100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry

ainult õnnetuseks, sest tüütab su sõpru. Mine põrgusse koos oma vesimärkide ja hälvetega! Mul on nendest kama. Need ei pane mind otsimisest loobuma.”

      Osutasin lusikaga jõe teisel kaldal seisvale madalale mäele, millel oli kandesadula kuju.

      “Lähen sellele mäele,” jätkasin, “ja otsin kadunud varandust.

      Otsusta kohe, kas tuled või mitte. Kui eelistad lasta vesimärgil ja hälbel end eesmärgist kõrvale kallutada, pole sul seiklejahinge. Otsusta.”

      Jõeäärselt teelt tõusis valge tolmupilv. Seda tekitas Hesperus-Choco postivanker. Goodloe viipas, et see peatuks.

      “Mina end enam lolliks teha ei lase,” lausus ta kibestunult.

      “Ainult narr usub pärast kõike, mis on selgunud, seda paberit.

      Sina oled alati narr olnud, Jim. Jätan sind siis su saatusega omavahele.”

      Goodloe korjas isikliku vara kokku, ronis postivankrisse, kohendas närviliselt prille ja kadus tolmupilve.

      Kui olin nõud pesnud ja hobused uuele rohulapile köide pannud, kahlasin läbi jõe ja rühkisin aeglaselt läbi seedripadriku kandesadulakujulise mäe tipu poole.

      Oli imeilus juunipäev. Ma pole kunagi elus nii palju linde, liblikaid, kiile, rohutirtse ning muid tiivulisi ja roomavaid elukaid õhus ega maapinnal näinud.

      Uurisin kandesadulakujulise mäe jalamist tipuni põhjalikult läbi. Ma ei leidnud ühtki märki, mis osutanuks peidetud varandusele. Ei ühtki kivikuhja, valgeid märke puudel, ei ühtki nähtavat tõendit, et vana Rundle'i dokumendis kirjas olevad kolm miljonit dollarit on üldse olemas.

      Jahedal pärastlõunal lõpetasin otsingud ning hakkasin mäetipust alla laskuma. Äkki sattusin keset seedritihnikut asuvale ilusale rohelisele orule, kus voolas Alamito jõkke suubuv ojake.

      ***

      Ringi vaadates nägin sagris habeme ja sassis juustega hullu, kes ennastunustavalt pidas jahti suurele säravate tiibadega liblikale.

      “Võib-olla on ta vaimuhaiglast põgenenud,” mõtlesin ja imestasin, kuidas tal oli õnnestunud õpetatud professoritest nii kaugele pakku pääseda.

      Astusin paar sammu edasi ja nägin, et väikese oja kaldal on metsviinapuuga varjatud onn. Ja selle ees oleval väikesel välul korjas May Martha Mangum põllulilli.

      Neiu ajas end sirgu ja vaatas mulle otsa. See oli esimene kord, kui nägin ta uue pianiino valgete klahvide värvi näol puna. Läksin sõna lausumata tema juurde. Neiu korjatud põllulilled pudenesid aeglaselt ta sõrmede vahelt murule.

      “Teadsin, et sa tuled, Jim,” ütles ta veendunult. “Papa ei lubanud mul kirjutada, kuid teadsin, et tuled.”

      Järgnevat võid juba isegi aimata – teisel pool jõge ootasid mind vanker ja hobused.

      Olen tihti mõelnud, mis kasu on mehel heast haridusest, kui ta ei oska seda enda huvides kasutada. Kui kogu kasu, mis see omanikule toob, läheb teisele, mis siis talle endale jääb?

      Mis May Martha Mangumisse puutub, siis elab ta nüüd minuga. Meil on tammesalus kaheksatoaline maja, pianiino ja grammofon ning alustuseks maja lähedal karjamaal kolme tuhande pealine kari.

      Ja õhtul koju tulles avastan ma alati, et mu piip ja tuhvlid on pandud kohta, kust neid on võimatu üles leida.

      Kuid kes sellest hoolib? Kes hoolib, kes hoolib?

      VÕIDUHETK

      BEN Granger oli kahekümne viie aastane sõjaveteran, mis lubab oletada, et sõja lõpust polnud palju aega möödas. Ühtlasi oli ta Cadizi – väikese linnakese, milles lakkamatult lõõtsusid Mexico lahelt puhuvad tuuled – suurima poe omanik ja postiülem.

      Ben aitas hispaanlasi nende Suur-Antillides asuvatest kantsidest välja peksta ja pärast seda marssis alamkapralina maailma teises otsas filipiinlaste vabaõhukolledžite lõõmavate pingiridade vahel edasi-tagasi. Nüüd, kui ta tääk oli kulunud õhukeseks nagu juustuviil ja tal oli kaprali auaste, kutsus ta sõbrad ja sõjakaaslased kokku ning juhtis nad Mindanao džunglite asemel oma varjulisele nikerdatud rõdule. Olen alati rohkem tegudest kui sõnadest huvitunud, kuid alljärgnevatel motiividel ja kaalutlustel pole Beniga midagi pistmist, nagu alljärgneval loolgi, mille tunnistajaks sa saad olema.

