viivuks üllatas teda mehe häälest kostuv soojus, ehkki ta ütles endale, et kindlasti oli mees liiga hõivatud enese imetlemisega, et kedagi teist imetleda.

      Ta ei olnud seda tüüpi mees, keda Yamina pidas ligitõmbavaks, kuigi ta teadis, et peaks mehele tänulik olema, et too ta väga raskest kui mitte hädaohtlikust olukorrast välja aitas.

      Neil kulus tükk aega, et jõuda linnaossa, kus Yamina elas, ja neiu teadis, et lord Castleford tegi targasti, vältides tänavaid, kus nad oleksid võinud taas ohtlikku olukorda sattuda.

      Nüüd laskusid nad tumedate küpresside ja valge- ning kollaseõieliste põõsaste vahelt alla.

      “Järgmine kord peate olema ettevaatlikum,” ütles lord Castleford, justkui räägiks ta lapsega, “kui lähete ainult ühe eaka teenri saatel sisseoste tegema.”

      “Ma ei tee seda sageli,” vastas Yamina. “Aga mu isa on haige ja ma vajasin erilisi ravimtaimi. Tahtsin küsida ravimtaimede müüja käest, millised oleksid kõige sobivamad.”

      “Kas poleks olnud targem arst kutsuda?” küsis lord Castleford.

      “Siin maal on ravimtaimi peaaegu iga haiguse jaoks,” vastas Yamina. “Paljusid retsepte on sajandeid edasi antud suust suhu, perest peresse, isalt pojale. Neid pole üles kirjutatud, neid ei avaldata raamatutes, aga ometi on nad äärmiselt tõhusad.”

      “Aga nende kasutamine ilma juhendamiseta on kindlasti riskantne,” ei jätnud lord Castleford järele.

      “Mitte sugugi riskantsem kui nõustuda pimedalt kõigega, mida arst välja kirjutab,” pareeris Yamina.

      Ta vaikis hetke ja suutmata hoiduda meest õrritamast, lisas:

      “Niipalju kui me oleme kuulnud haiglate olukorrast Skutaris, on arstid suutnud väga vähe ära teha, et aidata sõjas haavata saanud mehi.”

      “Selles on teil õigus!” nõustus lord Castleford. “Aga ma kinnitan teile, et süüdistada lord Stratfordi, nagu inglise ajalehtedest nähtub, on äärmiselt ebaõiglane ja ülekohtune.”

      “Nii et inglased on vihased!” hüüatas Yamina. “See teeb mulle heameelt.”

      “Ma olen valmis tunnistama, et administratiivne segadus on olnud häbiasi!” sõnas lord Castleford salvavalt. “Samas hoiti osakondadevahelise kadeduse tõttu meie saadikut teadmatuses.”

      Ta peatus ja lisas vaikselt:

      “Aga saadikuproua leedi Stratford on püüdnud ülekohut heastada ja nüüd tehakse kõik, mis võimalik, et preili Florence Nightingale’i aidata.”

      Yamina ei vastanud ja hetke möödudes küsis mees:

      “Kas te olete kuulnud preili Nightingale’ist?”

      “Arvatavasti on temast kõik kuulnud,” vastas Yamina. “Türgi ajalehed muust ei kirjutagi kui tema vaprusest, kuigi siinne rahvas usub endiselt, et naised