Murdmatu loits. Barbara Cartland

rohkem ta minuga ei rääkinud.”

      “Mis järgmine kord juhtus?”

      “Ta oli sunnitud minuga rääkima, sest olin tema lauanaaber, aga ta ei öelnud suurt midagi, sest oli hõivatud vestlusest oma teisel käel istuva daamiga, kes tegi kõik endast oleneva, et markii mulle liiga palju tähelepanu ei pööraks!”

      Caroline jäi vait. Siis lisas ta:

      “See mees on iseendast sisse võetud, üleolev ja tähtsust täis. Ja kui sa tõtt teada tahad, siis ei salli ma teda üldse!”

      “Kuidas sa temaga siis abielluda saad?” küsis Rocana.

      “Ma ei saagi! Ma ei saa!” kisendas Caroline. “Ma tean, see kõik on mamma töö! Kui ta ei suuda minu jaoks leida vürsti või hertsogit, siis sobib talle ka markii!”

      Rocana mõtles endamisi, et selle põhjal, mis ta mehest kuulnud oli, on markii palju tähtsam kui mõni hertsog.

      Kuid ta suutis ka mõista, et Caroline võib tunda end abitu ja äärmiselt tõrjutuna koos mehega, kes on nii ülbe ja niisuguse reputatsiooniga nagu markii.

      Samas võis mees tõepoolest naist otsida, sest pidi varem või hiljem järglase soetama, kellele pärandada oma tiitel, rikkus ja tohutud maavaldused.

      Kuigi Rocana polnud ühtki teist debütanti näinud, ei suutnud ta kujutleda, et mõni neist võiks olla Caroline’ist ilusam.

      Tegelikult oli tema nõbu “inglise roosi” tüüpi kaunitar.

      Tal oli täiuslik roosakas-valge nahk, suured, üsna heledad sinised silmad ning kaunid juuksed, mille värvuse kohta kõik luuletajad ütleksid “küpse vilja kuldne”.

      Ta oli graatsiline ja tavaliselt väga leebe ning oleks olnud liig tahta, et kõigi nende heade omaduste tipuks olnuks ta veel ka silmapaistvalt intelligentne.

      Kui nad koos tundides istusid, siis oli Rocana see, kes alati kõigis ainetes rohkem teadis, kui nende guvernant õpetada oskas, ning oli seetõttu ka otsustaja, millal nad tuima tuupimise pooleli jätavad ning ennast omal käel edasi harivad.

      Algul, kui Rocana oma vanemate surma järel esimest korda hertsogilossi pidi tulema, siis mõtles ta, et see on nagu vangla, kuhu ta on terveks eluks mõistetud, ning tundis ennast nii õnnetuna, et oleks tahtnud surra.

      Siis aga avastas ta tohutu raamatukogu, mis temas huvi äratas ning tunde tekitas, et tal on, mille pärast edasi elada.

      Ema õpetas talle juba väga varases lapseeas, et tuleb uudishimulik olla, mistõttu ta tahtis alati rohkem teada saada kõigest, millest kuulis enda ümber kõneldavat.

      Ema õpetas talle ka prantsuse keelt, mis oli tema enda emakeel, ning andis Rocanale teadmise, et vaatamata brittide suurelisele enesehinnangule, leidub maailmas veel teisigi väärikaid maid ja rahvaid.

      “Sa pead olema eelarvamusteta, mu kallis,” ütles ema. “Mida rohkem sa teada saad ja õpid, seda paremini suudad taibata ka teiste inimeste vaatenurka ning mõista nende tundeid sama hästi kui enda omi.”

      Sõja ajal oli seda küll väga raske teha, sest kui inglased ema sünnimaa vastu võitlesid, ei pannud teda põlu alla mitte ainult paljud nende sõbrad, vaid ka mehe lähimad sugulased.

      Alles tükk aega pärast seda, kui ta oli juba lossi elama asunud, sai Rocana aru, et kuigi see tundus uskumatuna, oli hertsog tegelikult armukade oma noorema venna peale ning hertsoginna Rocana ema peale.

      Nagu inglise aadliperekondades kombeks, sai vanim poeg kogu vara endale. Bruntwicki hertsog päris oma tiitli, lossi ja suured maavaldused, noorem poeg sai väikese iga-aastase sissetuleku, mis tähendas, et ta oli pidevalt võlgades.

      Kuna kõik armastasid Lord Leod, nagu teda üldiselt tunti, kuigi tema ristinimi oli Leopold, oli ta teretulnud kõikjal, kuhu läks, ning tõelised sõbrad aktsepteerisid ka ta prantslannast naist.

      Rocana taipas, et ikkagi oli see raskesti talutav tema emale, kes jumaldas abikaasat ega tahtnud tema mainet kahjustada.

