100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry

üksteise järel ära. Nad ütlesid talle järsult, kuid sõbralikult, et tubakas on tubli mehe jaoks küll maailmas esikohal, kuid selle pidev väljapressimine kamraadilt võib sõprusele saatuslikuks saada.

      Burney südant täitis mürgine pimedus. Mulda ja kive täis kanderaami raskuse all vankudes, kustunud piibutobi hammaste vahel, vedas ta end läbi tööpäeva, ja kirus, et Aadam üldse loodi. Teised paljaks riisutud mehed leiavad tavaliselt elus mõne teise lõbu, kuid Burneyl oli ainult kaks lohutusallikat: piip ja lootus, et Jordani kaldale kunagi kiirteed ei ehitata.

      Söögiaegadel laskis Burney teistel kõigepealt söögiparvel ära käia ja roomas siis põlvili läbi koha, kus kamraadid olid istunud, lootuses leida mõne kollaka tubakakübeme. Ükskord hiilis ta jõekaldast alla ja täitis piibu kuivanud pajulehtedega. Esimese mahvi järel sülitas ta parve suunas ja tõi Corrigani kohta kuuldavale kõige krõbedama sajatuse, mida välja suutis mõelda. See algas esimese Corriganiga, kes maamunale sündis ja lõppes viimasega, kes Gabrieli pasuna hüüdu kuuleb. Burney hakkas Corrigani viimse kui väriseva närvirakuga vihkama. Mõnikord vilksatas Burney ajust ähmaselt läbi isegi mõrvamõte. Viis päeva käis ta ilma tubakamaitset tundmata ringi. Tema, kes ta oli harjunud päev läbi suitsetama ning isegi öösiti oli valmis ühe-kahe piibutäie nimel sooja teki alt välja ronima.

      Ühel päeval tuli toiduparve juurde mees, kes rääkis, et Bronx Parkis on ette võetud laialdased teeparandustööd ning sinna vajatakse hulgaliselt tööjõudu.

      Pärast lõunasööki läks Burney kolmkümmend jardi piki jõekallast eemale, et mitte tunda teiste tossavate piipude hulluksajavat lõhna. Ta istus kivile ja kaalus Bronxi minekut. Vähemasti teenib ta seal tubakaraha. Mis sellest, et arveraamatu järgi on ta Corriganile võlgu? Ükskõik milline mehetöö on väärt, et sellest kinni haarata. Kuid samas ei meeldinud Burneyle ka mõte lahkuda, ilma et ta oleks kõva südamega ihnuskoiga, kes ta piibu oli ära võtnud, sotte sirgeks teinud. Kas on mingi võimalus seda teha?

      Üle mätaste tuli vaiksel sammul tema juurde Tony, gootide järeltulija, kes töötas köögis, ja puudutas ta küünarnukki. “Mis vaja?” urises õnnetu mees, täis uhkust oma rassi üle ja varjates hädavaevu oma põlgust viisakuse taha.

      Tony nurises alailma, kuid seekord oli tal konkreetne plaan varuks. Ka tema oli üks Corrigani vihkajatest ja üle kõige meeldis talle sama tunnet teiste juures näha.

      “Kuda sulle härra Corrigan meeldib?” küsis ta. “Pead sa teda täitsameheks?”

      “Kurat teda võtku,” lausus Burney. “Muutugu ta maks veeks ja ta kondid südame külmuse mõjul hapraks. Kasvagu ta esiisade haudadele haisev karikakar ning sündigu ta lapselapsed silmadeta. Muutugu viski ta suus hapupiimaks ja iga kord, kui ta nuuskab, lõhkegu ta jalal vesivill. Ja kui ta piipu tõmbab, täitugu ta silmad iga kord veega, pisarad langegu rohule, kus ta lehmad söövad ning mürgitagu või, mida ta leivale määrib.”

      Kuigi Tonyl ei jätkunud kujutlusvõimet, et sajatust vääriliselt hinnata, jagas ta siiski selle Corrigani-vastase iva ja sellest piisas. Ta arvas Burney kaasvandenõulaseks, istus tema kõrvale kivile ja tuli oma plaaniga lagedale.

      See oli ülimalt lihtne plaan. Corriganil oli tavaks pärast lõunasööki oma kajutis tunnikese tukkuda. Kokal ja tema abilisel Tonyl oli käsk sel ajal parvelt lahkuda, et lärm bossi ei segaks. Kokk veetis vaba tunni alati jalutades. Tony plaan oli selline: pärast seda, kui Corrigan on magama jäänud, lõikavad tema ja Burney läbi parve kinni hoidvad köied. Tonyl ei jätkunud julgust, et seda üksinda teha. Lahti pääsenud, triivib kohmakas parv kiire jõevooluga minema ja läheb kindlasti allavoolu olevatel kividel ümber.

      “Teeme ära,” sõnas Burney. “Kui so selg valutab samamoodi hoopidest, mida ta sulle on jagand kui mo kõht tubakasuitsu maitse puudumisest, ei jõua me köisi nii kähku läbi lõigata, kui tahaksime.”