      “Mis see on,” küsis Ben minult ühel kuuvalgel õhtul, kui istusime ta tünnide ja kastide keskel, “mis paneb üldjuhul mehed minema läbi ohtude, tule, raskuste, nälgimise, lahingute ja muu säärase? Miks mees seda teeb? Miks tahab ta teisi üle trumbata, olla julgem, tugevam, uljam ja väljapaistvam kui ta parimad sõbrad? Mille peale ta mängib? Mida tahab ta sellega väljendada? Ta ei tee seda värske õhu ja kogemuste omandamise pärast. Ütle mulle, Bill, millele tavaline mees üldiselt loodab, kui paneb oma ambitsioonide nimel endast kõik välja ja rassib nagu arust ära, olgu siis turgudel, foorumitel, lasketiirudes, lütseumides, lahinguväljadel, golfiväljakutel, söeradadel või areenidel, asugu need siis tsiviliseeritud või tsiviliseerimata maailmanurkades?”

      “Ben,” ütlesin kohtumõistja tõsidusega, “arvan, et võime kuulsust otsiva mehe motiivid rahumeeli kolmele ühisele nimetajale taandada. Need on: ambitsioonid – iha saada aplausi osaliseks; saamahimu – mis on edukuse materiaalne külg; ja armastus naise vastu, kes talle kuulub või keda ta enda omaks ihkab teha.”

      Kuni pilalind prosoopisepõõsas rõdu tosina trilleriga üle külvas, mõtles Ben mu sõnade üle järele.

      “Ma arvan,” lausus ta, “et su diagnoos käib ainult kollaste jutuja ajalooraamatute tegelaste kohta. Mulle meenub ühe mu tuttava – Willie Robbinsi – juhtum. Kui sul kuulamise vastu midagi pole, räägin sulle temast, enne kui poe sulen.

      Kuulusime Williega ühte ja samasse San Augustine'i sotsiaalsfääri. Töötasin tol ajal Brady & Murchisoni kuivainete ja rantšovarustuse hulgilaos müüjana. Kuulusime Williega ühte ja samasse saksa klubisse, võimlemisühingusse ja sõjaväeossa. Ta mängis trianglit ja laulis serenaadi kvartetis, millega me kolmel ööl nädalas mõnes linna paigas vaba taeva all esinesime.

      Willie ei õigustanud millegagi oma nime. Suveriietes kaalus ta umbes sada naela ja ta oli nii lihtsameelse ja siira näoga, et mõnikord tuli mul teda vaadates lammas silme ette.

      Kõigest hoolimata ei saanud me teda tüdrukutest ka okastraataiaga eemal hoida. Tead ju küll seda tüüpi mehi – segu narridest ja inglitest. Nad tormavad rünnakule, kartes samal ajal sammugi edasi astuda, kuid ei jää kunagi kauaks kõhklema, kui neile võimalus antakse. Willie oli alati kohal, kui toimus “lõbus sündmus”, nagu hommikused ajalehed neid nimetasid, näis tundvat end õnnelikuna kui purjus kuningas ja samas ebamugavalt kui elus auster, keda magusas marinaadis serveeritakse. Ta tantsis, nagu oleksid ta tagajalad kammitsas, tema sõnavara koosnes kolmesaja viiekümnest sõnast, millega ta meid, nelja sakslast, iga nädal toimuval kahel jäätisepeol ja pühapäevasel muusikaõhtul esinemiste vaheaegadel õnnistas. Minu silmis oli ta segu malta kassist, õrnast taimest ja “Kahe orvu” kompanii kimpujäänud liikmest.

      Räägin sulle veel paari sõnaga ta füsioloogiast ja välimusest ning löön siis kannused jutuhobu külgedesse.

      Välimuselt ja käitumisstiililt võis Williet kergesti kaukaaslaseks pidada. Tal olid läikivad juuksed ning katkendlik kõne. Ta silmad olid sama sinised kui tädi Elleni kaminasimsi parempoolses nurgas seisval hiina koerakese kujul. Ta võttis asju nii, nagu need olid ning ma ei tundnud kunagi tema vastu mingit vimma. Lasin tal oma elu elada, ja seda tegid ka kõik teised.

      Kuid siis juhtus, et Williel õnnestus oma süda saapasäärest välja meelitada ja samal hetkel kaotas ta selle Myra Allisonile – kõige elavamale, säravamale, teravkeelsemale, targemale ja ilusamale tüdrukule San Augustine'is. Olgu veel öeldud, et Myra Allisonil olid kõige tumedamad silmad, helkivamad lokid ja ahvatlevamad… oh, ei, sa eksid – mina tema ohver polnud. Oleksin võinud olla, kuid mul oli mõistus peas. Seega hoidsin eemale. Kuid Joe Granberry oli algusest peale Myra jagu. Ta oleks hea meelega kõik teised mehed paari kolmikmiili kaugusele saatnud ning sealt itta lähetanud, kus neid oodanuks märtrisurm ja kalmuküngas.

      Kuid