      Ema oli 1802. aasta vaherahu ajal Inglismaal viibinud Prantsuse saadiku tütar. Lord Leo nägi teda Londonis peol ning teadis otsekohe, et see ongi naine, keda ta on kogu oma elu otsinud.

      Lord Leo oli laitmatu välimusega, populaarne ja mehelik mees, kellest naised pööraselt võlutud olid ning kelle sarmile suutsid vastu seista vaid vähesed inimesed, loomad aga üldse mitte. Kui ta armus Yvette de Soissons’isse, polnud kellelegi üllatuseks, et Yvette ka teda armastama hakkas.

      Vaatamata Bruntwicki hertsogi ja hertsoginna vastuseisule ning saadiku ärevale muretsemisele, olid nad juba mõne kuu pärast abielus.

      Öelda, et nad olid õnnelikud, oleks vähe öeldud.

      Nad olid joovastuses ning kõik oli täiuslik, kuni vaen Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel taas lõkkele puhkes.

      Saadik pöördus tagasi Pariisi ning kuigi ta oli rikas mees, ei olnud tal võimalik oma tütrele sugugi raha saata.

      “Ma olen sulle ainult koormaks kaelas!” tabas Rocana kord oma ema ütlevat, teadmata, et tütar kuuleb.

      “Miks ma peaksin raha tahtma,” küsis isa vastuseks, “kui sina andsid mulle kuu, taevatähed ja õnne, millest suuremat ka Midas ise pole tunda saanud?”

      Isa oli ema käte vahele haaranud ning suudelnud seni, kuni nad mõlemad naerma puhkesid, sest neil oli nii imeline koos olla. Sellest hetkest alates Rocana teadis, et rahaga armastust osta ei saa.

      Lossi saabumise hetkest peale mõistis Rocana, et ta on põlguse objektiks.

      Harva läks mööda mõni päev, mil hertsoginna ei oleks rõhutanud, et ta pole mitte ainult orb, vaid pennitu orb, ning et ta peaks olema onule tänulik mitte ainult katuse eest pea kohal, vaid ka iga toidupala eest, mille suhu pistab.

      “Ekstravagantne, vastutustundetu ja täiesti ettemõtlematu – niisugune oli su isa!” ütles hertsoginna põlastavalt. “Mis puutub su emasse…!”

      Hertsoginnal ei läinud sõnu tarvis, et väljendada, mida ta mõtleb oma surnud sugulasest.

      Kui Rocana vaatas peeglisse teadmisega, et on oma ema moodi, taipas ta väga hästi, miks hertsoginna neid mõlemaid vihkab.

      Hertsog ise oli loomulikult sõlminud mõistuseabielu, nagu kombeks, ning kuna tegemist oli kahe suure perekonna liiduga, oli seda loetud väga kiiduväärseks.

      Tema naise isa, Hulli hertsog, oli andnud tütrele kopsaka kaasavara ning lisaks pidi too pärast isa surma pärima mitmeid kvartaleid ja tänavaid Londonis, millest igaühe aastane rent moodustas tähelepanuväärse summa.

      Naine oli kinkinud hertsogile ihaldatud pärija ning intrigeerinud seni, kuni mees nimetati kuningliku ratsaväe ülemaks – ametipostile, kus tal valitseva kuninga surmani küll väga vähe teha oli.

      Seejärel oli hertsoginna paar aastat hiljem saanud maha Caroline’iga, kes õnnekombel läks isasse ning päris tema suguvõsale omase kauni välimuse.

      Sajandite vältel olid Bruntwicki hertsoginnad olnud väga kaunid ning kuna Rocana ema oli samuti väga kena, oskas Rocana oma inglise ja prantsuse esivanemate ilu ühendada viisil, mis muutis ta välimuse erakordseks.

      Tädi jaoks oli see piisav põhjus tema eemalhoidmiseks perekonna kõikidest seltskondlikest üritustest alates hetkest, mil ta õhtul klassitoast välja astus.

      Kuna neiu oli Caroline’ist ligi aasta vanem, tähendas see, et nende sõprus piirdus vaid magamistubade ja klassitoaga, ning Rocana ei tulnud alla ka söögiaegadeks, kui perekond just omavahel ei olnud.

      Algul suutis Rocana vaevu uskuda, et tädi teda tõepoolest niisugusel moel isoleerida kavatseb, ning mõtles, et ehk pikendab tädi lihtsalt tema leina isa pärast, kes suri aasta hiljem kui ema.

      Siis aga tegi hertsoginna talle selle väga lihtsalt selgeks:

      “Ma pole su isast kunagi heal arvamusel olnud, Rocana,” ütles ta oma terava häälega, “ja nagu sa isegi tead, oli su ema meie maa vaenlane, võõras, kes minu arvates oleks tulnud selleks