100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry

järel tee hargnes. Parem teeharu viis teisele, laiemale teele. David seisis hetke kõheldes ja valis vasema.

      Nähtavasti oli siit hiljuti läbi sõitnud peateelt pööranud vanker, sest tolmus olid rattajäljed veel selgelt näha. Umbes poole tunni pärast ilmus nähtavale kohmakas tõld, mis oli põhja pidi järsult mäe küljelt alguse saavasse väikese oja porisesse põhja kinni jäänud. Teel seisis hiiglasekasvu musta riietatud mees ja pikka kergesse keepi mähkunud daam.

      David nägi, et kutsaril tuli oskustest puudu. Ta otsustas endamisi ohjad enda kätte võtta. Niisiis võttis ta suuna sinnapoole, kus kutsar ohjade ja rataste juures oma jõudu proovile pani. Sel ajal, kui loomadele tuttava häälega kutsar neid jõudu pingutama õhutas, pani David tõlla tagaosale oma jõulise õla alla ning pärast ainsat ühist jõupingutust veeresid suurejoonelise tõlla rattad kindlale maapinnale. Daam läks tõlda.

      David seisis hetke paigal. Hiiglasekasvu džentelmen viipas käega. “Tule peale,” ütles ta kõmiseval üleoleval häälel nagu iseendale, kuigi viisakus ja harjumus silusid veidi selle järskust. See oli hääl, millele kõik vastuvaidlematult kuuletusid. Poeedi kõhklus oli juba niikuinii üürike, kuid sellisel häälel antud käsk tegi selle veel lühemaks. David astus tõlda. Sees oli pime ja ainult ähmaselt oli näha, et vastasistmel istub daam. David tahtis naise vastu istuda, kuid kuuletuma sundiv hääl kamandas: “Leedi kõrvale.”

      Džentelmen hiivas oma raske kere eesistmele. Tõld hakkas mäkke sõitma. Leedi kössitas vaikides nurgas. David ei näinud, on ta vana või noor, kuid naise riietest hoovav delikaatne lõhnaõlihõng erutas Davidi poeedifantaasiat ning pani uskuma, et ta on ilus. Siin see oligi – seiklus, millest ta oli unistanud. Kuid kuna tal puudus saladuse lahendamiseks võti, istus ta sõnatult ligipääsmatute reisikaaslaste seltsis.

      Tunni aja pärast märkas David aknast välja vaadates, et tõld veereb nüüd mingi linna tänaval. See peatus ühe pimeda maja ees ja maha roninud kutsar prõmmis kärsitult uksele. Ülakorrusel tehti võreaken lahti ja keegi pistis öömütsis pea välja.

      “Kes te olete, et julgete ausaid linnakodanikke keset ööd häirida? Minu maja on suletud. On liiga hilja, et tulutoovad külalised veel reisiksid. Lõpeta uksele tagumine ja lase jalga.”

      “Tee lahti!” karjus kutsar. “Tee monseigneur markii de Beaupertuys’le uks lahti!”

      “Oh!” hüüatas hääl ülal. “Tuhat korda vabandust, lord. Ma ei teadnud… Aeg on hiline… Kohe teen ukse lahti ja mu maja on lordi käsutuses.”

      Majas oli kuulda kettide ja riivide kolinat ning uks läks lahti. Küünal käes, külmast ja kartlikust ootusest värisedes, seisis lävel pooleldi riides majaomanik Silver Flagon.

      David tuli markii järel tõllast maha. “Aita leedit,” käskis too. Poeet kuuletus. Ta tundis, kuidas talle ulatatud väike habras käsi väriseb. “Majja,” järgnes uus käsk.

      Ruum, kuhu nad sisenesid, oli avar võõrastemaja söögisaal. Selle keskel seisis suur, seinast seina ulatuv tammelaud. Hiiglane võttis laua ühes otsas istet. Leedi langes rammetult seinaäärsele toolile. David jäi seisma ja kaalus, millise ettekäändega oleks kõige arukam välja tulla, et lahkuda ja oma teed jätkata.

      “Mu lord,” sõnas võõrastemaja omanik maani kummardades, “kui o-oleksin osanud sellist au oodata, oleks kõik valmis olnud, kuid pr-praegu on mul pakkuda veini, külma kana ja …”

      “Küünlaid,” käsutas markii valgeid lihavaid sõrmi nipsutades.

      “J-jah, mu lord.” Võõrastemajapidaja tõi pool tosinat küünalt, pani need põlema ja asetas lauale.

      “Kui monseigneur tahab ehk maitsta ehtsat burgundia veini, siis on mul kast…”

      “Küünlaid,” ütles hiiglane uuesti sõrmi nipsutades.

      “Kindlasti… Kiiresti… Lendan, mu isand.”

      Halli valgustas veel tosin küünalt. Markii suur kere ulatus kaugele üle toolipõhja. Kui välja arvata lumivalged rüüsid, mis ümbritsesid randmeid ja kaela, oli ta pealaest jalatallani mustas. Isegi ta mõõga käepide ja tupp olid mustad. Ta näolt paistis mõnitav kõrkus. Üleskeeratud vurruotsad ulatusid peaaegu pilklike silmadeni.

