Murdmatu loits. Barbara Cartland

tööd, mis praegu lossis tegemist ootab.

      Ta oli juba peaaegu Grange’i mõisahooneni jõudnud, mis polnud küll kuigi suur, kuid oma murenenud punaste tellistega siiski üpris imposantne ja ilus, kui märkas kergendustundega Patrickut paremalt poolt metsast välja ilmumas ning teadis, et noormees kavatseb koju suunduda.

      Neiu kannustas hobust ning kui ta noormehe poole galopeeris, tundis too ta ära ja pöördus talle vastu.

      Kui nende hobused kohakuti jõudsid, hüüatas noormees:

      “Rocana! Mida teie siin teete?”

      “Tulin teile ütlema,” vastas Rocana hingetuna, “et Caroline tahab teid otsekohe näha ja et asi on väga, väga tähtis.”

      “Mis juhtus?”

      Rocana teadis, et Patrick on kiire taibuga, ning märkas murest noormehe silmis, et too aimab juba, mis lahti.

      “Ma usun, et Caroline tahaks sellest ise rääkida.”

      Ta pööras hobuse kodu poole tagasi ja Patrick ratsutas tema kõrval.

      “Palun öelge mulle, Rocana,” ütles ta, “kui see on see, mida ma kardan, siis jääb mulle rohkem aega välja mõelda, mida peaksin ütlema.”

      Rocana mõistis, et noormehel on õigus.

      “Caroline on murest hulluks minemas ja õnnetu,” ütles ta, “sest hertsog rääkis talle, et Quorni markii tuleb külla ja kavatseb ta kätt paluda.”

      Ta kuulis Patrickut õhku ahmimas. Siis ütles noormees:

      “Quorni markii? See ei saa tõsi olla!”

      “On küll!”

      “Kuidas võiks ta abielluda mehega…?”

      Noormees vakatas. Siis lausus ta muutunud hääletoonil mõnevõrra vaguramalt:

      “Seda ma kartsingi, kui ta Londonisse läks, aga ma poleks kunagi osanud arvata, et ta abiellub markiiga – kõigi nende meeste hulgast!”

      “Mul on just sama tunne,” vastas Rocana, “aga te teate, et see on sedasorti abielu, mida hertsoginna talle korraldada tahaks.”

      “Muidugi,” vastas Patrick, “kuigi tema armulisus eelistaks kahtlemata prints-regenti, kui too juba abielus poleks!”

      Patricku toon oli väga kibe ning Rocana sõnas ruttu:

      “Püüdke Caroline’i mitte veel rohkem murelikuks muuta, kui ta praegu juba on. Te teate, et ta armastab teid.”

      “Ja mina armastan teda!” ütles Patrick. “Aga mul on sama palju võimalik temaga abielluda kui kuu peale lennata!”

      Nad ratsutasid veidi maad vaikides, siis ütles Rocana:

      “Ma mõtlen, et arvatavasti olete te üpris arg, kui nii kergesti alla annate!”

      Patrick vaatas teda teravalt.

      “Mida te sellega öelda tahate?”

      “Muinasjuttudes ronib prints kõige kõrgema mäe otsa, sukeldub merepõhja või tapab mõne lohe, et päästa naine, keda ta armastab.”

      “Nagu te juba ütlesite, juhtub see muinasjuttudes.”

      Siis küsis Patrick muutunud toonil:

      “Te ütlesite “päästa”. Kas arvate, et peaksin Caroline’i päästma?”

      “Sellele küsimusele võite ainult teie ise vastata,” sõnas Rocana. “Kõige põhjal, mis ma Quorni markii kohta kuulnud olen, ei saaks Caroline’ile sobimatumat abikaasat enam ollagi!”

      “Teil on õigus! Muidugi on teil õigus!” ütles Patrick. “Aga mida ma teha saan? Kuidas ma ta päästa saan?”

      Rocana naeratas. Siis lausus ta:

      “Seda peate ise otsustama. Te teate, et minu isa abiellus emaga vastu hertsogi, hertsoginna ja terve Bruntwickite suguvõsa tahtmist.”

      Ta vaikis veidi ja jätkas:

      “Vanaisa, Prantsuse suursaadik, kellest ma olen alati kahtlustanud, et inglased meeldivad talle sama vähe kui tema kaasmaalastelegi, tegi kõik, mis suutis, et seda abielu ära hoida.”