      “Nii see on,” sõnas Tony. “Kuid ootame veel umbes kümme minutit. Las Corrigan jääb kõrralikult magama.”

      Tony ja Burney jäid kivile istuma ja ootama. Teised kadusid teekäänaku taha. Kõigil oleks hästi läinud – välja arvatud Corrigan – , kui Tony poleks otsustanud vestlusele tavapärast punkti panna. Ilmselt oli temas näitlejaverd, sest ta tabas alateadlikult ära selle kaasmängu, mis lavalaudadel alatu salaplaaniga kaasas käib. Niisiis tõmbas ta särgitaskust pika musta kauni mürgise sigari ja ulatas Burneyle.

      “Suitsu tahad?” küsis ta.

      Burney klammerdus sigari külge ja hammustas selle otsa ära nagu terjer, kes on roti kätte saanud. Ta huuled embasid sigarit kui kadunud ja taasleitud kallikest. Ta tõmbas esimese mahvi. See oli pikk ja sügav ning Burney ruuge hallisegune haraline habe turritas sigari ümber nagu kotka küünised. Aegamisi omandasid ta verd täis valgunud silmavalged taas oma õige värvi. Burney vaatas unistavalt üle jõe kauguses kõrguvaid mägesid. Minutid tulid ja läksid.

      “On aeg,” ütles Tony. “Hääd teed Corriganil minna.”

      Burney ärkas transist ja mühatas. Ta pööras pead ning vaatas kaaslasele üllatunult ja piinatud tõsidusega otsa. Siis võttis ta sigari pooleldi suust, kuid torkas selle kohe tagasi, mälus seda armastavalt paar korda ja hakkas mürgiste mahvide vahelt suunurgast rääkima: “Mis see siis olgu, sa kõllane kõnts? Kas tahad oma vaimupimeduses tõesti kõrgema rassi vastu kätt tõsta, sa kuriteole õhutaja? Kas hellitad tõesti lootust, et Martin Burney su alatu triki kaasa teeb? Kas tahad mõrvata meie heategijat, kes annab meile tööd ja leiba? Säh sulle, sa kõrvitsavärvi salamõrvar!”

      Burney nördimusvalang lõppes kehalise rünnakuga. Ta kingatald saatis arvatava kaasköiteläbilõikaja uperkuuti kivilt maha.

      Tony tõusis ja põgenes. Ühe hetkega oli ta vendeta jälle taandunud ainuüksi sõnadeks. Ta jooksis parvest mööda ning ikka kaugemale ja kaugemale, sest kartis jääda.

      Burney vaatas oma hiljutise kaasvandenõulase kadumist uhkusest paisunud rinnal. Seejärel, seadnud näo Bronxi suunas, hakkas ka tema minema.

      Burneyt saatis hukatuslik ja lehkav suitsupilv, mis oli toonud ta südamesse rahu, kuid mis ajas teeäärsed linnud kõige tihedamatesse põõsastesse.

      SAATUSE TEED

      Kuidas leida elus õiget teed?

      Abiks ustav süda, tugev armastuse valgusest.

      See hoiab mind eemal võitlusest.

      Kuid kas saan ma ise määrata,

      vältida, suunata või kujundada

      oma saatust?

David Mignot’ avaldamata poeemist

      LAUL oli läbi. Selle sõnad oli kirjutanud David ja need rääkisid maaelu idüllist. Kõrtsilaudade taga istujad aplodeerisid tormiliselt ja noorele poeedile tehti veini välja. Ainult notar M. Papineau, kes pidas raamatutest lugu ning polnud purjus nagu teised, vangutas pead.

      David läks kõrtsist välja külatanumale, kus ööõhk peletas kiiresti ta peast veiniuima. Talle tuli meelde, et nad olid täna Yvonne’iga tülli läinud ning ta oli otsustanud täna öösel kodust lahkuda, et laias maailma õnne ja kuulsust otsida.

      “Kui mu luuletused on igaühel suus,” ütles David endale reipalt, “hakkab ta võib-olla mõtlema neile karmidele sõnadele, mida ta mulle täna ütles.”

      Kui välja arvata kõrtsis lärmajad, oli kogu küla juba voodis. David hiilis vaikselt oma tuppa isamaja talli peal ja pani oma riided kompsu. Võtnud kompsu õlale, seadis ta sammud Vernoyst laia maailma viivale teele.

      Ta möödus oma isale kuuluvast karjamaast, kus lambad surusid ööjaheduse eest kaitset otsides tihedasti üksteise vastu – lambad, keda ta päeval karjatama pidi ja kes alatihti ta käest jalga lasksid, kui ta luuletades kõik muu unustas. David nägi valgust Yvonne’i aknas ning lõi hetkeks oma eesmärgis kahtlema. Võibolla tähendab valgus seda, et tüdruk ei saa und, kahetseb kibedalt oma viha ja võib-olla hommikul… Kuid ei! Ta otsus on kindel. Vernoy pole tema jaoks. Mitte ükski hing siin ei mõista teda. Tema saatus ja tulevik on mujal.

      David