Murdmatu loits. Barbara Cartland

kerge naeratus, kui ta ettepoole vaatas ja sissesõidutee lõpus Bruntwick Castle’i silmas.

      Katusel lehviva hertsogilipuga oli see mõjus vaatepilt, ent markii võrdles seda oma koduga Buckinghamshire’is ning leidis, et hoone kujutab endast mingit põlvkondade jooksul kokkuklopsitud segadikku.

      Markii vanavanaisa oli nende enda perekonnamõisa sada aastat tagasi täielikult ümber ehitanud ja uuesti sisustanud ning nüüd esines see pallaadia stiili täiusliku näitena.

      Vaatamata sellele, et hobused tulid Londonist, katsid nad miilipikkuse sissesõidutee mõne minutiga ning markii peatas faetoni uhkelt otse lossi ukse ees.

      Teener oli hallidele kiviastmetele juba punase vaiba laotanud ning ülemteener ootas üleval, et markiid tervitada, ning mees ulatas ohjad enda kõrval istuvale tallipoisile.

      “Kohe, kui talli lähed, Jim,” ütles ta vaikselt, “vaata, kas mu hobused on kohale jõudnud ja kas nad saavad homseks jahivõidusõiduks korralikult ette valmistatud.”

      “Hoian silma peal, teie armulisus.”

      Kui faeton tallide suunas minema veeres, sammus markii kiirustamata ning talle omase võimuka väärikusega trepist üles ja astus halli.

      Ühele teenrile kübarat ulatades polnud tal aimugi, et kõrgelt ülevalt trepikäsipuude vahelt piiluv Rocana uurib hoolikalt iga pisiasja tema välimuses.

      Meest silmitsedes mõtles neiu, kui imelik see on, et tegelikkuses vastab too nii täpselt tema mõtteis olevale kujutluspildile, nagu oleks ta selle mehe ise välja mõelnud.

      Ta oli nägus, selles polnud kahtlustki, ehk isegi kõige nägusam mees, keda Rocana iganes näinud oli – ent neiu sai aru, miks mees Caroline’i nii väga kohutanud oli.

      Kuna Rocanal oli terav silm ning tundlik taju, ei jäänud tal märkamata markii kalk silmavaade ega tõsiasi, et tolle suujoon oli niivõrd karm, et seda võinuks peaaegu julmaks nimetada.

      Samas aga tunnustas ta mehe äärmist elegantsi ning viisi, kuidas tolle kaelaside oli keerukaks kujundiks sõlmitud, mida ta varem näinud polnud.

      Mehe kuub istus pisimagi kortsuta ning tema šampanjavärvilisi pükse täiendasid pikasäärelised hesseni ratsasaapad, mille läikimalöödud pinnalt peegeldus mööbel, millest ta parasjagu mööda sammus.

      Neiu jälgis meest, kui too ülemteenri kannul üle halli punase võõrastetoa poole suundus, kus hertsog ja hertsoginna teda juba ootasid, ning tunnetas teravalt mehe isiksust.

      See näis neiu poole kanduvat viisil, mis võis pigem võngetena saabuda teiselt planeedilt, kui siia ilma kuuluda.

      Siis aga ütles Rocana endale, et ta kujutab kõike seda lihtsalt ette ning et markii on lihtsalt üks mees, kuigi üpris ebaharilik mees.

      Kohe, kui markii punasesse võõrastetuppa kadus, kargas Rocana püsti sealt, kus oli kükitanud, ning jooksis trepist üles klassituppa.

      Caroline ootas teda ning küsis kohe, kui teine ilmus:

      “Kas nägid teda?”

      “Jah, ja ma leian, et sinu kirjeldus oli väga täpne. Ta on ülimalt võimukas mees ja ma olen päris kindel, et ta võib olla ka ülimalt talumatu igaühe, eriti oma naise jaoks!”

      Caroline pomises hirmunult:

      “Mis siis, kui ma ei saagi… tema eest… põgeneda?”

      “Sa ei peaks niiviisi mõtlema,” vastas Rocana. “Sa pead uskuma, et kõik läheb hästi. Kui me mõnda asja küllalt kõvasti soovime ja selle eest palvetame, siis lähevad meie soovid alati täide.”

      Seda rääkides tuli talle meelde, et lossi saabumisest peale oli ta soovinud, et võiks sealt minema pääseda, kuid nii tema palved kui ka soovid olid jäänud vastamata.