      Ta märkas Patricku silmis teistsugust pilku kui enne ning noormees ütles:

      “Tänan teid, Rocana. Ma mõtlen kindlasti selle üle järele, mida ütlesite. Kus ma Caroline’iga täna kokku saan?”

      “Tavalises kohas umbes poole kaheksa paiku,” vastas Rocana, “aga nüüd pean ma tagasi kiirustama, muidu tuleb pahandus.”

      “Aitäh, et tulite,” ütles Patrick.

      Aga Rocana kappas juba lossi poole nii kiiresti kui suutis.

      Alles trepist üles oma magamistuppa kiirustades ja palvetades, et hertsoginna poleks tema ratsutamiskäiku märganud või teda ratsarõivastes ei tabaks, mõtles Rocana, kas ta ehk midagi valesti pole teinud.

      “Arvatavasti oleksin pidanud soovitama saatusega leppida,” ütles ta endale.

      Siis aga kuulis ta mõtteis oma isa naeru ning häält: “Võidusõit ei ole kaotatud niikaua, kui teise mehe hobune veel finišitulbast möödas pole!”

      Teine peatükk

      Caroline ratsutas tallist välja nii kiiresti kui suutis.

      Ta vältis majaesist juhuks, kui mõni teenijaist peaks aknast välja vaatama, ning hoidus puude varju, kuni jõudis tasasele maale, kus sai hobuse galoppi ajada.

      Ta teadis, et vana tallipoiss, kes teda ratsutama õpetas, on nii ustav, et ei reeda vanematele kunagi midagi, mida ta ei taha neid teadvat.

      “Lä’ete ‘ilja ratsutama, m’leedi,” ütles mees ainult, kui Caroline talli tuli.

      “Ma tunnen, et mul on värsket õhku vaja,” vastas Caroline, “aga ära sellest palun mammale räägi, muidu saab ta minu peale pahaseks.”

      “’i mina räägi leediga ültse,” vastas vana tallipoiss. “Teda minu ‘obused ‘i ‘uvita.”

      Caroline teadis, et vanamehe silmis oli see suur süütegu, ent tema jaoks tähendas täiendavat ohutust.

      Rocana oli sundinud teda ootama, kuni isa ja ema majast läinud on. Õnneks sõid inimesed maal varakult õhtust ning Rocana korraldusel toodi tüdrukute õhtusöök juba enne vanemate lahkumist üles klassituppa.

      Omavahel olles oli neil seal palju mugavam süüa, sest siis polnud tarvis õhtutualettidesse rõivastuda.

      Caroline kannatas peaaegu terve esimese käigu koos Rocanaga välja, enne kui küsis:

      “Võin ma nüüd minna?”

      Rocana vaatas ukse poole, kust sisenes noor teener küpsetatud kanaga.

      Neiu kortsutas kulmu Caroline’i poole, kes taipas, et oli olnud liiga kannatamatu, ning lausus, kui poiss oli trepist alla läinud:

      “Mine nüüd riideid vahetama ja mina võin öelda, et sul on peavalu ja sa ei taha süüa.”

      Ta teadis, et teenijad ootavad mingit seletust, kui Caroline oma õhtusöögi puutumata jätab. Elu lossis oli nii vaikne ja igav, et huvi pakkus iga pisiasi, ükskõik kui tühine see ka poleks.

      Ainus, kes teadis, mida Caroline teeb, oli hoidja, aga kuna tema oli Caroline’i juba beebina jumaldanud, polnud naise eest tarvis midagi salajas hoida.

      “Küll teil ikka pahandused tulevad, küll tulevad!” torises ta Caroline’ile ratsakleiti selga aidates.

      “Mul on juba pahandused, nagu sa tead,” vastas Caroline kibedusega. “Ma ei taha abielluda ei markiiga ega ühegi teise Londonis kohatud mehega.”

      “Tema armulikkusega vaidlemisest pole miskit kasu, kullake,” vastas hoidja. “Ta on võtnud endale südameasjaks teid suurejooneliselt mehele panna.”

      “Ma tean,” vastas Caroline, “aga mul pole mingit soovi olla suurejooneline.