      Leedi istus liikumatult ja nüüd nägi David, et ta on noor ning pateetilisel ja meeleheitlikul moel ilus. Poeedi abitu iluduse imetlemise katkestas markii kõmisev hääl.

      “Mis on su nimi ja amet?”

      “David Mignot. Olen poeet.”

      Markii vuntsiotsad tõusid peaaegu silmadeni.

      “Millest sa elad?”

      “Olen ühtlasi ka lambakarjus. Karjatan isa lambaid.” David hoidis vastates pea uhkelt püsti, kuid ta põskedel oli reetlik õhetus.

      “Siis kuula, härra karjus ja poeet, mida saatusel on täna öösel sulle pakkuda. See leedi siin on mu vennatütar, mademoiselle Lucie de Varennes. Ta on õilsat päritolu ning tal on õigus oma äranägemise järgi kulutada tuhat franki aastas. Mis puutub ta sarmi, võid seda isegi näha. Kui sinu karjusesüdames on julgust õnnelikust juhusest kinni haarata, saab temast sinu naine. Ära katkesta mind. Täna öösel viisin ma ta compte de Villemauri mõisasse, kellele ta naiseks oli lubatud. Külalised olid kohal, preester ootas, meie ühiskonnaklass oli selle abielu kõlvuliseks tunnistanud ning kõik oli valmis, et see teoks saaks. Altari ees muutus aga see peen, malbe ja sõnakuulelik noor daam äkki emaleopardiks, süüdistas mind õeluses ja mitmetes kuritegudes ning keeldus õhku ahmiva preestri juuresolekul mehest, kelle ma tema jaoks olin valinud. Vandusin kümne tuhande kuradi nimel, et ta abiellub esimese mehega, keda me mõisast lahkudes kohtame, olgu see siis prints, söepõletaja või varas. Sina, lambakarjus, olid esimene. Mademoiselle peab täna öösel abielluma. Kui mitte sinuga, siis kellegi teisega. Sul on kümme minutit otsustamiseks. Kümme minutit, lambakarjus, ja aeg tiksub.”

      Markii trummeldas valgete lihavate sõrmedega lauale. Ta ootas, näol läbitungimatu ilme. Tema nägu vaadates tuli silme ette maja, mille aknad ja uksed on külaliste eest suletud. David tahtis midagi öelda, kuid pilk hiiglase näole tarretas ta keele. Selle asemel läks ta leedi juurde ja kummardas.

      “Mademoiselle,” alustas ta ja avastas, et sellist elegantsi ja ilu nähes tulevad sõnad iseenesest keelele. “Te kuulsite, et olen lambakarjus. Aeg-ajalt kujutlen, et olen ka poeet. Kui see poeedi kujutlus aitab mul ilu jumaldada ja kalliks pidada, olgu see õnnistatud. Saan ma midagi teie heaks teha, mademoiselle?”

      Noor daam vaatas talle kuival leinalisel pilgul otsa. Davidi siiras õhetav nägu, mis oli sündmust arvestades tõsine, ta tugev sirge keha, ta sinisilmadest paistev võltsimatu kaastunne ja, võibolla ka tungiv vajadus abi ja lahkuse järele, tõid naisele äkki pisarad silma.

      “Monsieur,” ütles ta vaikselt, “te näite mulle ausa ja lahkena. Mind saatev mees on mu isa vend ning mu ainus sugulane. Ta armastas mu ema ning vihkab mind, kuna sarnanen temaga. Ta on teinud mu elust lõppematu kannatusteraja. Ma kardan isegi ta pilku ning pole kunagi varem julgenud talle vastu hakata. Kuid täna öösel tahtis ta mind naida mehega, kes on minust kolm korda vanem. Andestage mulle, et teid tahtmatult sellesse loosse mässisin, monsieur. Kahtlemata võite keelduda sellisest hullumeelsest teost, milleks ta tahab teid sundida. Kuid tänan teid lahke sõna eest. Minuga pole enam ammu keegi nii lahkel toonil rääkinud.”

      Davidi silmades oli midagi enamat kui suuremeelsus. Poeet temas oli võimu enda kätte haaranud, Yvonne oli unustatud ning uus, värske ilu oli ta oma võimusesse haaranud. Õrn parfüüm äratas temas imelikke tundeid. David vaatas naist õrna ja sooja pilguga. Ning naine vastas sellele januselt.

      “Kümme minutit,” ütles David, “on antud mulle otsustamiseks, kas teha seda, mille saavutamiseks peavad teised pühendama aastaid. Ma ei ütle, mademoiselle, et mul oleks teist kahju – see poleks tõsi. Ma armastan teid. Ma ei saa teilt vastuarmastust nõuda, vähemasti mitte praegu, kuid laske mul end selle õela mehe käest päästa ning võib-olla tärkab teis ajapikku minu vastu ka armastus. Arvan, et mul on tulevikku ning ma ei jää