      Siis ütles ta endale, et praegusel hetkel tuleb keskenduda Caroline’ile, ning jätkas hoopis kindlama tooniga:

      “Ole lihtsalt kõigega nõus, mis sulle öeldakse, ja proovi õnnelik välja näha.”

      “Ma kardan… kardan väga,” kordas Caroline jälle. “Oh, Rocana… tule minuga… koos alla!”

      Rocana hakkas naerma.

      “Kujutad sa ette, kui vihaseks su ema saab, kui ma tõesti tulengi?”

      “Ma ajan ilma sinuta… kõik segamini.”

      “Mõtle Patrickust, tuleta meelde, kui väga sa teda armastad ja siis ei ole kellelgi teisel enam tähtsust.”

      Kuna Rocana kõneles nii kindlalt, lausus Caroline vaguralt:

      “Ma… proovin.”

      Siiski hakkas ta värisema, kui teener üles tuli ja teatas:

      “Tema leedilikku kõrgust oodatakse kohe punasesse võõrastetuppa!”

      Caroline muutus nii kahvatuks, et Rocana hakkas juba kartma, et teine võib minestada. Siis tiris ta Caroline’i ukse poole ja sosistas:

      “Patrick, mõtle Patrickust, nii nagu temagi sinust mõtleb!”

      Seda öeldes teadis Rocana, et Patricku nimi annab Caroline’ile julgust ning trepist alla kõndis neiu juba püstipäi.

      Rocana läks tagasi klassituppa ootama.

      Seal märkas ta avatuna söör Walter Scotti raamatut, mida oli enne lugenud, ning jäi mõtlema, kas kõike, mida ta tegelikust elust teab, võiks leida ka raamatutest.

      Temas tekitasid põnevust draamad, mida söör Walter Scott oma romaanides nii hiilgavalt arendas, ning ta elas läbi kõik, mis juhtus kangelannadega, unustades ennast nendesse, kuni kannatas nende kannatusi ja armastas nii nagu nemad.

      Nüüd astus ta akna juurde päikeseloojangut vaatama ning mõtles, et tema enda elu on alati nagu kaardimäng, koosnedes pigem asjadest kui tunnetest ja pigem labasustest kui emotsioonidest.

      Aga kuna ta ise ei saanud sinna midagi parata, tundis ta äkki kadedust Caroline’i vastu, mida polnud kunagi varem tundnud.

      Vähemalt Caroline elas dramaatilist elu ning kui ta oli tõepoolest piisavalt vapper, et koos Patrickuga põgeneda, siis käitus ta just nagu romaanikangelanna, aga mitte nagu väga proosalise hertsogi vagur ja üsna juhm tütreke.

      “Tal on vedanud, väga kõvasti vedanud, et tal on Patrick,” mõtles Rocana.

      Siis aga hakkas tal häbi, et ta ei suuda Caroline’i õnne üle rõõmustada ilma enda peale mõtlemata.

      Rocanale tundus, et Caroline ilmus trepist uuesti üles alles tüki aja pärast, kuigi tegelikult polnud möödas rohkem kui kümme minutit.

      Ta astus tuppa ning Rocana märkas kohe, kui hirmunud teine on.

      “Kas kõik on korras?” küsis ta.

      Algul näis Caroline’il olevat raske häält kurgust kätte saada. Siis vastas ta:

      “Ma arvan küll… aga, oh, Rocana, ta hirmutab mind! Ta tundub läbinisti ohtlikuna… just nagu muinasjutu kuri hiiglane. Kui ta mu siit minema tassib… kuidas saab Patrick mind siis päästa?”

      Rocana haaras Caroline’i käe ja see oli väga külm.

      “Patrick päästab su,” ütles ta, “aga, Caroline, sa pead käituma täpselt nii, nagu ta sulle ütles: nagu meeldiks markii sulle ja sa tahaksid tema naiseks saada.”

      “Ma pigem suren kui saan tema naiseks!” karjatas Caroline. “Tema silmades on miski, mis reedab, et kui ta mind vaatab, nagu oleksin ma ussike ta jalge all, siis tegelikult ta… jälestab mind ja tahab lihtsalt… mind kasutada… mingiteks oma eesmärkideks.”

      “Kui sulle tundub, et ta seda teeb,” ütles Rocana rahulikult, “siis on kõik palju lihtsam.”

      “Miks?” uuris Caroline.

      “Sest kui ta ei ole sinusse armunud, siis ta ei märka midagi. Armastav mees võiks aru saada, et sina kedagi teist armastad.”

      Caroline seedis seda mõtet paar