100 valitud novelli. 5. raamat. O. Henry

äripartnerid.”

      “Nägin, kuidas sa Pedro Johnsonit tulistasid,” sõnasin mina, “ning võtsin sinult ära väikese mängupüssi, millega sa seda tegid. Seda tehes märkasin ma kolme-nelja väikest armi su parema kulmu kohal. Oled ennegi kakelnud, kas pole?”

      “Need armid on olnud mul niikaua, kui mäletan,” ütles nooruk. “Ma ei tea, kust ma need sain.”

      “Kas sa varem pole Texases käinud?” pärisin edasi.

      “Ei mäleta, et oleksin,” vastas tema, “kuigi millegipärast tundub preeria mulle tuttavlikuna. Kuid arvan, et ma pole seal varem käinud.”

      “Kus su ema on?” küsisin mina.

      “Ta suri viis aastat tagasi,” vastas poiss.

      Jättes vahele suurema osa sellest, mis järgnes, jätkan sealt, kui Luke tuli tagasi ja ma pöörasin poisi näoga tema poole. Luke oli Scudderi kätte saanud ja öelnud talle, mida tahab. Paistab, et pärast Luke’i lahkumist oli Scudder pühendanud end helistamisele, sest umbes tund pärast Luke’i külaskäiku tuli hotelli kamp erariietes linna korravalvureid, keda siin nimetatakse uurijateks, võtsid meid kinni ja viisid otsejoones rahukohtuniku juurde. Nad süüdistasid Luke’i kavatsetavas inimröövis ning küsisid, mida tal on enda kaitseks öelda.

      “Teie ausus,” alustas Luke. “See nepp tulistas ettekavatsetult ja haavas raskelt Texases asuva Bildadi linna üht prominentsemat ja austatumat kodanikku. Seda tehes rikkus ta seadust ja korda ning peab oma teo eest vastust andma. Seetõttu nõuan ma New Yorgilt kahtlusaluse viivitamatut väljaandmist. Ja ma tean, et tema seda tegi.”

      “Selleks on vaja teie osariigi kuberneri nõudekirja,” ütles kohtunik. “On see teil kaasas?”

      “Kõik mu paberid,” sõnas Luke, “võtsid need džentelmenid, kes on seatud teie linnas seaduse ja korra järele valvama, minult hotellis ära. Need koosnesid kahest 45-sest Coltist. Need on mind üheksa aastat ustavalt teeninud, ja kui ma neid tagasi ei saa, tõuseb sellest suur tüli. Võite Luke Summersi kohta küsida ükskõik milliselt Mojada County elanikult. Tavaliselt pole mul oma töös teisi pabereid vaja.”

      Nägin, et kohtunik on vihane, astusin ette ja ütlesin: “Teie ausus, süüdistatav on Texase Mojada County šerif ning parim mees, kes iial on korra ohje hoidnud, meie suure riigi seadust kaitsnud ja ametivannet järginud. Kuid ta…”

      Kohtunik lõi puuhaamriga lauale ja küsis, kes ma olen.

      “Bud Oakley,” ütlesin mina. “Texase Mojada County šerifi abiline ja Seaduse südametunnistus. Luke Summers,” jätkasin, “esindab Korda. Kui teie asus nõustub kümme minutit minuga nelja silma all rääkima, selgitan kogu loo ning esitan seaduslikud ja kehtivad paberid, mis on mul taskus.”

      Kohtuniku nägu selgines ning ta nõustus minuga erakabinetis vestlema. Rääkisin talle kogu loo nii hästi kui oskasin ja kui me välja tulime, teatas ta, et vastavalt määrusele antakse noormees Texase esindajatele üle ning kuulutas välja järgmise kohtuasja.

      Jättes vahele selle, mis juhtus tagasiteel, räägin edasi sealt, kui olime tagasi Bildadis.

      Kui olime vangi šerifi kontorisse viinud, küsisin Luke’ilt: “Mäletad veel oma kaheaastast poega, kes sinult enne pihta pandi, kui sa talle käpa peale said panna?”

      Luke’i nägu tumenes. Ta polnud iialgi lubanud kellelgi sellest rääkida ega maininud nimetatud juhtumit kunagi ka ise.

      “Tuleta meelde,” ütlesin mina. “Kas mäletad, kui laps rõdul paterdas, mehhiko kannustele kukkus ja sai neli väikest haava parema silma kohale? Nüüd vaata vangi,” käskisin. “Vaata ta nina ja pea kuju. Kas sa, vana narr, tõesti oma lihast poega ära ei tunne? Mina tundsin ta ära,” jätkasin, “juba tol korral, kui ta jaamas üritas härra Johnsonist sõelapõhja teha.”

      Luke hakkas üle kere värisema. Ma polnud kunagi varem teda nii endast väljas näinud.

      “Bud,” sõnas ta, “sestpeale, kui poiss minult võeti, pole ma lakanud päeval ega ööl temale mõtlemast. Ma pole iial kaotanud lootust teda uuesti leida. Kuid kas saame me teda siin kinni hoida? Suudame me sundida teda siia jääma? Teen temast parima mehe, kes iial on jala jalusesse pistnud. Oota hetk,” jätkas ta ülimalt erutatult ja täiesti meelest ära olles, “mul on midagi sahtlis varuks. Arvan, et see kehtib veel. Olen seda tuhandeid kordi uuesti lugenud. “Lapse eest-kos-te-õigus,” lausus Luke. “Lapse eest-kos-te-õigus,” kordas ta. “Võime teda siin kinni hoida, eks ole? Vaatan, kas leian selle määruse veel üles.”

      Luke asus oma kirjutuslauda lammutama.

      “Pea hoogu,” ütlesin mina. “Sina oled Seadus ja Kord. Sul pole mingit paberit vaja, Luke. Ära otsi määrust, vaid vaata New Yorgi rahukohtuniku sekretariaadi poolt antud väljaandmispaberit. Võtsin selle enne meie ärasõitu, sest mina vastutan kontoritöö eest ja tunnen seadust.”

      “Ma sain ta tagasi,” sõnas Luke. “Ta on jälle minu. Ma poleks kunagi arvanud…”

      “Oota üks hetk,” sõnasin mina. “Peame seadusest ja korrast kinni pidama. Oleme mõlemad andnud vande teenida jõu ja südametunnistuse järgi Mojada Countyt. See poiss tulistas Pedro Johnsonit, üht Bildadi prominentsemat ja…”

      “Põrgusse!” hüüdis Luke. “See ei loe midagi. Johnson oli niikuinii pooleldi mehhiklane.”

      MARTIN BURNEY MUUNDUMINE

      SÖÖR Walteri taime rahustava toime kasuks räägib Martin Burney juhtum.

      Harlemi jõe läänekaldale ehitati kiirteed. Alltöövõtja Dennis Corrigani toiduparv oli kaldal kasvava puu külge seotud. Kakskümmend kaks meest rebestas päev päeva järel väikesel rohelisel saarel ränkraske tööga oma lihaseid ja kõõluseid. Kahekümne kolmas oli gootide järeltulijast toiduparve köögitööline. Nende ainus ülemus oli Corrigan, kes sundis neid tagant nagu galeeriorje. Ta maksis vähem kui teised, kuigi töö oli sama mis mujalgi. Töölistel jätkus vaevu raha, et toitu ja tubakat osta, ning paljud olid Corriganile võlgu. Corrigani aluselt said töölised tasuta toitu, ning kuigi ninaesise üle ei saanud nuriseda, tuli meestel see ränkraske tööga tasa teenida.

      Martin Burney töötas kõige kaugemal. Ta oli väike ruuge, halliseguse haralise habemega mees, kuid lihaseline ning suurte käte ja jalgadega. Tööle olid tal lahtised käed ning teda võis vabalt võrrelda aurukühvliga.

      Töö oli raske. Peale kõige muu kihasid jõe kaldad moskiitodest. Nagu laps, kes pimedasse tuppa luku taha pandult koondab oma tähelepanu helendavale aknale, jälgisid töörügajad pingsalt päikest – see tõi kaasa tunnikese, mis maitses vähem kibedalt kui ülejäänud päev. Pärast päikeseloojangut oli õhtusöök ja seejärel lösutasid töölised jõekaldal ning peletasid vihaselt pinisevaid moskiitosid kahekümne kolme tossava piibu ühendjõul eemale. Sel tunnil, kui nad hästitõmbavatest mõnuanumatest mahve kiskusid, moodustasid nad ühise vaenlase vastu üksmeelse rinde.

      Iga nädalaga kasvas Burney võlg järjest suuremaks. Corriganil oli toiduparvel alati väike sortiment head kaupa, mida ta kasudega meestele müüs. Burney oli tubakaleti hea klient. Üks kotike enne tööleminekut ja üks õhtul – nii ta võlaarve päev päeva järel kasvas. Burney oli kirglik suitsetaja. Tema kohta võib öelda, et piipu polnud tal hambus ainult söögiaegadel. Väike mees polnud kunagi rahulolematu. Tal oli küllalt süüa, küllalt tubakat ja türann, keda kiruda – mida ühel iirlasel veel tahta?

      Ühel hommikul enne tööleminekut seisis Burney männipuust leti ette nagu tavaliselt ja küsis koti tubakat.

      “Sinu jaoks rohkem põle,” sõnas Corrigan. “Sinu arve on suletud. Oled kahjumis. Ei mingit tubakat, mu poeg. Kui tahad töötada ja süüa, siis palun väga, kuid suitsetamine on su eralõbu. Soovitan sul uus töökoht otsida.”

      “Mul pole tänaseks enam ivagi tubakat piipu jäänud, härra Corrigan,” ütles Burney, kes polnud veel päris lõpuni aru saanud, et selline asi temaga üldse võib juhtuda.

      “Enne